Sinilillede aeg

Kirjandusmuuseumi lugemissaalil on ukse peal sama number, mis minu esimese klassi ruumil - 102. Varem mul ei olnud kokkulangevus meelde jäänud, aga viimastel päevadel olen teinud rohkem visuaalseid tähelepanekuid. Või see on ehk veel numbriline tähelepanek. Aga asjade värvile ja kujule olen ka tähelepanu pööranud. Lumikellukesed on ära õitsenud ja nende asemele on tulnud sinililled. Täna nägin esimest korda, et mõne puu pungad on suureks läinud. Üks mees ütles mõne nädala eest, et otsustav ei ole temperatuur, vaid valgus. Päris nii see vist siiski ei ole, sest mõned taimed kippusid jaanuari algul ka õitsema. Natuke külmemal alal näeb vist rohelist aastaringsemalt kui natuke soojemal, sest okaspuumetsad kasvavad üldiselt põhjapool kui lehtpuumetsad. Raadios räägiti hiljuti, et Kanadas 30 kraadises külmas kasvab ka kaktuseid. Minu meelest koolis õpetati, et kaamelil on paks keel, et ta saaks kaktust süia, aga raadiosaate järgi on Aafrikast pärit ainult üks kaktuseliik, kõik ülejäänud on Ameerikast. Tänapäeval on küll teisi kaktuseid ka Aafrikasse viidud. Psühholoogiaraamatus põhjendati Aafrika riikide mahajäämust sellega, et neegrite keskmine IQ on madalam, aga ajalooraamatus kliimaga. Psühholoogiaraamat ütles, et paljulapselistes peredes on laste IQ alates kolmandast lapsest madalam. Hoolsas peres ei tohiks see minu meelest nii olla, sest kolmest õest Polgarist on males kõige tugevam just kõige noorem, mida nende vanemad põhjendasid sellega, et kolmanda lapse õpetamiseks oli neil juba rohkem kogemusi. Psühholoogiaraamat küll ütleb, et malemänguoskus ei sõltu IQ-st. Aga sellel teemal polnud pikemalt peatutud, et seletada, millest ta siis sõltub. Minu aju kõige tugevam osa malemängu osa ei ole. Viimastel päevadel on mul hea meel, et maletreeningu asemel sõnalisele mõtlemisele keskendumine on toonud pikemad unenäod. Eile olid üleskirjutused 75 rida ja täna 90, samal ajal kui Tartu malemeistrivõistluste teisel päeval oli ridu 0.