Neljapäev, mai 31, 2012

Kõigi rahareformide vastased

Eile tutvustati ajalehes erinevates Euroopa Liidu liikmesriikides läbi viidud arvamusküsitlust, mille järgi vastajad leiavad küll, et euro on olnud riigi majandusele kahjulik, aga on samas ka eurost loobumise vastu. Sellisele suhtumisele võib otsida erinevaid seletusi:

1) Oma rahale tagasi mineku rahareform oleks riigile suur väljaminek ja ei pruugiks jääda viimaseks reformiks, kui samal ajal säilivad ka ühisraha kasutamise pooldajad.

2) Eurot peetakse küll riigi majandusele kahjulikuks, aga vastaja leiab, et talle isiklikult on see kasulik, kuna on mugavam reisida.

Lennujaama kord

Kätte jõudis õhtu ja koju tuli inimesi juurde. Vennapoegadelt küsiti, kas nad õhtusööki tahavad. Mulle tuli meelde parandada, et see oleks alles lõunasöök, sest me polnud lõunat ka söönud. Ütlesin, et kui toas on nii palju kära ja inimesi, siis ei tule söömine meelde. Vennapojad ütlesid, et nad tahavad koju minna. Aga kui neile kommi anti, täitus kõht sellest nii palju, et tuju läks paremaks ja nad avaldasid soovi siiski meie poole jääda.

*
Matemaatika õpetaja rääkis, et sellesse tuleb rahulikult suhtuda, kui kontrollitakse, kas mul on tervis korras. Vend ei mäletanud, kuidas taskuarvutiga ruutjuurega arvutusi tehakse. Mina umbes mäletasin. Taskuarvutil oli üks klahv ruutjuure ja teine kõigi juurte jaoks. Hakkasin proovima ja näitama. Aga selgus, et taskuarvuti on nii rikkis, et ei näita iga kord nelja ruutjuureks kahte, vaid pikkade komakohtadega muid arve. Natuke rikkis oli ta olnud juba siis, kui tegin keskkooli lõpueksamit, aga nüüd oli probleem veel kõvasti süvenenud. Mul jäi üle hakata kõiki arvutusi peast tegema. See oligi arendavam, aga niiviisi võis vigu sisse tulla. Kui vajutasin kõigi juurte klahvi, näitas taskuarvuti paberit, kus oli arvutuskäik. Seega selgus, et juurte leidmisel on siiski arvutuskäik olemas. Seni olin arvanud, et neid leiab ainult proovimise teel.

*
Hakkasime matemaatika vihikusse arvutusi kirjutama. Mõtlesin, et õpetajale on tegelikult selgelt näha, kas arvutus on õige või vale. Kui mul oli tahvlile nägemine halvemaks läinud, olin hakanud kirjutama vihikusse soga, lootes sellega õpetaja ära petta. Vennad joonistasid koos minuga samasse vihikusse. Kirjutasin piltide juurde luuletusi. Klaus kirjutas minu luuletuse kõrvale oma luuletuse. Nüüd tegid vennad üle tüki aja midagi koos ja Klaus oli jälle sobivas meeleolus, et niiviisi kirjutatud luuletust hinnata. Vahepeal oli ta hakanud arvama, et varem koos kirjutatud luuletused on kehvad, sest oli neid lugenud teistsuguses meeleolus.

*
Olime lennujaamas. Üks meist tõstis maast kotti. Talle öeldi, et uute ohutusreeglite järgi ei tohi 21 kilost kotti maapinnast kõrgemale tõsta. Aga koti alt oli vaja teine kott kätte saada, seepärast ikkagi tõsteti. See oli jälgimisseadmete abil näha ja korravalvur tuli kohale. Talle hauguti vastu. Mul tuli enne lennukisse minekut riideid vahetada. Aga uue korra järgi ei võinud lennujaamas kardinaid ette tõmmata. Ütlesin, et siis ei saagi vahetada. Sain aru, et magan oma voodis. Püüdsin tulla voodist välja ja panna läbi une mängima Ernst Enno sõnadega laulude kassetti. Aga kõlama hakkas hoopis Ivo Linna laul. Võibolla päriselt kõlav muusika tekitas unenäos teistsugust. Aga ma polnud siiski kindel, kas ma läbi une sain üldse päriselt õigele maki nupule pihta.

Kolmapäev, mai 30, 2012

Autor ja koostaja

Eilses ajalehes ironiseeris Simson selle üle, et kaastöö pakkujad nimetavad oma tegevust artikli kirjutamise asemel koostamiseks. Võibolla ajaleheartikli puhul on tõesti kirjutamine parem sõna. Aga see võib sõltuda meetodist. Kui inimene on varem avaldanud samal teemal raamatu ja tahab laiemale lugejaskonnale selle sisu lühemalt esitada, võiks ka öelda, et ta võtab mõtted kokku. Minu tegevuses raamatute käsikirjadega on kasutatavad sõnad nii kirjutamine kui ka koostamine, aga need tähendavad erinevat asja. Raamatu kaanele pannakse autori nimi, aga koostaja oma tiitellehele autori omast madalamale. Kui Simsoni järgi on koostamine peenutsevam sõna, siis raamatu autor olla on auväärsem kui koostaja. Aga ka nende raamatute puhul, kus ma olen autor, võib kasutada koostamise sõna. Minu kolmest paberraamatuna ilmunud luulekogust ainult ühte kirjutasin ma algusest peale tervikut silmas pidades. Järgmiste puhul ma kirjutasin küll luuletusi, aga luulekogu koostasin, valides, millised luuletused tervikusse sobivad, jättes paljud ka välja. Ja järjestuse üle tuli mõelda kõigi kolme kogu puhul. Kahest proosaraamatust ühe kirjutasin tervikuna, aga teise koostasin, ja koostamise mõte sündis lõplikult alles siis, kui kogu raamatu sisu oli juba fragmentidena kirja pandud. Raamat on paks, aga koostamine kestis neli päeva. Kui ma poleks suuremat jagu kirja pandud materjale välja jätnud, oleks see läinud rutemgi.

Vene male

Olime poes. Läksin riiuli teise otsa ema juurde. Emal oli kaasas väike tita. Ema küsis, kus lapse lutt on. Ma teadsin, et riiuli sealpoolses osas, kust ma tulin, on kaks lutti. Läksin sinna tagasi. Kandideerisin Riigikokku. Minu toetus oli 11%. Ütlesin, et toetus on olematu, sest see võib kaduda. Aga arvatavasti oleksin siiski Riigikokku sisse saanud. Mõned valisid mind võibolla sellepärast, et ajasid isaga segi, kuna nad ei mäletanud, mis on isa eesnimi. Aga leidsin, et kui nad isa toetavad, siis nad peavadki mind ka valima, kuna ma olin kogu aeg isaga koostööd teinud. Kandideerisin roheliste nimekirjas. Klaus tundis roheliste parteid hästi, aga oli sellest eemaldunud. Mõtlesin, et Riigikokku saades võtan ta enda nõunikuks. Koju jõudes läksin postkastist posti võtma. Seal oli kiri Helinalt. Ema oli hiljuti öelnud, et Helina mulle enam ei kirjuta, aga mina olin kirju edasi saatnud ja nüüd ta oli minu hiljutisele paberkirjale vastanud. Enne ümbriku avamist tegin oletusi, mis seal kirjas võib olla. Helina kirjutas kirjanikust, kes oli kolm korda abielus. Ja kirja lõpus teatas, et leidis luti üles.

*
Mängisin Tartu meistrivõistlustel. Uusi turniiril oli mul reiting kõvasti alla läinud, aga nüüd sain palju punkte. Esimeses voorus kaotasin ja ülejäänud kuus mängu võitsin. Aga esikohta ma ei saanud, sest öeldi, et selle sai üks teine osavõtja. Nähtavasti sain siis teise koha. Tegelikult olin kaotanud kaks mängu. Kolmandas voorus kaotasin Ojastele. Aga see mäng oli selline, et Ojaste ütles pärast lõppu, et ühelgi käigul ei saanud aru, kummal rohkem nuppe on. Mina mängu ajal naersin. Nüüd ütles Ojaste, et mul läheb veel üles tagasi. Vastasin, et ma loodan, et mul läheb isegi uude rekordkõrgusesse - reiting. Ojaste ütles, et Merilo tahab Vene malet taastada. Küsisin, mis asi see on. Oletasin, et see on mingite eriliste reeglitega mäng. Ojaste seletas, et Vene male on see, kuidas mängitakse raamatus "Crystal Estonia". Merilo arvates olevat see Lõuna-Eesti male kõige parem periood.

Teisipäev, mai 29, 2012

Isevarustamisel diktaator

Diktaatorid tahtsid viia oma riike majanduslikule isevarustamisele. Diktaator ise on isevarustamisel tarkuse osas, sest ta ei kuula opositsiooni. Ta võib endale sunnitöö korras võtta rohkem nõunikke ja treenereid, aga sunnitöölise tööviljakus on madal. Eriti kui nõunik kardab, et vale nõu eest ootab surmanuhtlus, siis ta kaotab initsiatiivi. Üks võim olevat ajakirjandus. Riigis, kus toimuvad küll demokraatlikud valimised, võib sõnavabadus olla sellest hoolimata piiratud. Arvamusliidrist võib saada arvamusdiktaator. Inimene, kes vähe loeb ja tunneb ainult ühe arvamusliidri seisukohti, võtab endale ise diktaatori. Kui see arvamusdiktaator omakorda kogub vähe informatsiooni, teeb ta oma tööd isevarustamise põhimõttel ja varustab ise nii ennast kui ka teisi.

Fotoülesanded

Vaatasin vanu ajalehe malenurkade väljalõikeid. Randviir kirjutas seal kirimaletajatest. Ta kirjutas, et ega nuppe tõsta oskavad nad hästi, aga sõnu seada mitte. Mõtlesin, et Randviir on sisuliselt ilukirjanik. Tuli Ago. Tahtsin malenurgad ära peita. Aga neid oli palju laiali. Loobusin peitmisest. Ago rääkis, et kõiki vanu ajalehti ei saa alles hoida ja kõiki ei jõua lugeda ka. Saab alles hoida valiku. Mõtlesin vastata, et malenurkade väljalõikamine ongi üks valik.

*
Üks naine tuli oma majast välja ja kinkis lastele raamatu. Vaatasin seda raamatut. See koosnes ülesannetest. Olid toodud fotod ja nendega tuli teha igasuguseid asju - nimetada, mis pildil on, või seda joonistada. Ütlesin, et see on kasulik raamat, aga fotode asemel võiks olla joonistused. Kui ma pilte võrku riputan, siis joonistused saavad alati rohkem plusspunkte kui fotod. Fotosid võib igaüks teha. Vend vastas, et tema pildid küll plusspunkte ei saa. Küsisin, miks nad ei peaks saama, kui minul saavad ja inimesed käituvad alati ühtemoodi. Vennal tuli meelde, et on siiski saanud. Ta ütles, et tal on depressioon. Sellepärast tal head asjad meelest läksidki. Küsisin, kas ta antidepressanti võtab. Ta vastas, et ei võta, sest need said otsa. Ütlesin, et siis ta peab kohe arsti juurde minema ja neid juurde kirjutada laskma. Laual oli üks rohukarp. Küsisin, kas see ei ole antidepressant. Aga selgus, et see polnud antidepressant, vaid antidepessant.

