Hakkas kõlama ühe filmi muusika. Tooma nägu läks selle peale õnnelikuks. Filmis võitlesid vana aja kangelased. Nad loopisid üksteist suurte kividega ja lõid kiviriistadega. Oli võigas mõelda, mis seal toimub, aga väljaspoolt vaadata oli huvitav. Läksime osalema jalgpalli maailmameistrivõistlustel. Eelmine kord olime saanud esikoha. Öeldi, et võime seekord ka saada, sest meie võistkonnal on sisemist särtsu. Vaatasin, et kõik võistkonna liikmed on minu klassivennad. Eestis oli palju suurem valik inimesi, aga nähtavasti meeskonda ühe klassi liikmetest moodustades oli parem kokkumäng. Mängu ajal näidati ainult meie võistkonna liikmeid, mitte vastaseid, nagu neid poleks olemaski. Mulle tuli paar korda vastase värava all pall, aga mul ei õnnestunud teha lihtsat sisselöömisliigutust. Läksime 3:0 juhtima. Seejärel lõin esimese värava mina. Üks võistkonnakaaslane ütles, et nüüd on seis 4:3 meie kasuks. Vaidlesin vastu, et eelmine kord ta ütles ju 3:0. Mulle öeldi, et kui ma ühe värava veel löön, siis... Kohe lõingi teise värava ka. Meie meeskond hakkas vahet pidamata väravaid lööma.
*
Öeldi, et Hiiesalu saadeti treeneriks Soome. Vastasin, et kahjuks. Öeldi, et kahjuks jah. Tegelikult ma polnud päris kindel, kummast Hiiesalust käis jutt, aga arvasin, et poisist. Hakkasin pidama loengut. Rääkisin, mis on male ja keeleõppimise erinevus. Ütlesin, et keelt õppides tuleb võimalikult kiiresti võimalikult palju sõnu meelde jätta, aga malet õppides tuleb teha kõike võimalikult aeglaselt. Ariel hakkas vaatama minu joonistusi. Ta kiitis, et need on väga ilusad. Ühe tahtis ta ära osta. Maksta lubas ta üks euro. Mina ütlesin, et see maksab kümme eurot. Ariel ütles, et nii palju ta ei maksa. Sel juhul ei olnud tema kiitus midagi väärt.
0 vastukaja:
Postita kommentaar