Pille rääkis ühes saates, kui hea see on, et tal on nii palju vendi. Ta ütles, et aga ta hakkas Tooma nelja-aastaseks oleku ajal perekonnast eemalduma. Järgmine lause pidi vist tähendama, et täielikult ta siiski ei eemaldunud. Arvutasin, et Toomas oli nelja-aastane aastal 1999. See oli aasta, kui ma hakkasin Oudekkiga kirju vahetama. Aga võibolla siin Pille eemaldumisega siiski seost ei olnud, sest Oudekki peale mõtlema hakkasin ma juba aasta varem. Maalisin pildi, millele panin nimeks "Punane naine". Seejärel mõtlesin värvida ära iga erineva punase pliiatsiga ühe ruudulise paberi ruudu, sest need olid kõik natuke erinevat tooni. Mul ei õnnestunud täpselt ruudu piiridest kinni pidada ja natuke pliiatsivärvi läks sellest üle. Värvisin sama pliiatsiga ära ka osa järgmisest ruudust ja hakkasin kogemata sama ruutu järgmise pliiatsiga üle värvima. Kasutasin ka oranže pliiatseid, sest need olid ka punakad. Kui punased pliiatsid said otsa, hakkasin värvima kollastega, et kasutan kõiki sooje värve. Kui panin paberid kokku ja uuesti lahti võtsin, siis märkasin, et maal ei olnud veel üleni kuivanud ja oli teinud pleki vanemale maalile. Nüüd tuli vaadata, et kolmas paber ka kokku ei saaks. Aga uued värviplekid maalil ei olnud suur õnnetus. Osa kollaseid ruute tuli paigutada juba pöördele. Märkasin, et viimaste pliiatsitega ei värvinud ma enam ühe, vaid mitme ruudu suuruselt.
*
Oudekki oli kirjutanud, et ma ei ole võimeline reaalsust analüüsima. Võibolla pidas ta sellega silmas, et ma näen teda unes, kui tema suhtub minusse halvasti. Kui olime kunagi arutanud, kas ma ei peaks Oudekkile ühiselamusse külla minema, siis ma küll ei läinud, aga selle võimaluse kaalumise pärast oli ikkagi kõrgendatud meeleolu. Mõtlesin kirjutada Helinale, et ta on mulle endast liiga vähe fotosid saatnud. Need fotod, mis võrgus üleval ripuvad, ei tule arvesse, sest ma ei viitsi neid lehekülgi iga päev külastada. Ühe võrgulehel oleva foto kohta olin Helinale kirjutanud, et ma vaatan seda iga päev, mispeale ta oli selle maha võtnud. Aga siis kirjutasin ma seda vist juba teist korda, ja esimese kirjutamise peale ta veel ei võtnud. Vennad andsid mulle kirja. Lugesin kaks esimest lauset läbi. Ütlesin, et see kiri on isiklik ja solvav. Et Helina ei arvaks, et ma seda tema lausete kohta ütlesin, lisasin, et Helina kirjutatud osa ma ei ole veel lugenud. Rääkisin, et minu jaoks on isiklikud need asjad, mis teiste jaoks ei ole, ja vastupidi. Henn vaatas, kuidas ma nätsu närin. Närisin muusika järgi. Tõmbasin nätsu niidi suust välja. Oleks võinud teha ka mulli, aga seda ma ei osanud. Ütlesin luulerütmis, et lõpuks läheb näts suhu tagasi.
0 vastukaja:
Postita kommentaar