"Psühholoogia keerukusest"

Jüri Allik. "Psühholoogia keerukusest". Tartu, 2009. 271 lk.

Varem olin lugenud peamiselt vanemaid psühholoogia raamatuid. Nüüd läbi saanud raamatu näol on tegemist uuema artiklikoguga. Selle autor arvab, et inimese isiksuseomadused muutuvad elu jooksul väga vähe. Seda vastupidiselt 19. sajandi psühholoogile Le Bonile, kes kirjutas, et inimestel on püsivad iseloomuomadused romaanides, mitte tegelikus elus. Minu kogemuse järgi võib haigestumine või tervenemine inimest märkimisväärselt muuta. Aga näiteks minu muusikamaitse on elu jooksul tõesti väga vähe muutunud. Isiksusemoadustest rääkides peab autor silmas psühholoogilisi omadusi, aga sellega ei ole veel vaadatud inimest kui tervikut. Kui kellelegi sobib psühholoogiliselt hästi lugemisega seotud töö, siis võib takistuseks saada siiski silmahaigus. Inimese saatus ja sissetulek sõltuvat väga palju IQ-st, mille testimist mõni teine autor on kritiseerinud. Populaarse raamatu kohta emotsionaalsest intelligentsusest ütleb Allik, et emotsionaalset intelligentsust pole olemas, õigemini on olemas teise nime all. Minu meelest sõnade üle vaidlemisest olulisem on asjadele sisuline lähenemine. Erinevates keeltes on nagunii erinev sõnavara, samuti erinevatel sajanditel. Raamatus nimetatud isiksuseomadustest on minu meelest kõige olulisem meelekindlus, mille abil saab vähemalt välises käitumises kõiki teisi omadusi maskeerida. Ja varem loetud raamat käitumisteraapiast ütleb, et kui inimene sunnib ennast väliselt teist moodi käituma, siis muutub ka tema sisemine enesetunne. Praktika näitab küll, et seegi teooria on liialdatud. Meelekindluse abil peaks saama kasvatada ka meelekindlust ennast. Selle kohta on ütlus, et usk liigutab mägesid. Nõus ei taha ma olla sellega, kui positiivsetest emotsioonidest on tehtud ekstravertsuse tunnus. Jungi raamatus psühholoogilistest tüüpidest oli teisiti, et igal psühholoogilisel tüübil oli olemas nii ekstravertne kui ka introvertne vorm. Seda võin kinnitada omast käest, et üksi olles naeran rohkem kui seltskonnas. Allik pooldab uute avastuste tegemiseks testide meetodit. Muuhulgas näitavat testid, et stereotüübid erinevate rahvaste kohta ei ole tõepärased, kuna rahva keskmise liikme testis enda kohta antud hinnangud erinevad enda rahvusele kui tervikule antud hinnangust. Sellega ma ei ole päris nõus, sest rahvast võrreldakse naaberrahvastega, aga ennast rahvuskaaslastega. Lisaks ei ole sel puhul kommenteeritud Le Boni teooriat, et hulkade omadused erinevad neid moodustavate üksikisikute omadest. Rohkem meeldib mulle Freudi teooriate kriitika. Freud olevat kultuuriinimeste hulgas populaarsem kui psühholoogide hulgas, aga mina kultuuriga tegelenuna tunnen ka Allikut lugemata, et Freudi teooriate vähemalt minule laiendamine oleks liialdus. Freudi teooriaid uskusin natuke keskkooli ajal, kui ma nendega esmakordselt tutvusin ja uskusin üldse paljut loetust. Hiljem on mulle muud teooriad usutavamad tundunud. Unenägusid seletas minu meelest Jung paremini kui Freud, kuigi ka Jung oli nende tähenduse suhtes liiga enesekindel.