Esmaspäev, mai 28, 2012

Raske kooliaeg

Üks poiss pannakse kooli. Ta pannakse sellisesse kooli, kus ei oleks katseid, sest vanemad on kindlad, et katseid ta ära ei teeks. Aga koolis hakkab poiss ootamatult hästi õppima. Katsete vastased seletavad seda sellega, et teda ei ole katsetega traumeeritud. Poiss ise seletab sellega, et talle kool meeldib. Aga varsti hakkavad klassikaaslased teda hästi õppimise eest peksma. Poiss hakkab õppima ka enesekaitse võtteid ja lööb ühe kiusaja vigaseks. Selle peale öeldakse, et tavalise kooli õpilased ongi sellised pätid. Poiss saadetakse tavalisest koolist raskesti kasvatatavate laste kooli. Seal teda pekstakse veel hullemini ja enesekaitse võtted enam ei päästa. Ta õpib selgeks, et õppida ei ole kasulik.

Eufooria päiksest

Päikese aktiivsus oli tõusnud. Ilmateates mainiti korduvalt, et õhus on üheliste uraani aatomite asemel kolmelisi. Viimane kord öeldi, et nüüd on kõik uraani aatomid kolmelised. Lisati, et see viib inimesed eufooria seisundisse. Ma ei olnud kindel, kas mul tekib eufooria, kui ma samal ajal tean, et tegemist on halva asjaga. Aga teisi inimesi võis eufooria viia sõdu alustama. Ei olnud oodata, et päikese aktiivsus uuesti langeks, sest ta oli lihtsalt oma arengus sellisesse järku välja jõudnud. Kui seisund muutus püsivaks, ei olnud põhjust sellest edaspidi uudistes rääkida.

*
Olin saunas. Selle kaugemas otsas oli ka üks naine. Ma võisin olla uhke, et ma sellise olukorra välja kannatan. Olin koolitunnis. Sinna tuli üks õpetaja juurde. Ta ütles, et ärge hakake lahkuma. Olin just asju pakkima hakanud. Ütlesin, et ega ma ei lahkugi, aga ma panen asjad kokku. See õpetaja küsis mult dokumenti. Hakkasin portfellist otsima. Ütlesin, et ma näitan vana õpinguraamatut. See oli kehtinud bakalaureuse- ja magistriõppes, aga mitte praeguses õppeastmes. Õpetaja lehitses seda ja teatas, et seda pole uuendatud. Hakkasin paremat dokumenti otsima. Leidsin igasuguseid, millest ma ei mäletanudki, et need mul olid. Üks oli hoti kaart. Aga õpetajale neist ükski ei sobinud. Siis vaatasin mappi ja leidsin sealt ID-kaardi. Esitasin selle ja õpetaja jäi rahule. Ütlesin, et see oli ju mapis, sest seda läheb vaja. Kõndisin tänaval. Mõtlesin, et võtan kasutusele süsteemi, et kõigepealt vaatan inimeste ära tundmiseks nägu ja seejärel enda rahustamiseks nende jalgu. Mehi vaatan veel vähem, jättes jalad vaatamata.

Pühapäev, mai 27, 2012

Peomuljed teisel päeval

Pea hakkas valutama alles järgmisel päeval pärast pulmi. Malega tegelemisega olen ilmselt veel peavalu süvendanud. Pulmas sugulasest maletaja rääkis, et ma talle sügisel helistaks ja läheks talle koju matši mängima. Ta ütles, et ma pean tema vastu kõvasti valmistuma. Vastasin, et mul on osad mängud üles kirjutatud ja ma saan neid analüüsida. Selle peale ütles ta, et ta valmistab uued avangud ette. Varem on ta öelnud, et tuleb kogu aeg oma süsteemi mängida. Avangute pidev vahetamine oleks küll omaette süsteem. Aga selle kohta on öeldud, et kes avanguid pidevalt vahetab, sellel on tulemus ka vastav. Osad peavad siiamaani kõigi aegade tugevaimaks maletajaks Fischerit, kellel oli väga kitsas avangurepertuaar. Hiljem leiutas Fischer küll uued reeglid, mille järgi igas mängus tuleb uus algseis loosida. Kabes oleks seda raskem teha, aga seal vahetatakse laudade suurust ja muud sellist. Täna treenisin natuke ka kabet ja rendžut. Pühapäeviti on seda aega teha. Muidu teen nädalas viis päeva tööd. See nädal jäi pulmade tõttu laupäevane tööpäev vahele. Aga seda kompenseerib veidi, et neljapäeval alustasin tööga tavalisest varasemal kellaajal ja lõpetasin tavalisel ajal. Neljapäeva on vist peetud kalapäevaks ja sel neljapäeval ja reedel ma tõesti kala sõin. Lõpus ta ei olnud enam kõige parema maitsega, aga kõht haigeks ei jäänud. Eilsetest pulmatoitudest paistsid olevat kõige ebapopulaarsemad oliivid, mida söödi vähem kui nendega segamini lauale asetatud vutimune. Isa seletas täna, et oliivid olid kavalus, sest kui neid ära ei sööda, jääb mulje, et laud on rikkalikult kaetud. Isale oliivid maitsevad. Mina neid söön, aga tavaliselt vaid üks-kaks korraga. Vutimunade kohta rääkis onu eile, et tema on kuulnud, et neid peab sööma neli tükki päevas, sest see aitab kolesterooli vastu. Isa ütles seda kuuldes, et kalliks läheb. Mina ütlesin, et neli ei ole enam väga maitsev, eriti kui koortega süia. Kodus söön vutimune koortega, aga pulmas olid nad ära kooritud. Peale vutimunade olid laual ka vutid. Algul vaadati, et igaühele on üks vutt, aga siis loeti kokku, et inimesi on rohkem, ja asuti linde tükeldama. Pärast seda, kui mina koju sõitsin, oli söödud ka torti, mis jäi minul nägemata. Selle asemel sõin õhtusöögiks kodus kohupiima. Kui pulmad lugeda üheks söögiajaks, siis oli eile neli söögiaega, sest lõunat sõin juba enne kodust lahkumist. Pulmas jagatud ametitest oleks mulle meeldinud ainult krooniku oma, aga mulle ei antud ühtegi. Ma pole kindel, kas krooniku ameti saanu kirjutas nii palju, nagu mina, sest enamusele inimestele meeldib kirjutada minust vähem. Eile kirjutasin pulmadest ühes sissekandes, täna teises ja see ei pruugi viimaseks jääda. Pruut pidi pulmas kirjutama alla lepingule vana perekonnanime isale tagastamise kohta, aga seda tegema hakates ütles ta, et ei oska uut allkirja. Lepinguid sõlmiti teisigi. Minul pastakat vaja ei läinud ja seda polnud ka kaasas. Tõnu pulmas oli mul küll kirjutamist. Aga sellest ei kirjutanud jälle pärast blogis nii palju.

Pulmad Puurmanis




Täna toimus Puurmanis Hennu ja Anni pulm. Samas majas käisin vist ka aastal 1992 Vabadussõja mälestussamba avamise järgsel lõunasöögil. Isa oli sealt kandist aastal 1990 Eesti Kongressi saadikuks valitud, mistõttu teda samba avamisele kutsutigi. Kolmanda pereliikmena oligi tookord kaasas Henn, aga seal majas viibimist ta ei mäletanud. Ilmselt mäletab ta paremini, et sealt sõitsime Pilistverre edasi. Pulma ja tagasi sõitsin Veljo pere autoga. Kui Tõnu pulmas pandi kõik vennad istuma samasse lauda, siis täna istusin hoopis Taimo ja Maaja vahel ning Veljo vastas. Laulatus toimus enne seda värskes õhus. Ilm oli ilus ja linnud laulsid. Hennu soovitusel olin vihmavarju kaasa võtnud, aga seda ei läinud vaja, kuigi hommikul oli Tartus tibutanud. Osad külalised kaebasid sääskede üle, aga mind nad väga ei söönud. Mulle pakuti sääsetõrjevahendit, aga seda ma ei võtnud vastu, vaid ütlesin, et ma ei ole kunagi sääsetõrjet kasutanud. Fotosid tegin majast ja lilledest. Siia panen 12 fotost 3.

Laupäev, mai 26, 2012

Enim õppinud maletajad

Male maailmameistrimatšil pidid kohtuma Kamski ja Polgar. Ütlesin, et need on kaks mängijat, kes on elus kõige rohkem malet õppinud. Neist oli juba enne sündimist otsustatud, et nad peavad maailmameistriks tulema, ja nüüd üks tulebki. Üks neist oli osalenud ka juba eelmisel maailmameistrimatšil. Arvasin, et seekord võidab Polgar, sest Kamski on veel nii noor, et tal on raske tüdrukuga mängida. Nii pidi esimest korda maailmameistriks naine tulema. Kõigile jagati söödavaid auhindu. Ma olin ainuke, kes ei võtnud vastu. Istusime autosse. Ütlesin, et turvavöö tuleb ka kinni panna, et avarii ajal aknast välja ei lendaks. Vastati, et aknast välja mitte. See vastus lähtus vist müüdist, et avarii ajal ongi kasulik aknast välja lennata. Kui jõudsime sihtkohaks olevasse majja, teatasin, et ma võin veel küpsist võtta, sest see jäi mul enne välja võtmata.

*
Koolikotti tuli mahutada lisaks paberasjadele veel vahetusjalanõud. Neid tuli kaasas kanda iga päev. Ma ei mäletanud, kuidas ma selle ülesandega varem hakkama olin saanud, kas varem hoiti vahetusjalanõusid koolis. Praegu olid mul vahetusjalanõudeks kingad, aga varem olid olnud botased. Lugesin ühte oma varasema klassi päevikut. Olin seal kasutanud palju lühendeid. Lühendiga olin sinna kirja pannud ka selle, kui palju Peep seekord raha laenas. Järgmisele leheküljele oli üks klassikaaslane ühe lühendi kohta kirjutanud, et see lühend on isegi arusaadav. Olime suures majas, kui väljas algas torm. Tundus, et puud neelavad osa pilvi ära. Oli näha, kuidas pilv läheb jutina puu sisse. Aga võibolla see oli ka midagi muud. Ütlesin, et tormi ajal ei ole soovitav akna lähedal olla, sest midagi võib aknast sisse lennata.

Reede, mai 25, 2012

Rahvavaenlase elu

Mind tüütavad inimesed ära. Aga nende eest ei ole kuhugi põgeneda. Jääb üle neid taltsutama hakata. Saadan kõigile inimestele, keda ma tunnen, kirja, milles kutsun neid normaalselt käituma hakkama. Vastuseks saan neilt kõigilt sõimukirja. Nad väidavad, et ise ma pole midagi teiste heaks teinud. Enda arvates olen, sest saatsin neile kõigile kasulikud juhtnöörid. Aga mul pole tahtmist sellistele teist kirja saata. Seetõttu asutan blogi, sest seal saan kirjutada nii, et ükski tuttav ei loe. Võibolla mõni võõras loeb ja usub mõnda väidet, kuna ta mind ei tunne. Need, kellega ma tuttav olen, vihastasin oma kirjaga lõplikult välja. Kuigi ma neile teist kirja ei saada, ei lõppe sõim sellepärast otsa. Seda avaldatakse iga päev ajalehes. Mind isegi arreteeritakse. Mille eest, sellest ma ei saa täpselt aru, sest kohtus ette loetud süüdistuses kasutatakse mulle tundmatut sõnavara.

Kaks vankrivõitu

1. Metsoja 7,5 p.
2. Seljodkin 7
3. Solovjov 7
4. Runnel 5
...
10 osavõtjat, 12 minutit

Runnel-Marksoo 1:0
Seljodkin-Runnel 0,5:0,5
Runnel-Ojaste 1:0
Põvvat-Runnel 1:0
Runnel-Šukis 1:0
Solovjov-Runnel 1:0
Runnel-Metsoja 0:1
Kääp-Runnel 0,5:0,5
Runnel-Tobre 1:0

Runnel-Kääp (soendus)
1. e4 d5 2. ed Ld5 3. Rc3 La5 4. d4 c6 5. Oc4 b5 6. Ob5 cb 7. Lf3 jne. valge võiduga.

