Pidulik päev

Suure reede ühendasime Villemi sünnipäevaga. Õnnitlesin ka Joosepit ja Tõnist, kelle sünnipäevadel ma polnud käinud. Henn pildistas tohutult suure fotoaparaadiga ja pakkus pildistamise võimalust ka teistele. Mina nii suurt aparaati kätte võtta ei tahtnud, aga Villem seda ei kartnud. Vanaema rääkis, millistel meie kooli õpetajate matustel ta on viimastel aastatel käinud. Viimati olid minuaegse direktori omad. Mina meenutasin, et kui direktor minuga tema aine halvasti õppimise pärast pahandas, oli see kiitusega ühendatud, sest ta arvas, et mu võimed on suuremad, kui ma matemaatikaolümpiaadil kaasa teen. Ka muudel kordadel olid tema etteheited põhjendatud, mitte kiusu eesmärgilised. Mul olid ka vahel põhjused, miks ma nii käitusin, aga ma ei osanud neid enda kaitseks esitada. Vanaema küsis veel, kes mu klassijuhatajad olid. Kui olin nad üles lugenud, ütles vanaema, et kõik sellised, kes lastega hästi läbi said. Praeguse aja Eesti laste kohta arvas vanaema, et vanemad pahandavad nendega liiga palju. Sünnipäevalaps Villem oskas kõndida juba oma esimesel sünnipäeval, sama moodi nagu oli teinud Joosep.