teisipäev, aprill 17, 2012

Piibel ja "Totu Kuul"

Tõnu luges usuga võitlemiseks Piiblit. Siis pani ta Piibli käest ja hakkas lugema Lutherit. Võtsin ise Piibli. Tõnu tahtis seda tagasi. Ütlesin, et loen ühe lehekülje ja siis annan. See võtab mul ainult üks minut aega, võibolla kaks. Mõtlesin, mis siis saab, kui aega peaks kuluma arvatust rohkem. Piiblis kirjutati, et üks polüteistlik Idamaa jumal oli Uku, kellele üks tegelane hakkas mõtlema välja teisendeid. Eestlased olid arvanud, et Uku oli nende muinasjumal. Aga ilmselt oli asi selles, et ristiusustajate kroonik oli Piibli põhjal nimetanud eestlaste jumalat halvustavalt Ukuks, nii et hilisemad eestlased lugesid seda nime kroonikast. Piiblis kirjutati edasi, et see tegelane hakkas järjest igasuguseid asju välja mõtlema, sealhulgas soolikate funktsioone. Hiljem tuli arvatavasti moraal, et ta jõuab järeldusele, et tuleb piirduda ainult reaalsusega. Lehekülje lõpus kirjutati, et Piiblit tuleb lugeda kopti keeles. Mõtlesin, et see on liig. Minu vanuses kopti keelt õppima hakates seda enam ei omanda. Pealegi kirjutati Vana Testament vist alguses heebrea keeles ja alles hiljem tõlgiti kopti keelde. Kuigi võis ka olla vastupidi, sest juudid olid vahepeal Egiptuses vangipõlves. Nii nagu kristlus oli Rooma usu sünnitis, oli võibolla judaism Egiptuse usu oma. Kui Piibli Tõnule tagasi andsin, ei tahtnud ta seda ka jälle pikalt lugeda, vaid küsis, kus on raamat "Totu Kuul". Ütlesin, et ta peaks ühe asja juures püsima. Hakkasin siiski küsitud raamatut otsima. Leidsin kõigepealt kilekoti, mille peale oli kirjutatud "Totu Kuul". Aga seal ei olnud raamat, vaid üks teine asi kingituseks viimiseks. Raamat oli endiselt riiulis. Küsiti, kumb on parem raamat, kas Piibel või "Totu Kuul". Vastasin, et lastele lugemiseks on "Totu Kuul" parem. Mõtlesin, et võiks lisada, et aga see on kommunistlik. Pille ütles, et need on täpselt ühel ja samal tasemel raamatud. Mina ütlesin, et ega ma olen muinasaja kirjanduse antoloogia läbi lugenud ja mul oli selle kohta pärast väga huvitav arvustust kirjutada. See kirjandus pärineb samast ajast kui Piibel. Piiblit ma veel tervikuna läbi lugenud ei ole, aga on plaanis seda kunagi teha.

*
Olime Kaunase puiesteel. Mul kukkusid prillid eest. Seal oli nii libe asfalt, et prillid libisesid üle tänava meie endise maja ette. Ema läks neid ära tooma. Vahel võis juhtuda, et prillid libisevad nii kaugele, et ma neid ilma prillideta enam ei näe. Praegu veel nägin.

*
Mõned inimesed olid nii hoolimatud, et kui keegi oleks neile öelnud, et on inimest söönud, ei oleks nad näinud selles kuritegu, sest nende jaoks koosnes maailm võõrastest inimestest. Mina ei oleks isegi koerale mõttes öelnud, et ma söön su ära. Üks sõudja oli varem olnud oma alal väga tugev, aga nüüd oli ta vanem ja ei jõudnud enam noorematega võistelda. See tuli sellest, et tema treener oli ka vanaks jäänud ja ei viitsinud enam ennast täiendada. Mõtlesin hüpata vette, nii et sellest jälg jääks. Meie maja ees kohendas Toomas lilli. Ta tegi seda täna juba mitmendat korda. Ütlesin talle, et ta on seda juba teinud. Toomas hoidis titat. Pille vastas mulle ja ma kuulsin, nagu ta oleks kuulnud, et ma ütlesin debiilik. Ütlesin, et mina ei öelnud debiilik. Nüüd selgus, et Pille ei olnud ka öelnud ja ma olin ise valesti kuulnud. Aga kui ma poleks vaidlema hakanud, polekski tõde selgunud. Vend ütles, et kui öeldakse: "Titt on titt," siis see on halvustav. Vaidlesin vastu, et vahel kasutatakse sõna titt ka tähenduses laps või nukk, siis see ei ole halvustav. Tita ei ole kindlasti halvustav. Mul oli nii hea meel, kui me saime majja tita. Vend vastas, et siis ma olin laps. Mõtlesin, et täiskasvanutele võivad titad veel rohkem meeldida. Räägiti, kuidas Laar on sõnu segi ajanud. Kui oli öeldud, et kardetakse, et kurjategijad võivad minna Lõuna-Ameerikasse, siis arvas Laar, et see tähendab Lõuna-Californiat. Kõige kohta, mida öeldi, joonistati skeem. Nimetati erinevate inimeste nimesid ja nende kohta tuli skeem joonistada. Kui üks joonistaja oli tahvli ees, küsis minu kõrval istuv õpetaja, kas joonistaja üldse originaali nägi. Sellepeale tegi joonistaja tahvlile kahes suunas nooled, et kõik solvangud põrkavad solvajale tagasi. Järgmine joonistaja pidi joonistama selle õpetaja kohta. Õpetaja nimetas kahe teise õpetaja nime, et ta tuleb joonistada kindlasti nendega kõrvuti, sest nendega on ta kõige rohkem suhelnud. See tuli mulle üllatusena, sest üks nimetatud õpetajatest mulle eriti ei meeldinud ja tundus rumal. Tahvlile joonistati kõigepealt tilkuvad jalanõud. Õpetaja hüüdis: "Jälle!" Seejärel joonistati tilkuv seelik. Õpetaja hakkas hüsteeriliselt nutma ja lahkus saalist. Mõtlesin, et kui minuga oleks nii tehtud, siis mina poleks nutma hakanud. Siin joonistavad ebaprofessionaalsed kunstnikud. See on kõigest kooli üritus. Nimetati, et järgmiseks tuleb joonistada Mussolini kohta. Hakkasin kohe saali ette minema. Aga joonistama kutsuti hoopis Kasekamp. Mina ja Kasekamp jõudsime saali ette korraga. Ütlesin, et Mussolini oli minu magistritöö teema, aga Kasekambi oma mitte. Üks joonistaja hakkas joonistama Mussolinit kangelasena. Sellega ta läks lõksu. Mõtlesin, et mina lähenen asjale nii, et Mussolini kohta ei ole midagi teada, sest tema ajal ainult valetati. Tema müüt on teiste üles ehitatud. Joonistan Mussolini nii, et üks kraana tõstab talle pead otsa ja teine kraana samal ajal pea kohale krooni.

0 vastukaja: