Mõtteid malelaua ümber

1. Trohhalev 5,5 p.
2. Särgava 5,5
3. Peebo 5
4. Kõiv 4,5
5.-8. Runnel jt. 4
...
16 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Runnel-Trohhalev 0:1
Põvvat-Runnel 0:1
Ots-Runnel 1:0
Runnel-Ivainen 1:0
Kõiv-Runnel 1:0
Runnel-Tobre 1:0
Kääp-Runnel 0:1

Trohhalev võitis järjekordselt kaotusseisu ära. Teised mängud olid ka vahelduva eduga. Mitte küll kõik. Seekord said valged rohkem võite. Loosimist teostas arvutiga Särgava. Ma ei mäleta, et varem tavalisel nädalaturniiril selleks arvutit oleks kasutatud. Paberile kirjutati tabel ka välja. Rääkisin, et vähemalt Kasparovist tunnen ma malemängu paremini. Võrku riputati üles Kasparovi tsitaat, et mitte keegi ei nimeta algseisu keeruliseks, aga Heueri raamatu järgi pidasid uusromantikud seda kõige keerulisemaks seisuks. Põhjus, miks algseisus saab kiiresti käia, on see, et ta on varasemast tuttav. Mängus Trohhaleviga ei tundnud ma kohe tuttavat avanguvarianti ära. Kui natuke aega seisu vaatasin, siis sain siiski aru, et olen seda seisu varem palju kordi mänginud. Varsti eksis esimesena teooria vastu hoopis Trohhalev, mis mulle paremuse andiski. Üks teine maletaja oli korduvalt sama viga teinud ja niiviisi mitu korda kaotanud. Vahepeal ta unustas nähtavasti ära. Viimastel kuudel on mul vist ka mängude meeldejätmisvõime langenud. Särgava küsis mult täna, kas ma mälumängu ei taha mängida. Vastasin, et mul on oma asjad, mida ma meelde jätan - oma luuletused, unenäod, autonumbrid, ülikoolis õppisin aastaarve - aga mälumängus küsitakse sporti, millest ma midagi ei tea. Ükskord J. Lomp helistas mulle, et ma samal päeval mälumängu mängima läheks, aga ma vastasin, et ei taha. Lapsena osalesin sünnipäevaviktoriinidel ja kui olin kõige vanem osavõtja, võitsin ära. Mulle tuleb meelde kolm sünnipäevaviktoriini, kus ma olen esikoha saanud. Sünnipäevalaps oli iga kord erinev. Malesarnastest mängudest mängisime kodustel sünnipäevadel vahepeal kahte lauda. Kahe laua tõttu läksid erinevate komplektide nupud segamini, kuigi nad ei olnud täpselt ühesugused. Üks segatud komplekt jäi talveks suvilasse ja vargad viisid selle ära. Nüüd on teises karbis järel osalt minu ja osalt venna nupud. Kumma oma malelaud on, ei ole enam kindel. Vend vahepeal veel ühe töökaaslasega mängis malet, aga koju malelauda ei ole hankinud. Teine vend kinkis üks aasta naisele jõuludeks malelaua ja naine kinkis talle endale teise malelaua. Praegu mul kodus väga head malelauda ei ole ja see on arvatavasti üks põhjus, mis vähendab treenimisisu. Mõni laud on kulunud, mõni peegeldab valgust silma ja üks on väga väike. Venna malekell on jäänud minu käsutusse, aga selle keeramine on raskeks läinud.