Runnel-Marksoo
1. e4 c5 2. Rf3 e6 3. d4 cd 4. Rd4 Rc6 5. Rc3 d6 6. Ob5 Lb6 7. Oe3 Lc7 8. 0-0 a6 9. Oe2 e5 10. Rd5 Ld8 11. Rf3 b5 12. Ob6 Ld7 13. Rc7+ Ke7 14. Ra8 Lb7 15. Rc7 Oe6 16. Re6 jne. valge võiduga.

Tänane turniir tõi mulle ka auhinna. Olin see nädal natukehaaval treeninud ja hommikul sõin veel kala, mille söömise järel on mul varemgi hästi läinud. Kuna täna kõige tugevamad klubi liikmed ei osalenud, lootsin natuke isegi esikoha peale. Aga teadsin varasematest kogemustest, et kui tabeliseis liiga heaks läheb, ei pea mul enam närvid vastu. Põvvatile võibolla sellepärast kaotasingi. Panin talle viguri ette, sest ei näinud, et ei saa vastu lüia, kuna vastasel on kaks, mitte üks kaitse. Seljodkinile olin pannud sama moodi löömisel viguri ette, aga kombineerimisega õnnestus see tagasi saada. Seljodkini vastu oli mul lõppseis võidetud, aga ootamatult kukkus minu aeg natuke varem. Tegin veel ühe käigu, millega lõin vastase viimase etturi, enne kui ta aja kukkumist märkas. Ütlesin kohtunikule, et ma arvan, et tulemus on viik. Vastane ütles algul, et tal oli veel nupp peal, aga kohtuniku juurde protestiga ei läinud. Mängu lõpul oli ka pealtnägijaid, kes tulemuse viigilisust kahtluse alla ei seadnud. Kääbi vastu mängus nõudsin käiku. Ta hakkas niimoodi vangerdama, et ratsu jäi ette. Ta tahtis käiku tagasi võtta, aga ma nõudsin kuninga käiku. Reeglite järgi sai tegelikult vangerdust ka nõuda, aga mulle tundus vangerdusvõimaluse rikkuminegi kasulik olevat. Edasi mängides võitsin etturi, aga nupud jäid natuke passiivseks. Nuppe välja tuues kaotasin ratsukahvliga kvaliteedi, aga lõin veel ühe etturi. Seisus, mida ma hinnata ei osanud, tegime käikude kordamisega viigi. Enne viimast vooru oli Kääp neljandal ja mina viiendal kohal, aga viimase vooruga läksin tast mööda. Viimases voorus rikkusime reegleid sellega, et  kellal oli 13, mitte 12 minutit mõtlemisaega. Tegin selle peale korraks häält, aga kui vastane ei saanud kohe hääle tähendusest aru, hakkasin vale ajaga mängima, sest see oli väga raskelt keeratav kell. Enne ühtedel mängijatel ei õnnestunudki seda keerata ja oli vaja kohtuniku abi. Vanasti oskasid mõned nuputa kellasid 15-kopikalistega keerata, aga ise ma kõige edukam keeraja pole olnud. Lisaks neljale kohaauhinnale anti naisosavõtjale üks euro osavõtumaksu tagasi, mille peale ta soovis Iiri münti, aga seda ei olnud. Seni olen euro tulekust saadik tasunud osavõtumaksu müntidega, aga varud on otsas ja täna andsin esimest korda viieeurose, saades münte vastu. Peebo ütles täna, et aasta lõpus tuleb kõik tulud ja kulud kokku võtta. Kui Volpert veel mängimas käis, maksis ta teistest suuremat osavõtumaksu. Aga räägitakse, et nüüd ta kolib Eestist ära, kui ei ole juba kolinud.

Neljapäev, mai 24, 2012

Ajalooraamatu või romaani stiil

Ajalooraamatut ja romaani lugeda võib olla üsna ühesugune tunne. Üks erinevus on tavaliselt, et romaanis on dialoogi, aga ajalooraamatus see puudub. Minu ajalooteemaliste unenägude raamatus on nii teemaks ajalugu kui ka puudub suuremalt jaolt dialoog. Unenägudes dialoogi esineb, aga tavaliselt ma jutustan selle ümber. Üks põhjus on, et ei ole täpses sõnastuses kindel. See oleks võimalik oletusena taastada, aga sisu ümberjutustamine on tõele lähemal kui oletuslik tsiteerimine. Vahel mõni lause jääb eriti selgelt meelde ja panen selle kirja siiski jutumärkide vahel. Aga üks põhjus ümberjutustavate lausete tarvitamiseks on veel see, et need on paremini mind ennast iseloomustavad. Unenäotegelane või vahel kasutada mõnda sõna, mis minu sõnavarasse ei kuulu. Ja üks põhjus mitte täpselt tsiteerida on, et kui osad laused on meeles täpses sõnastuses ja osad umbkaudses, siis on stiililiselt ühtlasem, kui kõik saavad kirja umbkaudselt. Ja kui ma pole kindel, kas ma unenäos midagi ütlesin või mõtlesin, siis tahaks kasutada sellist sõnastust, mis jätab mõlemad võimalused alles. Mõnes romaanis on mõtted ka jutumärkide vahele pandud. Aga inimene võib mõelda vahetpidamata, seetõttu on mõtted parem edasi anda jutustajatekstina. Panin juba lapsepõlves tähele, et mul vahet pidamata hääl peas räägib. Võibolla mul tänu sellele ongi lapsepõlv suhteliselt hästi meeles. Hilisemas vanuses olen märganud, et kui mõtlemisega ei pinguta, võib hääl peas vahepeal ka vaikida. Tahtlikult sunnin ta vaikima õhtuti magama jäämiseks. Aga tulemus võib olla, et uinumishetkel kuulen veel valjemat ja kellegi teise häält, mis ütleb midagi ootamatut. Need laused jäävad nii halvasti meelde, et hommikul on neid juba hilja kirja panna. Ja pole vast ka mõtet, sest nende puhul ehk on kõla ja ootamatus tähtsamad kui sisu. Unenägusid hakkasin kirjutama üles ajal, kui lugesin ajalooraamatuid rohkem kui ilukirjandust. See oli ilmselt üks tegur, mis mõjutas harjumuseks saanud stiili valikut. Aga stiil on aja jooksul ka natuke muutunud.

Loositud avangud

Veeber rääkis, et tema õppis malet mängima ajalehes avaldatud partiide põhjal. Ta ütles, et keegi teine ei ole sellist meetodit kasutanud. Algamas oli üliõpilaste maleturniir. Veeber ütles, et kui ta oleks üliõpilane, siis ta hakkaks malet mängima. Seni ta mänginud polnud. Ta võibolla ei teadnud, et seda mängivad ka vanemad inimesed. Särgava pani turniirist osavõtjate nimed kirja. Öeldi, et Veeber on turniiri ajal kohal. Tema nime Särgava kirja ei pannud. Aga viimase nime ja kokkuvõtva rea vahele jättis ta tühja rea, justkui selleks, et vajaduse korral lisada ka Veeberi nimi. Küsisin Veeberilt, kas ta mängib. Ta vastas, et ei mängi. Imestasin, kuidas ta siia kohale tuli, kui ta hiljuti maeti. Võibolla sellepärast tuligi.

*
Algas maleturniir. Kui minu esimene mäng oli läbi, vaatasin tabelist, et iga vooru juurde oli ette kirja pandud, mis avanguga seda tuleb alustada. Küsisin Peebolt üle, kas täna on avangud loositavad. Ta kinnitas, et on. Ütlesin, et aga ma ei kuulnud, kui seda öeldi. Peebo ütles, et siis pärast kolmandat vooru ei saa seda rakendada. Ta tõmbas avangud tabelist maha. Teises voorus ma olin avangute loositavusest küll juba kuulnud, aga läks meelest. Ja teised ei paistnud veel kuulnudki olevat. Loositud avangut kasutati ainult Peebo enda laual. Kolmandas voorus läksin kokku Jürgen I-ga ja avanguks pidi olema Vene avang. See oli ainuke voor, kus ma sain avangut mängida loosimise järgi. Ma nägin, et osad minu nupud on mustad ja osad valged. Hakkasin neid vahetama. Mängima hakates kaotasin kohe viguri. Lootsin, et ehk õnnestub seda kompenseerida käigu Ve1 abil. Aga enne käigu tegemist vahetasin välja lipu, mis oli ka vale värvi. Ma olin maganud turniiri alguseni ja võibolla nuppudel viirastusid sellepärast valed värvid, et ma polnud veel päris ärganud. Enne kui ma jõudsin käigu teha, tahtis Jürgen ise käia. Seletasin, et minu käik on veel tegemata. Vastasele vist tundus, et ma olin selle teinud ja käinud Ve1 asemel Le1. Tegelikult mul ei olnud põhjust vaielda, sest selles seisus võis juba alistuda. Jürgen vaatas võibolla kiire vigurikaotuse tõttu, et ma ei oska üldse mängida, aga järgmistes voorudes mõned punktid sain. Viimases voorus võitsin kõige nooremat osavõtjat, kes oli alles koolipoiss. Ta oli täna esimest päeva trenni tulnud. Võibolla ta oli Jürgeni noorem vend või poeg.

*
Plats oli üles kaevatud ja selle asemel oli nüüd suur auk. Viimasel asfaldiribal oli mingi silt püsti. Tahtsin minna lugema, mis sinna on kirjutatud. Natuke kartsin, et kui ma seda teen, võin auku kukkuda. Aga läksin ja lugesin, et seal oli küsimus, kas möödakäijad tahavad, et sinna tehtaks palliplats või kaev. Varem oli samas kohas olnud ainult küsimus, kas soovitakse palliplatsi. Aga kui hakati kaevu jaoks auku kaevama, ei olnud palliplatsi pooldajad küsimust maha võtnud, vaid seda täiendanud. Olin vaadanud google'i tänavakaartidelt fotot majast Kalamajas, kus Helina alguses elas. Täna mõtlesin vaadata fotot tema järgmisest majast Nõmmel Kadaka tänaval, kus ta oli lühikest aega elanud ja kust oli paar kirja tulnud. Praegu elas ta Mustamäel ja selle maja pilti mõtlesin vaadata kunagi hiljem. Hoidsin käes raamatut, mida Helina oli toimetanud ja millele ta oli kaks eessõna kirjutanud. Õnneks oli see Eesti-meelne raamat. Siiani ei olnud kindel, kas Helina on Eesti-meelne. See raamat oli ilmunud ühes sarjas. Seega ei teinud mitte ainult mina sarjale kaastööd, vaid ühele sarjale tegi ka Helina. Mina olin teinud Rauna sarjale.

Kolmapäev, mai 23, 2012

Teisitimõtlejate hävitamine

Kõige vihasemad sõjad on ususõjad. Teised on lihtsalt sõjad, aga ususõda on püha sõda. Sellepärast, et teine inimene mõtleb teist moodi. Kui vihaseid sõdu põhjustab usk, siis tekib küsimus, kas need on võimalikud ka kirjanduskoolkondade vahel. Igatahes neist listidest, kus ma olen olnud, on mind kõige ropumalt sõimatud luulelistis. Relva haaramiseni ei lähe kirjanduslikud vaidlused võibolla sellepärast, et osatakse ka sõnadega tappa. Luulelistis on küll relva haaramist soovitatud, kui soovitati pidada duelli. Tegelikult skandaalid usku solvavate raamatute ja piltide ümber lähevad samasse ritta.

Viimase tere erinevus

Sõin köögis. Teatati, et Tõnu asemel tuleb täna külla Kadri. Ta tuli selja taga uksest sisse. Uksel kohtujad teretasid üksteist liiga palju kordi. Kui Kadri kööki jõudis, ütles ta ka mulle tere. Hakkasin vastama, aga poole sõna pealt läks suu kinni ja sõna teine pool tuli kuuldavale üminana.

*
Nägin ajalehest, et inimene, kes oli mind internetist sõimanud, on ajakirjanik. Nüüd ei saanud sellele ajalehele hästi kaastööd saata, sest juhul kui neid vaatas läbi tema, siis ei oleks minu oma avaldatud. Artikli järgi otsustades ta ei olnud minust nii palju targem, et tal oleks olnud põhjust sõimata.

Teisipäev, mai 22, 2012

Kevadvalgus - ilus algus

Juba jälle käes on kevad.
Seemned juba idanevad.
Mida teavad sellest nemad,
et nad ükskord kõdunevad?

Sõnad kurkides

Olin üksi kodus ja sõin komme. Korraks tulid külla kaks meest, kes kinkisid magusat juurde. Sõin magusat nii palju, et isu sai otsa. Nii palju oli vaja süia selleks, et proovida kõiki erinevaid magusa liike. Kui mõned pereliikmed koju tulid, ütlesin, et kaks meest kinkisid õunu. Parandasin, et üks kinkis õunu, aga üks vist apelsini. Hakkasin koos emaga kurke koorima. Lõikasin koort pikkade paksude viiludena. Ema lõikas palju väiksemaid kooretükke, aga õhemaid. Ühtlasi lugesin, mis kurkide sisse kirjutatud oli. Ühes kurgis katkes lause poole pealt, lõppedes kurgi otsas sidesõnaga. Ütlesin, et vaatan, kas järgmises kurgis see lause jätkub. Ema avaldas arvamust, et ei ole hea näidata, millise kurgi ma võtan. Vastasin, et ega omanikud ei ole kurkide seest lugenud. Hakkasin tükeldama sellist kurki, mille sisse ei olnud kirjutatud midagi. Saabusid vennad. Hakkasin lõikuma ühte teist liiki vilja. Selle sees oli ka tähti, aga lausete asemel paistis seal tegemist olevat tähenduseta kombinatsioonidega. Võibolla see polnud üldse hea, et viljade sisse oli kirjutatud, tähed võisid olla sinna kleepunud reostuse tagajärjel.

*
Kõige väiksem vennapoeg rääkis, mis asju ta on aknast välja visanud. Ta ei teadnud veel, et selles on midagi halba. Muuhulgas oli ta kulbiga aknast alla valanud puljongit. Puljong oli supileem, mis talle ei maitsenud.

*
Läksin kooli tiivatrepist alla. Minu kooliajal oli trepist alla sõidetud, aga nüüd nooremad poisid hüppasid otse ühelt trepilt teisele. Üks õpetaja küsis, kas treppi võib kulutada, mille peale poisid arvasid, et võib küll. Leidsin uue mooduse alla sõitmiseks, et toetusin ainult käsipuule ja jalgadega treppi ei puudutanud. Aga selle peale võidi ka pahandada, et niiviisi panen ma käsipuule liiga suure koormuse. Fuajees kasutati lauset: "Das ist ein Hirn." Tõnu arvas, et see on mõni Brüsseli väljend. Aga Reet ütles, et selle üle võib aastakümneid naerda. Sellest järeldasin, et Hirn ei olegi selles lauses saksakeelne sõna, vaid on tuletatud eestikeelsest sõnast hirnuma. Leidsin, et Reet võib tõesti aastakümneid hirnuda. Läksime klassivendadega koju. Kõndisime läbi kesklinna. Vaatasime, et kõik majad on varisemisohtlikud. Ajalehes oli kirjutatud varisemisohust seoses paari majaga. See tuli sellest, et sellistel asutustel nagu ülikool oli parem jälgimissüsteem. Enamikul seda ei olnud. Viimaste aastate talved olid olnud nii ebasoodsad, et olid tekitanud kõigisse majadesse praod. Remondivajadusest oli räägitud ka Võidu silla puhul.

Esmaspäev, mai 21, 2012

Iga päev rekordvanuses

Sünnipäevaks saadud kink
on parem.
Asi, mida polnud
varem.

Kui aastad rutem
mööda läevad,
tulevad tihedamini
sünnipäevad.

Pärast sõda järve ääres

Sõja ajal olid Eesti laevad läinud sõitma teistele Vene keisririigi meredele. Nad sõitsid Vaikse ookeanini ja isegi Alaskale. Aga öeldi, et vaevalt sai Eesti mereriigiks, kui see kohe hajus. Olime järve ääres, kus oli olnud enne sõda asustus. Pärast sõja lõppu ei olnud seda taastatud ja meile polnud järele tuldud, et meid ära viia. Ühel poisil meie hulgast oli mootorpaat, aga ise ta ka seda ära sõitmiseks ei kasutanud. Olime Hitleri teenistuses ja salaja osalesime Hitleri vastases vastupanuliikumises. Töötasime pika laua taga. Praegu olin oma toolist eemal. Krister ja üks teine poiss juhtisid tähelepanu, et minu kohal laual on vastupanuliikumisega seotud ese. Ma ei teadnud, kas nad tahavad mind Hitlerile välja anda või hoiatada, et see ese Hitleri silma alla ei satuks. Hitler tuli minu juurde. Ta küsis, miks ma tema saabumisel korralikku natsitervitust ei tee. Vastasin, et mul ei ole refleksid korras, mul on jalgpallis ka raske pallile pihta saada.

*
Hakkasin ärkama. Ma olin juba teadlik, et ma magan. Aga püüdsin ärkamise ära hoida. Mõtlesin, et kui ma midagi loen, siis hakkab kujutlus tööle ja teadlikkus kaob jälle ära. Läksin suurde auditooriumisse keemia tundi. Tunni ajal ei tohtinud keegi ruumist väljas käia. Aga võibolla tohtis, sest nagunii räägiti läbisegi ja kõiki ei saanud jälgida. Olin laulmistunnis. Õpetaja rääkis, et ühel varasemal sajandil kirjutati laul "Nüüd ma sõidan Liivimaale". Ütlesin, et seda me just õppisime. Või vähemalt mina õppisin. Üks õpilane ütles, et selle autor on ju vana Jannau. Küsisin õpetajalt vaikse häälega, kas enne kirjutati viis või sõnad. Õpetaja hakkas ka vaikse häälega rääkima, justkui minu osatamiseks. Kogu tema vastust ma ei kuulnud, aga tundus, et ta vastas, et kui selliseid täiendavaid küsimusi esitama hakatakse ja neile vastata, siis vastuste põhjal saab veel esitada lõputult lisaküsimusi. Ühtlasi tõi ta näiteid, millised need lisaküsimused olla võiks. Sellele õpetajale ei meeldinud, kui õpilane midagi küsis, aga üks õppejõud oli just kaevanud, et miks õpilased loengutes üldse küsimusi ei esita.

Pühapäev, mai 20, 2012

Peedul pildistamas



 

Käisime Peedul vanaema, Tooma ja Mariaga. Teised kaevasid maad, mina tegin Peedu peal tiiru ja pildistasin. Nagu varemgi pikema vaheaja järel Peedul käies, tuli seal ringi kõndides silmade ette palju mälupilte erinevatest eluperioodidest. Eilses lehes üks rahamees väljendas mõtet, et kooli suvevaheajad võiks tänapäeval lühemad olla, kuna parem olevat tööd ja puhkust ühtlasemalt jagada. Aga ta unustas, et soojad ja külmad ilmad ei jagune aasta peale ühtlaselt. Kuigi talusid peetakse vähem kui vanasti, on inimestel veel suvilad. Suvilas ei ole talvevaheajal nii palju peale hakata kui suvel. Laste tervisele peaks kasulik olema, kui nad saavad suvel värskes õhus viibida. Aiatöid on ka vaja teha suvel.

Kui ma ringilt tagasi jõudsin, viisin maakaevamise lõpule. Sõime verandal. Kuigi Peedu kioskit enam ammu ei ole, oli vanaemal meile pakkuda sama häid saiakesi nagu seal müüdi. Tagasisõidu ajal tegin veel kolm fotot autoaknast. Seejärel andsin fotoaparaadi vanaemale ja Mariale. Vanaema oli öelnud, et ta vaataks Peedu fotosid, aga nad hakkasid vaatama algusest peale alates minu eelmise aasta sünnipäevast. Minu maalide ja joonistuste fotosid nähes võrdles vanaema mind Viiraltiga ja ütles, et meie suguvõsas on paljudel kunstianne. Ta olevat ise ka kaalunud ühe variandina kunsti õppima minemist. Aga nad ei jõudnud vaatamisega isegi eelmise aasta Peedu fotodeni, sest enne sai aparaadi aku tühjaks. Aku sai tühjaks ka eelmine aasta Peedul käies. Tol korral jäi pildistamine pooleli, täna jõudsin selle lõpule viia, kuigi kaalusin veel autoaknast Tartu pildistamist.

Eraarst

Kuulasin muusikat. Mulle tuli seepeale kaks kirja tundmatutelt maainimestelt. Seejärel tulid arvatavasti need samad inimesed külla. Kuulasime veel muusikat. Vaatasime voodikastist vanu vihikuid. Toomal oli seal vihik, millel oli ümbrispaber ümber, aga sisse ei olnud midagi kirjutatud. Mõtlesin, et võiks selle vihiku endale võtta. Ma võisin enda arvates kasutada vihikuid teistes ainetes, kui oli ümbrispaberi peale märgitud. Peaasi, et endal meeles oleks, millises on milline aine. Õpetajad võisid küll vaidlema hakata. Saadeti paberisedel, millel oli ingliskeelne lause, mis tähendas, et tänaseks on aeg pidu lõpetada. Panin muusika kinni ja hakkasin magama minema.

