Kevade saabumise puhul

Mängisin Tartu meistrivõistlustel. Esimesest kahest voorust sain 1,5 punkti ja seejärel hakkasin järjest kaotama. Ütlesin, et rohkem ma sellel turniiril punkte ei saa. Mulle vastati, et ma ei tohi võitlusest loobuda. Sain juba teist turniiri järjest palju kaotusi. Ütlesin, et mul on läinud juba paremini kui valikturniiril, sest seal sain ühe punkti, aga finaalis poolteist. Ma ei saanud enam hästi aru, kuidas ma nii väikse punktide arvuga valikturniirilt edasi pääsesin. Mitmel laual tuli peale üks ja sama seis, nagu oleks üksteise pealt kopeeritud, ja kõik need mängud lõppesid viigiga. Kui Klausil see seis peale tuli, siis ta tahtis teha ratsukäiku, aga ei olnud võimalik, sest ratsu oli lipu sidumise all. Mina pidin viimases voorus mängima ühe väikse lapsega, kelle ma pidin nähtavasti ära võitma. Meile oli ka pandud lauale see seis, aga mina olin vastasest nii palju tugevam, et seisu viigilisus ei lugenud. Aga kui ma laua juurde jõudsin, prantsatas üks teine laps sellele otsa ja lõi nupud segamini. Pakkusin vastasele viiki, mille ta vastu võttis. Olin rahul, et sain ikkagi pool punkti juurde ja turniiri lõpetada. Ainult et minu reitingule mõjus see halvasti. Põhjendasin viigi tegemist sellega, et ma ei jõudnud seisu näha ja ei oleks seetõttu osanud seda taastada.

*
Tehti ettepanek, et kevade saabumise puhul läheme homme klassiga linnast välja. Õpetaja õpetas, et me mõõdaks kepiga hange sügavust, enne kui sisse astume. Liiga sügavasse ei tohtinud astuda. Küsiti, miks varem kevadel linnast välja mineku kommet ei olnud. Hakkasin mõtlema, et võibolla sellepärast, et maal võib külm hakata. Kui külm hakkab, ei saa jala linna tagasi minna, kui teel on liiga sügavad hanged. Ja rongid käivad just praegusel ajal ainult kaks korda päevas. Kõige parem variant oleks siis minna tagasi bussiga, aga nendel on ka tunniajased vahed.