Rektorikõne

Sain Teise maailmasõja lõppedes Tartu ülikooli rektoriks. Pidin minema aulasse kõnet pidama. Tegelesin ettevalmistustega. Nendega läks kiireks. Mõtlesin juba, et jäängi kõnet pidama kõvasti hiljaks, aga siis tulid ülikooli töötajad ja kandsid mind kiiruga aula ette. Et kõne liiga pikaks ei läheks, jätsin esimese osa sellest rääkimata. Pärast kõne lõpetamist mõtlesin, et ülikool on hea asutus, mis hoolitseb selle eest, et ühelgi rektoril oma kohustused täitmata ei jää. Rippusime lae all seinal. Kartsin, et võin alla kukkuda. Läksin ja hakkasin Toomemäest üles ronima. Mägi oli libe.

*

Ema rääkis, et varem läksid failid ühte programmi, aga nüüd enam alati ei lähe. Segasin vahele, et ma muutsin seaded ära. Nüüd pidid nad alati teise programmi minema. Aga arvutit lahti tehes nägin, et kolm varem salvestatud faili on veel vanas programmis. Läksin ja rääkisin teises toas, et ma ei tea, kuidas neid ümber salvestada. Üks mees tahtis appi tulla. Aga tõstsin oma jutu tempot, et tast ette jõuda ja probleem ise lahendada. Läksin arvuti juurde tagasi. Käima pandi ka televiisor, kust pidi nägema kõikide vajalike juttude salvestusi. Aga televiisorist tuli telesaade. Mõtlesin välja, et salvestuste nägemiseks tuleb ta panna nullkanalile. Seda tehes hakkasid kõik ruumis olijad vappuma. See tuli magnettormist, mis tekkis sellest, et televiisor ja arvuti korraga käisid.