Mälestus elu lõpuni

Lehitsesin oma magistritööd. Sellel oli hästi palju sissejuhatavaid osi. Üks osa kandis pealkirja "Venekeelsed sõnad", kus oli kirjeldatud, mida töös venekeelsete sõnadega peale on hakatud. Seda osa ma ise ei mäletanud. Teine  ja kohustuslik osa oli "Tervislik seisund". Seal ma olin pidanud kirjeldama oma tervislikku seisundit, aga ei olnud midagi kirja pannud, muidu mind poleks kaitsmisel läbi lastud. Mõnda kohta olin servale pastakaga kommentaariks kirjutanud: "Idiootsus!". Puhtandis ma polnud nii teinud. Endale olin jätnud ainult mustandi.

*
Mulle pidi elu lõpuni jääma mälestus sellest, kuidas ma ülikooli ajal väga kõvasti õppisin. Kui mina käisin ülikoolis, käisid klassikaaslased keskkoolis edasi, vist teist korda. Külastasin ka nende ajalootunde. Seal kirjutasin ka kontrolltöid, aga erinevalt ülikoolist tegin seda kodus õppimata ja ei saanud seetõttu maksimaalset hinnet. Kodus õppimiseks ei jäänud mul aega sellepärast, et sel perioodil tegin maletrenni. Kuigi kõigile oli õppimiseks aega ühe palju, oleksin mina saanud ikkagi seda aega teistest paremini ära kasutada ja siis oleks kõik imestanud. Praegu õppisin doktorantuuris. Sain alles nüüd aru, et ma pole doktoritööd veel üldse kirjutama hakanud, vaid olen mõelnud edasi magistritöö teemal. Nüüd mul oli uus juhendaja. Magistriõppes oli olnud Medijainen, aga nüüd Tannberg. Teema oli ka uus. Magistritööd olin kirjutanud fašismist, aga uus teema oli "Poliitiline võim Euroopas". Mõtlesin, et lisan sellele mõtteliselt "20. sajandil". Hakkan sellesse kaustikusse, kuhu seni olen kirjutanud mõtteid magistritöö teemal, kirjutama neid nüüdsest doktoritöö omal. Ärkasin üles. Need mõtted, mis olid kirjutatud unenäos paberile, säilisid ärkamise järel ainult täheklotsidel. Seda oli vähe ja tuli hakata kirjutama uuesti paberile.