*
Järgmisel päeval teatati raadios, et Kivisildnik sai spordivõistlusel esikoha. See seletas, miks ta nii kuri oli - sest ta oli füüsiliselt tugev. Vibutasin rusikat, mis võis õue ära paista. Raadios rääkis keegi, et tahetakse rahvaalgatuse korras valimisseadust muuta, et kaotada viie protsendi künnis ja üks teine parandus teha. Eestis polnud küll rahvaalgatuse õigust, aga arvati, et kui piisavalt allkirju kokku saadakse, siis võetakse seda arvesse. Mõtlesin, et võin allkirja anda, sest kui viie protsendi künnis kaob, siis saavad rohelised uuesti Riigikokku. Juhul kui künnise kaotamine muudab valitsemise ebastabiilseks, nagu on ähvardatud, saab selle hiljem taastada. Raadios räägiti, et meeleavaldus tahetakse korraldada Tartus, mitte Tallinnas. Rääkija arvates oleks piisanud sellest, kui postmargi suurune rahvahulk kokku saadakse. Järgmisena rääkis Mikser. Ta paistis ka viie protsendi künnise vastu olevat. Ta rääkis veel, et Eestis on halb, et Riigikogu liikmetel ei ole juba hulk aastaid õigust saadikutöö kõrval muud tööd teha. Muidu nad saaks minna saarele ja teha väga kasulikku füüsilist tööd. Naissaatejuht küsis, kas seda tööd ei saa teha juhul, kui palga asemel tasutakse pangaintressidega. Mikser vastas, et ei saa, intress jääb ikka ühe suureks. Lisandub veel töö tegemise rahaline kulu, nii et saadikud jäävad hoopis vaesemaks. Mõtlesin, et saatejuhi arvates rääkis Mikser imelikku juttu, mistõttu saatejuht arvas, et võib ise ka midagi imelikku öelda. Aga võibolla oli saatejuhil siiski õigus, sest võibolla intressi muutmine oli seadusega lubatud. Mikseril ei olnud seadused peas ja ta ei saanud kohe järele vaadata. Läksin kööki sööma. Ema rääkis, et kavandataval meeleavaldusel peab iga osavõtja ühe pudeli puruks viskama, et maha jääks klaasikillud. Ütlesin, et kõigepealt viskavad nad pudeleid puruks ja seejärel hakkavad aknaid sisse lööma, sest aknad on ka klaasist. Pille ütles, et siin haiseb. Torkasin talle sõrme nina alla ja käskisin nuusutada. Pille ütles, et kõigepealt käitun ma söögilauas halvasti ja pärast mölisen internetis. Isa tuli kööki ja asus Pille poolele. Ütlesin nuttes, et kui ema mulle kallale tuleb, läheb isa emale appi, ja kui Pille mulle kallale tuleb, läheb isa Pillele appi. Seepeale läks isa Pillele kallale. Pille ütles, et isa on närvihaige. Vastasin, et inimene võib närvihaige olla, aga nohu on ka haigus. Kukkusin põrandale. Seejärel kukkusin minestades laua peale, nii et laud läks ümber. Hoidsin silmi kinni ja nutsin. Võibolla ma päriselt ei olnud minestuses, vaid ainult arvasin. Läksin oma tuppa. Isa tuli ja sidus mind voodilina sisse. Mõtlesin, et kui ta mind nüüd korterist välja viskab, hakkan laskma vahetpidamata uksekella. Aga selle peale ei pruugita ust avada, vaid võidakse uksekell küljest võtta. Seetõttu pean rabelema lahti juba enne välja viskamist. Aga isa ütles hoopis, et ta määrab mulle eraarsti, et see mind raviks. See arst ütles, et talle ei tule üllatusena, et patsiendid nutavad. Istusin arsti laua kõrval. Arst esitas mulle mingi küsimuse. Ütlesin, et ma ei kuulnud. Arst vastas, et ma kaotan hääle ja kuulmise. Ta rääkis uuesti midagi, mille sõnu ma ei eristanud. Ütlesin, et ma jälle ei kuule. Arst küsis, kas ma tunnen haisu muude kehade küljes peale enda keha.

Laupäev, mai 19, 2012

Universaalsus ja riigikord

Ma olen hinnanud seda, kui inimesel on universaalsed huvid. Aga selles võib näha ka diktaatorlikku hoiakut. Diktaator peab oskama kõiki küsimusi ise lahendada. See käib talle üle jõu ja viib riigi allakäiguni. Demokraatlik riigijuhtimine võimaldab spetsialiseerumist ja professionaalset kretinismi. Võimude lahusus tähendab tööjaotust ja spetsialiseerumist.

Aga diktatuuride pealetungi ajajärgul püüti läbi suruda ka kutseesinduslikku korda. Kutseesinduslikkus eeldab inimese surumist kutse raamidesse. Diktaator peab küll tegelema kõigega, aga alamatele surutakse peale kitsas spetsialiseerumine. Demokraatia puhul peab valitseja teadma küll vähem, aga alamad rohkem, sest võim on hajutatud. Valimas käijatelt oodatakse, et nad suudaks hinnata asju mitte ainult enda eriala, vaid ka riigi kui terviku seisukohalt. Nad peavad poliitikat jälgima.

Demokraatia piiramisega on kaasnenud ka parteide kaotamine või nende arvu vähendamine ühele. Kui on mindud erakondlikelt valimistelt isikuvalimistele, ei ole see tähendanud isikute tähtsuse kasvu parteidega võrreldes, vaid ühe või mõne isiku tähtsuse kasvu. Võibolla seletus on selles, et erakond on üks tööjaotuse viisidest. Kui parlamenti kandideerivad parteide asemel üksikisikud, siis nad oleks kõik justkui väikesed diktaatorid, kes jäävad tööjaotuse puudumise tõttu nõrgaks ja ei saa suurele diktaatorile vastu, sama moodi nagu suur diktaator ei saa maailma vastu. Kuid kõige demokraatlikum ei tundu ka see, kui parteinimekirjad on suletud, sest siis ei otsusta valimistel täielikult rahvas, vaid üksikisikud, kes nimekirjad koostavad.

Universaalsuse ja spetsialiseerumise küsimuses on kõige õigem ilmselt taskaal. Ehk nagu soovitas üks psühholoogia raamat, et tuleb teada kõigest midagi ja ühest asjast kõike. Ma võin küll pidada blogis füüsika ja loomade rubriike, et nendel teemadel oma mõtteid kirja panna, aga teaduskraadi ma neil aladel ei taotle, vaid see on mul ainult ajaloos.

Kuus unenägu

Oli saksa keele tund. Loeti kordamööda harjutust. Õpetaja ütles, et nüüd on minu kord lugeda. Ma ei teadnud, kus järg on. Aga mitte laiskuse tõttu, vaid just sellepärast, et ma tahtsin kõigepealt eelmisesse mõttesse süveneda. Olime suvilas. Ahjus hakati küpsetama liha. Algul paistis, et seda on väike kogus, aga ahju pandi järjest uusi portse. Lõpuks üks poiss ütles, et tal on kahtlus, et teine poiss küpsetati ära. See oleks tõesti seletanud, miks liha kogus nii suur on.

*
Riiulis olid kõrvuti kõik J. Viidingu õhukesed proosaraamatud. Need olid spetsiaalselt välja otsitud, et kõrvuti panna. Aga tänu sellele, et nad olid kõrvuti, sai juhtuda, et keegi laenab nad kõik korraga ja ei too enam tagasi. Teises riiulis oli kaks paksemat köidet luuletusi samuti Viidingult. See oli kaheköiteline teos "Valitud luuletusi". Aga see ei olnud J. Viidingult, vaid P. Viidingult. Ta oli luuletusi kirjutanud nii palju, et kogutud luuletusi ei saanud välja anda. Tahtsin hakata tegema mõtlemisharjutusi seekord luuletuste abil, sest luuletustes oli kõige tihedam sõnavara ja niiviisi võis tulla kõige rohkem mõtteid.

*
Seisime bussipeatuses. Üks väike laps nõudis, et tema isa teda mähiks. Aga isa ütles, et kui nad kohale jõuavad, siis mähib. Lumi oli uuesti maha tulnud. See oli nii paks, et sai vist uuesti suusatama minna, kui suusad keldrist välja tuua. Kui ütlesin, et nüüd saab jälle suusatama minna, siis vastati, et kanali jääle küll mitte. Mina ütlesin, et kanali jääle ei saa, aga kanali kõrvale saab. Kanali ääres paistis, et kolm inimest suusatavadki. Lisaks sõitis seal traktor, mis lükkas lund. Hakkasin kodu suunas kõndima. Puhus tugev tuul. Tuul oli nii kõva, et libistas mind edasi, ilma et ma oleks pidanud enam üldse ise jalgu liigutama. Aga mul oli vaja keerata. Selleks ma natuke siiski liigutasin jalgu, lastes põhihoo endale endiselt tuulel anda. Kui koju jõudsin, istuti seal peolauas. Üks laua ääres istuvatest meestest tundus olevat Küüts, kellega olin internetis palju mõtteid vahetanud. Tahtsin öelda tere. Suust tuli küll häält, aga mulle ootamatult suu ei avanenud. Läksin teise tuppa. Mulle tuli meelde, et laua ääres istuv mees siiski ei ole Küüts, vaid üks teine tuttav.

*
Üks mees oli ennast ära tapnud. Räägiti, et ta tegi seda sellepärast, et ta sai uue diagnoosi, et tal on väga raske haigus. Öeldi, et see oli wc kaudu nakkav haigus. Teine inimene täpsustas, et wc kaudu levib palju haigusi. See jutt oli hirmuäratav, sest olin maleklubis selle mehega sama wc-d kasutanud. Ma võisin nüüd olla samas haiguses ja haige võis olla kogu kool. Aga võibolla ma olin kasutanud siiski teist kabiini. Üks naine ei olnud politsei tegevusega rahul. Ta oli ühele politseinikule oma jutu järgi öelnud, et kõige tähtsamad ei ole naiste rinnad, vaid see, mida naised söövad. Politseinik oli pannud kaks patsienti lamama selgadega üksteise vastu. Arstid pidid kandma valgeid kitleid. Kõik kitlid olid alt pikad, aga teati, et ükskord peaks mood arenema sinnamaani, et jalad on paljad. Seni oli kitleid lühendatud ainult ülevalt. Üks arst pakkus välja, et tema ja üks teine arst võivad olla esimesed, kes oma kitli alt lühemaks teevad.

*
Lumi oli mitmendat korda uuesti maha tulnud. Seekord oli juba mai lõpp. Küsisin, mis nüüd putukatest saab. Vastati, et küll putukad tegutsevad edasi. Küsisin, kas praegu on külma- või soojakraadid. Ma saan suusatama minna ainult külmakraadide korral, muidu lumi teisest otsast sulab. Selgus, et olid suured soojakraadid. Vennapojad olid kesklinna lapsed. Erinevalt minust olid nad harjunud, et satuvad majauksest välja tulles kohe kesklinna tänavatele. Aga kesklinnas elavaid lapsi ei saanud järelvalveta majast välja lasta. Hoolimata sellest, et lumi oli maas, laulsid linnud edasi.

*
Magistriõppe lõpu poole polnud ma terve aasta üldse õppetööga tegelenud. Juhendaja oli juba isalt küsinud, kuhu ma olen kadunud. Juhendajatele oli kasulik, kui nende juhendamisel rohkem kraade kätte saadakse. Aga mina ei pidanud vajalikuks kiirustada, sest mul oli töö juba valmis ja selle kaitsmiseks polnud tähtaega esitatud. Lõpuks läksin ülikooli kohale ja ütlesin, et tahan selle nüüd ära lõpetada. Kaitsmisel panin ülikonna selga, aga lipsu ette ei pannud. Kaitsekõnet oli sellevõrra raskem pidada, et ma olin magistritöö sisu aasta jagu unustanud. Läksin praegu ülikooli raamatukokku. Seal küsiti murelikult, kus üks mees pooleli olevat raamatut hoiab. Leidsin üles, et ta hoiab seda lugemissaali otsas olevas kapis. Seal tegelikult oligi selle koht.

Reede, mai 18, 2012

Mälestustesse seguneb fantaasiat

Nägin, et Oudekki moodi tüdruk sisenes tema endisesse trepikotta. Läksin tema järel. Aga kui ta trepist alla tagasi tuli, siis nägin, et tegemist on alles koolitüdrukuga, seega Oudekkist nooremaga. Seetõttu ma talle rohkem ei järgnenud. Kõndisin Oudekki endise korruseni. Nägin, et tema ema hoiab nüüd korteriukse taga jalgratast. Läksin trepist alla tagasi ja majast välja.

