Suuline ajalugu

Tänapäeval oleks suulise ja kirjaliku ajaloo vahel range vahe tegemine põhjendamatu lihtsustamine. Mõnda asja kuulen kõigepealt suuliselt ja siis panen kirja, teise panen enne kirja ja siis räägin suuliselt. Suulist ajalugu sisaldab ka ülikooli ajalooloeng. Osa õppejõude räägib ilma konspektita, lisades loetule isiklikke mälestusi ja tõlgendusi. Üliõpilane võib selle konspekti kirja panna, aga eksamil uuesti suuliselt esitada. Audiovisuaalne ilmselt ei ole suuline. Seal küll liigub ja teeb häält suu, aga see on juba salvestatud. Nüüd kuulub poliitikas kõrgeim võim teoreetiliselt rahvale, aga rahvapärimusest ei ole saanud kõige autoriteetsemat ajalooallikat.