*
Kirjutasin mälestusi. Kirjutasin, et kui ma andsin Kristerile kirja kutsega Kuradisillale Fantoomide ühingu koosolekule, siis andsin talle hoobi, et ta seda loeks. Ükskord olin roninud koos Kristeri ja Erikuga Kuradisillale. Erik oli öelnud valju häälega Kristerile, et ta teeb mulle midagi kurja, aga mulle sosistanud, et päästab mind ära. Ja ta päästiski. Krister läks praegu Lossi mäest alla, kust ma olin üles tulnud. Ma ei läinud temaga koos, vaid otsustasin minna koju teist teed. Ma ei teadnud veel, kas minna mööda Vallikraavi tänavat või keerata üles. Mulle tuli meelde, et osad asjad, mida ma olin kirjutanud, ei olnud kunagi juhtunud. Kirjutasin, et mul läheb alati segamini, kas ma kirjutan mälestusi või fantaasiajuttu. Kui ma olin klassikokkutuleku välja kuulutanud, olin kirjutanud, et kõigepealt koguneme Kuradisillale, kui seal ei sobi, lähme koolimajja. Kuradisillal tahtsin klassikokkutulekut läbi viia sellepärast, et seal olid toimunud Fantoomide ühingu koosolekud. Aga klassikaaslased ei olnud nõus kokkutuleku jaoks sinna tulema, nii et läksime kohe koolimajja. Tagantjärele mõtlesin, et kui me oleks valinud Kuradisilla, oleks seal võinud võõrad ees olla. Olin kirjutanud ka, et võin kokkutulekul Viive kõrval istuda. Ma olin pidanud võimalikuks, et seal tuleb inimestel kõrvuti istuda, aga sellist olukorda polnud siiski tekkinud. Aga Viive oli arvatavasti just minu lause tõttu kokkutulekule tulemata jätnud.

*
Võtsime salaja laenuks võõrad jalgrattad. Läksime nendega mitme mehega ühte majja. Jalgrattavarguse tõttu tulid selle ukse taha jälitajad. Nüüd oleks tulnud akna kaudu põgeneda, aga me ei olnud redeleid kaasa võtnud. Võibolla esimene meist hüppas juba rõdult alla. Võibolla pärast kukkumist ta oskas oma kogemuste põhjal teisi juhendada, kuidas nad peavad hüppama, et luid ei murraks.

Mäng turniirivõitjalt

1. Peebo 9,5 p.
2. Trohhalev 9
3. Solovjov 6,5
...
11. Runnel 3
12 osavõtjat, 11 vooru, 10 minutit.

Võitsin Kõivu ja Põvvatit, viigistasin Solovjovi ja Marksooga, kaotasin Peebole, Trohhalevile, Seljodkinile, Tättele, Laasmäele, Ojastele ja Šukisele. Täna olid kolm tegurit, mis mul tulemust rikkusid - nädala pikkune treenimatus, kerge nohu ja mõtlemisaja lühendamine. Vahepeal olin unine ka.

Peebo-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Oc4 e6 6. Rf3 Rgf6 7. Rf6+ Rf6 8. c3 Oe7 9. 0-0 0-0 10. Ve1 Ve8 11. Og5 h6 12. Oh4 b6 13. a4 Ob7 14. Re5 Rd5 15. Og3 Of6 16. Lh5 Oe5 17. Oe5 Lg5 18. Lg5 hg 19. Vad1 Vad8 20. Og3 Vd7 21. h4 gh 22. Oh4 Vc8 23. Og3 c5 24. Ob5 Vdd8 25. Vd3 cd 26. Vd4 Rf6 27. Ved1 Vd4 28. Vd4 Od5 29. Oe5 Re4 30. f3 Rc5 31. Vg4 a6 32. Vg7+ Kf8 33. Vh7 Ke7 34. Of1 Ra4 35. Oa6 Vg8 36. Kf2 Rb2 37. g4 Rc4 38. Od4 e5 39. Oc4 Oc4 40. Oe5 Vd8 41. g5 Vd2+ 42. Kg3 b5 43. f4 Vd8 44. Kh4 Vg8 45. Vh6 Vg6 46. Vh8 Od3 47. Of6+ Ke6 48. Ve8+ ja siin kaotasin ajaga.

Neljapäev, mai 17, 2012

Sallivuse õppimine

Ajaloo haridus soodustab sallivust. Sõltumata täpsemast spetsialiseerumisest õpitakse tundma väga erinevaid aegu ja maid, mille kõrval inimeste hetkeerimeelsused võivad tunduda tühised. Muidugi võib ajaloo hariduse põhjal ka vihkamist kasvatada, õppides tundma mineviku kuritegusid. Aga ajaloolaste loosungiks on rohkem, et tuleb mõista, mitte kohut mõista. Jurist endale sellist loosungit võtta ei saa. Kohtus tuleb langetada lõpuks otsus süüaluse poolt või vastu. Ja kui ajaloolane uurib seaduspärasusi, mis sisaldab ka seaduste muutumist, siis juristile on kohtu mõistmisel tähtsad konkreetsel maal ja ajahetkel kehtivad seadused. Juristidele sarnanevad ka vaimulikud, kellele seaduseks on konkreetse usu pühakiri ja kes ootavad inimese tegude põhjal tema üle kohtu mõistmist. J. Tõnisson tahtis algul minna õppima usuteadust, aga valis selle asemel õigusteaduse. Talle oli omane religioosne maailmavaade. Ta ei öelnud ajaloolaste kombel, et tuleb mõista, mitte kohut mõista, vaid usumeeste eeskujul, et peab olema kuum või külm, aga mitte leige. Tõnissoni õpetuse kõige tähtsam element oli kõlblus. See on kergesti seostatav usulise maailmavaatega, aga ka juristi hoiakuga, et teod jagunevad lubatuteks ja lubamatuteks. Tõnissoni eeskuju oli vaimulik V. Reiman. Kuid Reiman tegutses ka ajaloolasena. J. Luiga seadis Reimani hilisematele ajaloolastele eeskujuks, et tema jaoks oli ajalugu võitlus, mitte karjääri tegemise abinõu. Karjääri tegemist võiks pidada võitluseks enda, mitte rahva huvide eest. Siiski kui keegi tahab saada poliitilist võimu, et oma programmi ellu viia, võivad tema jaoks esikohal olla ka rahva huvid. Kui võitlus põhineks ainult ajaloolistel argumentidel, võiks uued uurimistulemused või kellegi võltsingud võitluse eesmärki muuta. Või siis võidaks tõde moonutama hakata, et saaks vanade eesmärkide juures püsida. Lisaks võimu pärast võitlemisele võib võidelda ka tõe väljaselgitamise eest. Tõe väljaselgitamine nõuab raha ja nii on see ka võitlus raha pärast. Kuigi ajaloo tundmine võib muuta inimese sallivamaks, võib võitluse raskus temas uuesti sallimatust tekitada.

Unenäod võistlemisest

Mängisime malet. Musta kuningas oli liputiival, kus teda kaitses vähe vigureid. Vaatasin, mis juhtub siis, kui valge kahib b6. Edasi läks mäng nii, et valgel oli rünnak, aga ta ei toonud nuppe järele. Ei pannud tähele, kumb rohkem materjali kaotas. Rei ütles, et see on samasugune mäng nagu Eesti meistrivõistlustel, kus üks väike poiss võitis. Vastasin, et mulle tuletab see ka seda mängu meelde. Eesti noorte meistrivõistlustel olid väike poiss ja temast natuke suurem tüdruk mänginud põhimõtteliselt samasuguse skeemi järgi. Pärast vooru lõppu ütles Klaus, et ta hakkab kabet mängima. Ütlesin talle, et vara, ta peab enne mängu õppima. Rei ei olnud nõus ja ütles, et las Klaus harjutab praktiliselt. Praktiline harjutamine oli minu arvates ka kasulik. Aga varem oli Rei rääkinud, et maletajad ei peaks kabet mängima.

*
Meil oli külas Oudekki. Võtsin riiulist paksu ingliskeelse raamatu selle kohta, mis olid ühe ajalooperioodi probleemid. Aga need probleemid ei laienenud teisele ajalooperioodile. Toomas vaatas minu vanu pabereid. Ma ei tahtnud hästi, et ta neid Oudekkile näitaks. Ema meenutas, et jooksuvõistlusel olin saanud Klaus esimese ja mina teise koha. Ma ei teadnud, kuidas mul jooks äkki nii hästi välja tuli. Ütlesin, et seejuures veel ei edestanud Klaus mind nii palju nagu tavaliselt.

*
Olime hommikul pärast maleturniiri lõppu hotellis. Olin viimases voorus võitnud ja kogunud seitsmest mängust neli punkti. Vist olin saanud kuuenda koha, vähemalt nii olin blogisse kirja pannud. Rääkisin, et viimaseks mänguks valmistusin ma kabe abil, vahel tuleb kabetreening malemängu jaoks rohkem kasuks kui male. Sven vastas, et parem on ikka treenida seda ala, milles ma võistlen. Mina ütlesin, et kabetreeningu abil saab tähelepanu teravdada. Läksime veel korraks turniirimajja. Seal küsiti mult, kui palju ma viimases mängus mõtlemisaega kulutasin. Vastasin, et me jäime viimastena mängima, umbes tund aega. Mõtlemisaega anti sellel turniiril poolteist tundi. Mulle öeldi, et mul vedas, et mul meeles oli. Nähtavasti taheti siin kehtestada korda, et kui mõtlemisaega pole protokolli märgitud, antakse mõlemale kaotus. Vaatasin, et mulle on tabelisse tõesti märgitud kuues koht, nii et olin blogis kirjutanud õigesti. Oli arusaamatu, kuidas ma sain nii suure osavõtjate arvuga turniiril nii väheste punktidega nii kõrge koha saada. Aga tabeli järgi olin ma neljapunktilistest esimene. Blogis olin kirjutanud veel, et turniir toimus Prahas. Aga ma polnud kindel, kas me ikka oleme Prahas, sest siin oli nii palju eestlasi. Võibolla olime Tallinnas. Mulle tuli uduselt meelde, et treener oli vist öelnud, et me käime nii kaua Prahas mängimas, kuni sealne maletase tõuseb. Istusin toolile ja jäin uuesti sügavalt magama. Nii ei saanud ma tabelist turniiri toimumiskohta kontrollida. Hoolimata sellest, et ma magasin väga palju, õnnestus mul edukalt malet mängida. Üks tüdruk rääkis, et valgeid sõstraid ei tohi veised palju süia. Segasin vahele, et see ei käi inimeste kohta. Tüdruk ütles, et valgetes sõstardes pole piisavalt veiste jaoks vajalikke toitaineid. Mina ütlesin, et valgeid sõstraid ei kasvatatagi nii palju kui muud värvi. Tüdruk ütles, et jah, punaseid ja musti sõstraid kasvatatakse rohkem.

Kolmapäev, mai 16, 2012

Laps töötab ülikoolis

Kullid näevad teravamalt kui inimene, aga öökull näeb ainult pimedas. Kuud näeb arvatavasti inimene temast paremini nii päeval kui ka öösel, sest kuu võib öösel valgusallikana öökullile liiga hele olla. Kui inimesed loovad kunstvalgustust juurde, läheb öökullide elu raskemaks. Kui ma lapsepõlves koolist tulin, oli taevas tähti täis, aga nüüd enam mitte, sest linna kõrval on tugeva valgustusega kasvuhooned. Ajaloolisti saadeti talvel vahetpidamata tähetorni vaatlusõhtute reklaame, aga iga kord kutsuti vaatama ühtesid ja samu kolme planeeti, sest teised ei ole lihtsalt piisavalt heledad. Algkooli ajal veel üks klassivend rääkis, et tema on seal ühe teise planeedi kuud vaatamas käinud. Mina ei ole tähetornis käinud, aga nende reklaamide peale vaatasin ühel päeval entsüklopeediast Marsi pilte. Peedul kirjanike suvilas oli Kaburitel ka teleskoop. Mina sellega taevast vaatamas ei käinud, aga nooremad vennad minu teada käisid. Üks vend kutsub mind süstamatkale. Seni on süstad seostunud minu jaoks kõige rohkem sama venna sünniaastaga, kui nägin neid Pärnu lahel sõitmas. Suvitasime Pärnus majas, mille aken oli mere poole ja süstad paistsid aknasse ära. Neid oli erineva pikkusega. Pärnus nägime päevakoera, kelle kohta kõik rääkisid, et nii pikk. Hiljem mina ja õde rääkisime, et see oli nii pikk, nagu meie sealse toa ukse kõrval kaks maast laeni ulatuvat toru kokku. Laste jaoks olevat mängult ja päriselt üks ja see sama. Mõne päeva eest Tõnis ütles, et tema issi on ka tema vanaema issi ja hakkas naerma. Vanaema vastas, et tema issi nimi on hoopis Herbert. Tõnis küsis, kus vanaema issi on. Vanaema vastas, et suri ära. Tõnis vaidles vastu, et läks hoopis tööle. Vanaema ütles, et kõigepealt läks tööle, ta töötas ülikoolis. Tõnis vaidles vastu, et hoopis tema töötab ülikoolis. Päev varem oli ta kirjeldanud, mida ta ülikoolis teeb. Selle jutu peale öeldi, et siis see on majandusteaduskond.

Märkamatult roolis

Ühel naisel oli olnud selline haigus, et ta pidi viibima pidevalt vee all. Vee all elav inimene oli haruldane, seetõttu oli kahju, et ta suri. Näidati ühte pööningukorterit. Seal elas mees, kes pani teki põlema ja läks ise naaberkorterisse.

*
Pidin täna koos Joannaga ühisel üritusel luuletusi lugema. Joanna tuli hommikul Pille toast mind äratama. Püüdsin enne voodist välja saada kui ta minu tuppa jõuab. Ootasime ürituse algust Annelinna koolide kõrval. Kaks meeskirjanikku mängisid palli, lüies seda kõrgele õhku. Kui pall minu juurde tuli, tulid mul mõnel korral juhuslikult samasugused löögid välja, kuigi ma väga ei püüdnud. Mõnel korral ma siiski ei saanud pallile pihta. Vaatasin, et luulelugejate nimekirjas on üksteise järel need, kes loevad Joanna luuletusi. Paistis, et minu omi ei taha lugeda keegi peale minu enda. Aga hakati ette lugema minu unenäokirjeldusi, mida nimetati novellideks. Mõtlesin, et novell ei ole nende kohta vast õige sõna, sest nad ei ole nii pikad.

*
Kirjastuses räägiti, et isale kingiti täna lilli. Vastasin, et aga osad neist olid matuselilled. Pakuti, kes oli see kirjanik, keda täna maeti. Pakuti õige nimi, aga mina oleks öelnud paar häälikut teisiti. Hakkasime autoga Annelinna lõpu suunas sõitma. Seal oli mulle ükskord vastu kõndinud Peebo. Ta vist elas seal kandis. Kaugemates linnaosades toimuvatele malevõistlustele sõitis ta bussiga. Auto jäi Kalda teel ühe bussipeatuse juurde pikalt seisma. Lõpuks märkasin, et keegi teine ei saagi autot liikuma panna, sest roolis istun mina. Mul ei olnud juhilube. Olin endale märkamatult autot juhtinud ja see oli mul korralikult välja tulnud. Mõnel varasemal korral olin ka juhtinud, aga teadlikult ja sõitnud sinka-vinka, nii et see teisi autosid häiris. Nüüd mõtlesin helistada politseisse, et ma juhtisin kogemata autot ja täiseti korralikult. Aga helistada oli siiski ohtlik, sest oleks võinud trahvi saada. Läksime poodi. Pandi kauba alt paelu läbi. Näidati, kuidas Klaus oleks pannud.

*
Mängisime kooli saalis korvpalli. Mängijad jagunesid ründajateks ja kaitsjateks. Pehka oli nii pikk, et hakkas korvi kõrval seistes pealt panema. Aga pall põrkas ootamatult korvirõngast tagasi. Nüüd oli põhjust irvitada.

Teisipäev, mai 15, 2012

Vaheldusrikas maailm

Feisbukis pandi mind eile veel kahte teemagruppi. Nüüd olen lisaks põhigrupile viies teemagrupis. Nii paljusid ma ei jõua jälgida. Aga lahkuma ma neist sellepärast ei hakka. Vahel ilmselt vaatan kõiki. Raadios on veel rohkem jaamu, aga ei tunne kohustust neid kõiki kuulata. Ühel päeval võtsin siiski eesmärgiks kõiki FM-laineala jaamu natuke kuulata. Nooremana uurisin ka muid lainealasid. Siis oli maailm uus ja sellega tuli alles tutvuda. Kõige vanemal raadiol olid laineskaalale kirjutatud paljud linnade nimed. See tundus põnev ja tahtsin kõiki neid kuulata. Aga raadio läks rikki, nii et sai keerata veel ainult ultralühilaine nuppu, kus linnade nimesid ei olnud. Hiljem hakkas see ka streikima. Vanasti viis isa seda raadiot aeg-ajalt raadioparandajale koju. Ma ei mäleta, kuidas ta seda transportis. Autot meil igatahes ei olnud. Aga isa on elus kasutanud paljude autojuhtide abi. Täna ütles ta ka, et nägi mind, kui teda autoga sõidutati. Käisin apteegis ja kirjandusmuuseumis. Apteegis on natuke imelik alati ühte ja sama osta. Kuigi tegelikult oleks see veel halvem, kui oleks rohkem erinevaid haigusi. Retseptirohtu on kergem osta kui ilma retseptita. Võibolla sellepärast, et teise puhul ei ole kindel, kas mul läheb seda ikka vaja. Tegelikult retseptirohtu ostan harvem ka ja siis jõuab eelmisest korrast puhata. Kui mõnel perioodil on olnud minu ülesanne käia igal nädalapäeval toidupoes, on see olnud vaheldusrikkam ja selle poolest vähem väsitav. Võibolla ei peaks siin üldse endale väsimustunnet sisendama. Tegelikult sellises vormis kirjutamine on puhkus, isegi kui halvemaid asju mainida. Halvemate asjade mainimine on ka vaheldus. Taoistlikule kahe poolega märgile sarnaneb tegelikult ka islami poolkuu, sest poolkuu tähendab seda, et teine pool kuud on varjutatud. Ristimärk ei ole ka põhimõttelt väga erinev, sest see ühendab horisontaalset ja vertikaalset. Jaapani lipu tõusev päike on natuke erinev, et ta särab igas suunas. Aga oma esimese luulekogu avaluuletuses ütlesin, et päiksel on nii sära kui ka vari. Ja päikesekiiri saab erinevateks värvideks lahutada. Keemiat nimetati vanasti vist lahutusteaduseks. Lahutamisega on tegemist veel matemaatikas. Perekonnaõpetuse tunnis õpetati abielulahutusi. Abielu ja abielulahutus kõlavad minu jaoks mõlemad inetult. Esimene on siiski vähemalt teoreetiliselt vajalik, et rahvas välja ei sureks.

Rektorite nimekiri

Koostasin ühele võrgulehele ülikooli rektorite nimekirja. Panin kirja kõik senised rektorid ja järgmiseks kirjutasin enda nime. Ütlesin isale, et nime järgi paistab, et isegi üks klubi nõrgemaid naismaletajaid on olnud rektor. Isa ütles, et rektorite kooliklasse ei olnud vaja nimetada. Vastasin, et kui rektor on pärit võõrast koolist, siis mitte, aga kui ta on oma koolist, siis on see huvitav. Meie koolist oli pärit hulk rektoreid. Seda, et ma enda nime ka kirja panin, ei hakanud ma isale näitama. Mõtlesin, et nüüd mõeldaksegi, et ma tahan ise ka rektoriks saada. Tegelikult ma ei tahtnud ja ei pidanud ennast sellele kohale sobivaks. Kuigi kui teised selle tööga hakkama said, oleks võibolla mina ka saanud.

*
Vaatasin oma koduleheküljele. Seal olid juba teist korda häkkerid muudatusi teinud. Minu fotod olid ära kustutatud ja esikohal olnud lillefoto asemele oli pandud kommunistlik pilt, mida olin varem näinud Oudekki koduleheküljel. Lingid alalehtedele olid osalt ristiga maha tõmmatud. Üks ristiga maha tõmmatud pealkiri oli lisaks muudetud, selleks oli pandud "Isamaaliit". Alustasin kodulehekülje korda tegemist sellest, et muutsin parooli ära, see pidi võibolla häkkerid edaspidi eemale hoidma. Hakkasin blogi kaudu kodulehekülge tagasi parandama. Kahe lehekülje osa vahejoone kohta ütles arvuti, et seda ei saa tagasi panna, mistõttu sellest loobusin. Vahejooni küll pakuti, aga teistsuguseid. Ma ei viitsinud kõiki tekste läbi lugeda, nii et mõni asi jäi võibolla tagasi parandamata ka. Mõtlesin kirjutada feisbukki, et ma ei vaata enam kunagi ühtegi muusikavideot, sest häkkerid on need viirustega nakatanud.

Esmaspäev, mai 14, 2012

Sain tomatitaime

Täna oli selle poolest ebatavaline päev, et kirjandusmuuseumis oli rahulikum kui kodus. Kirjandusmuuseumis olin lugemissaalis ainuke külastaja. Koju toodi juba hommikul Tõnis ja õhtul tulid veel Joosep, Villem, Henn ja Tõnu. Hommikul maalisin ühe pildi koos Tõnisega ja õhtul lasin maalida teise pildi Joosepil. Joosepiga kahekesi maalida ma ei saanud, kuna pidasin vajalikuks valvata Villemit. Tõnise ja Joosepi piltide erinevus oli, et Tõnis pani värvid kõrvuti, aga Joosep jättis valget ruumi vahele ja paigutas värvilaigud kohe üle paberi laiali. Tõnise maalimisoskuses oli uus, et ta tegi kolm kollast päikesekiirt sama moodi, nagu ma ise päikesekiiri teeks. Varem oli lastele päikesekiirte maalimine veel liiga raske ülesanne. Kuigi Tõnis tegi kiired objektile, millest mina tegin inimese, mitte päikse, lisasin talle veel teist värvi kiiri. Tõnis ütles veel, et maalis mereröövlilaeva, millest ma poleks ise aru saanud. Ühe enda tehtud objekti kohta vastasin Tõnise küsimusele, et võibolla see on robot. Tõnise jutu järgi oli robot hea, aga mereröövlid kurjad. Hiljem ronisid Joosep ja Tõnis kahekesi sahtlikapi otsa, kust ma tahtsin nad kukkumisohu tõttu alla ajada. Joosep rääkis, et nad joonistasid sahtli peale draakoni. Ütlesin, et mina ei näe. Joosep selgitas, et nad joonistasid mängult. Vahepeal käis toas kolme poisi kohutav möll. Villem läks pooljoostes läbi toa teiste poiste juurde, ise veel tasakaalu hoidmiseks kätega vastu diivanit toetudes. Mul ei olnud lapsepõlves ka kogu aeg nii palju nooremaid vendi kui täna väikseid poisse majas oli. Joosep andis mulle uksest sisse tulles tomatitaime, mis Henn minu sünnipäeva ajal oli lubanud. See on esimene taim pärast asparaaguse väljasuremist, mille ma enda hoole alla saan. Henn soovitas, et kui ta on päikse käes, siis tasub iga päev kasta, ja et ta võiks suuremasse potti ümber istutada.

Alustati vabadusvõitlust

Kõndisime mööda teed ja panime maatükkide hinna määramiseks vaiasid püsti. Praegu olid kõik maatükid kandilised ja sama ristküliku osad, nii et hindade arvutamine oli kerge. Aga edaspidi võis tulla tegemist ka teistsuguse kujuga maatükkidega. Eestlased alustasid vabadusvõitlust ja nende kolonn liikus mööda tänavat edasi. Kreuks oli reetur, sest ta ei jaksanud relva lõpuni käes hoida. Mina jõudsin sihtkohta esimeste hulgas. Läksin saali, kuhu kogunes publik. Krister käis nagu varasematelgi kordadel enne maha istumist tiiru ümber saali ja kommenteeris olukorda. Kahel eelmisel korral olin läinud Kristeri eeskujul kõigepealt saali ette ja siis istunud taha. Aga nüüd oli Krister määritud ja ma läksin istusin otse kolmandasse ritta. Märkasin, et olin istunud Sandri kõrvale. Selle poolest olin olulise koha ära tundnud. Rääkisin Sandriga paar sõna juttu. Hakkasime Livia ja Evaga üksteist mööda saali taga ajama. Samal ajal heitsin pilke ekraanile. Läksin majast välja ja tahtsin kõndida tiiru mööda kõnniteid. Aga sealt oli hirmuäratav minna, sest seal olid koerad. Kui siiski ühes koerast mööduma hakkasin, lõigi ta mulle hambad säärde.

*
Rahareformi ajal olin jätnud endale mälestuseks tuhat ühekroonist münti. Jätsin need voodi kõrvale hunnikusse ja ise läksin ruumist välja. Kartsin, et sel ajal varastavad klassivennad osa münte ära, sest klassivendade hulgas oli vargaid. Aga väikse protsendi müntide kaotus ei oleks minu jaoks suur õnnetus olnud. Eva pani ajalehte artikli, et mulle kuulub vanade müntide alleshoidmises Eesti rekord. Mõtlesin, et võibolla tegelikult ei kuulu, sest tuhat krooni on ainult sada eurot ja inimestel on palju suuremaid summasid. Aga ilmselt siiski teised ei olnud vanadest müntidest nii palju huvitatud kui mina.

Pühapäev, mai 13, 2012

Inimestele lisandub aastarõngaid

Varem olin kuulnud ainult Tolstoist, et ta mäletas oma sündimist. Nüüd lugesin Taagepera raamatust, et tema ka  arvab mäletavat. Tema mälestusteraamatu stiil meenutab mulle kõige rohkem seda, kuidas ma olen ise mälestusi kirja pannud. Sisulises osas on kattuv asjaolu, et mõlemad mäletavad kaheaastaselt Peedul viibimist. Vanaema tahab, et me talle Peedule appi läheksime. Lähemal ajal olevat tal plaanis lasta kuusehekk maha võtta. Kuusehekk ei ole pügatud, vaid puud on pikaks kasvada lastud. Kunagi vanaema rääkis, et ta kahetseb, et õigel ajal pügada ei saanud. Kõrval naabrite kuusehekk oli pügatud. Need võisid olla ühe vanad. Ajaloolane ei pea minu arvates alati esmajärjekorras huvituma vanadest asjadest, vaid tema mõtted võivad olla suunatud ka tulevikku. Futuroloogiliste ennustuste tegemiseks võib mineviku tundmisest kasu olla. Arhiivinduse õppetoolis õppinu võib olla sunnitud tuleviku peale rohkem mõtlema kui lähiajalugu õppinu, sest arhiivi tuleb planeerida tuleviku jaoks. Juske raamatust lugesin, et talle tundus vahepeal ülikoolis ajalugu igav. Juske raamatu algus tundus mulle siiski huvitav ja jättis autorist parema mulje kui oli kujunenud ajalehtede põhjal. See on raamatutega vist tüüpiline. Muljed raamatust ja selle põhjal tehtud filmist ei pruugi omavahel hästi läbi saada, aga eelnev ajalehe lugemine muljet raamatust ei riku. Maimetsa raamatust lugesin, et tal oli koolis käitumisega probleeme. Päev varem oli just öeldud, et rektorivalimistel, kus ta kandideerib, ei ole kandidaatide hulgas ühtegi pätti. Sõnaraamat annab vist päti tähenduseks paadialune, aga minu meelest on see vananenud tähendus. Keele ajaloo tundjad ütlevad, et juubelid on ainult 50 ja 100. Mina rääkima õppides kujutlesin, et kõik ümmargused sünnipäevad alates 50. Aga kui ma sain hiljuti 35, siis mitu inimest õnnitlesid mind juba juubeli puhul. Ühele ütlesin, et mis juubel see ikka on. Kui viimane ütles, et mul oli juubel, siis vastasin jah. Aga see sõna ei pruugi nõustumist tähendada, vaid võib olla lihtsalt parasiitsõna. Mõned arvavad, et nõusolekut tähendab vaikimine. Kui ropult sõimajale mitte vastata, siis ei tähenda see nõusolekut, vaid soovimatust temaga ühe madalale tasemele laskuda.

Ajamasina rike

Paide prügikasti juures tiirles kajakaparv. Nad taheti laiali ajada. Enne tahtsin kajakaid pildistada. Võtsin toast riiuli pealt fotoaparaadi. Aga kajakad ei jäänud pildile peale. Vaatasin kolm pilti järjest läbi, aga kajakaid ei olnud ühelgi. Ütlesin Pillele, et see on uus fotoaparaat, sellega on selles ajas vähe pilte tehtud. Tulevikus on rohkem.

*
Läksin hambaarsti juurde. Ta tahtis mind kohe ära saata. Ütlesin, et ta enne mu hambaid vaataks. Ta hakkas vaatama nii, et ma seisin püsti. Kui kolmveerand suust oli vaadatud, ütles ta, et mu hambad on terved. Tuletasin meelde, et üks veerand on veel vaatamata. Aga sealt ka ühtegi auku ei leitud. Mõtlesin, et võibolla ma pingutan hambaloputusvedeliku tarvitamisega üle. Ärkasin hommikul kodus. Loeti uudiseid, et nii nagu kohe ennustati, ei muutunud maailmas sellest midagi, et Venamaa Alžeeriat pommitas. Ameerika suhtus Venemaasse ikka sama moodi. Mõtlesin, et lõpetan töö tegemise ja maleturniiridel osalemise ning hakkan selle asemel päevad läbi teistkordseteks keskkooli lõpueksamiteks õppima. Kui ma nendeks nüüd õppima hakkan, siis saan need veel tehtud, kuigi olen kõigis ainetes maha jäänud. Seni olin reedeti koolist puudunud, et malet mängimas käia. Ma oleks tahtnud bioloogia õpiku läbi lugeda, sest ei olnud sel õppeaastal üheski bioloogia tunnis käinud. Aga mõtlesin, et ma õpin esialgu ainult neid aineid, milles eksamid tulevad. Eksameid pidi olema viis tükki ja umbes võis aimata, mis ainetes. Kindlasti pidid olema eesti keele, inglise keele ja matemaatika eksamid. Võibolla ka füüsikas. Sundisin ennast voodist välja tulema, kuigi pooleldi veel magasin. Ma jõudsin õppimisega alustada juba enne koolipäeva algust ja kavatsesin jätkata päeva lõpuni. Mõtlesin, et kõigepealt hakkan õppima neid eksamiaineid, mille tunnid täna on, siis on õppimisest juba täna kasu. Läksin suurde tuppa ja ütlesin, et sel kuul ma tööd ei tee, sest hakkan lõpueksamiteks õppima. Ema küsis, kumba Klaus ei teinud, kas ei õppinud või ei käinud koolis. Vastasin, et ta ei käinud koolis, aga õppis paremini. Ema ütles, et Klaus valetas oma hinded paremateks. Rääkisin, et tegelikult ma ei pea üldse lõpueksameid tegema, sest ükskord juba tegin neid. Isa küsis, kas eelmine aasta. Vastasin, et juba aastal 1995. Hiljem hakkasin teist korda keskkoolis käima, nagu kogu minu klass. Ma ei saa üldse aru milleks see vajalik on. See on mingi ajamasina rike. Läksin oma tuppa tagasi. Mõtlesin, et klassikaaslased ei ole arvatavasti veel eksamiteks õppima hakanud. Praegu oli umbes 24. mai. Eksamid pidid toimuma juunis ja kestma kuu lõpuni.

Laupäev, mai 12, 2012

Tähtsad mõtted

Mõtted näitavad õigemat teed,
valet näidata võivad ka need.

Mõte on ilus, kui liigub ta peas.
Vahel on lünki mõtete reas.

Mõte võib elule mõtte anda.
Mõte võib väga kaugele kanda.

Köide vales fondis

Riin kutsus mind lapse sündimise üritusele. Seda tegi ta nähtavasti just sellepärast, et temaga suhtlesin koolis vähe. Ürituseni olid veel mõned päevad aega, aga läksin kohe kohale. Mingi üritus seal juba käis. Võibolla see oli siiski juba see üritus. Mulle tuli vastu arvatavasti Riin ise, aga tema nägu oli võõras.

*
Hakkasin Uku Masinguga kirju vahetama. Olin Masingu raamatu koostamisega aastas 1928, aga kirjavahetuse alguse tõttu vaatasin nüüd kohe ühte tema 1963. aasta kirjutist. Vanemana oli ta muutunud nukramaks ja see oli rohkem kooskõlas sellega, kuidas ta mulle kirjutas. Mulle kirjutas ta, et kirja originaali ma tema käest ei saa. Ta kirjutas nähtavasti läbi kopeerpaberi ja saatis mulle koopia. Kopeerpaberid kulusid nii ruttu, et neid oli raske piisavas koguses hankida. Kui mina olin Helinale kirjutanud, olin ma kirjutanud kõigepealt talle kirja ja seejärel teisele paberile endale koopia. Masing oli tark inimene, kui ta ühe eksemplari kirjast endale ka jättis. Kui olin paar kirja vahetanud, küsis isa, kuidas ma seda kirjavahetust raamatu koostamisel kasutanud olen. Seda ma polnud üldse teinud ja kirjutasin lihtsalt, mis mulle huvi pakkus.

*
Sõitsin koos Erikuga autoga. Vaatasin parempoolsest autoaknast välja ja ütlesin teiste autode numbreid. Kõiki numbreid ei jõudnud silm tervikuna haarata. Siis jõudsime sellisele tänavale, kus teised autod jäid meie autost vasakule. Ütlesin Erikule, et nüüd on tema kord numbreid öelda.

*
Lugesin kirjandusmuuseumis. Olin tellinud välja "Eesti rahva ajaloo". Aga mulle toodud köites ei olnud üleni tegemist selle teosega, vaid tagapool tulid Uku Masingu luuletused. Lugemissaalist lahkudes võtsin selle raamatu kapist, kuhu ma olin ta eelmine kord jätnud. Tavaliselt jäeti pooleliolevad asjad riiulile, aga mina olin jätnud kappi. Nii oli oht, et sellele pannakse muid asju peale ja ta jääb kadunuks. Näitasin töötajale, et üks pabeririba eraldus selle raamatu küljest. Töötajad hakkasid ahastama, et paber on nii halvas seisukorras. Nad kartsid, et siis on sama lugu teiste muuseumis hoitavate raamatutega. Need olid ühe vanad ja nakkus võis olla levinud raamatult raamatule. Töötajad ütlesid, et see köide tuleb kanda väärisfondi. Isa ütles mulle, et tuleb välja, et "Eesti rahva ajaloo" nime all on ilmunud hoopis Masingu luuletused. Minu meelest see nii ei olnud, sest köites oli osi mõlemast. Järgmine kord seda lugema minnes paluti mul jälgida, kas paber veel ragiseb. Vastasin, et ta ei ragise, vähemalt ta ei kärisenud. Vaatasin, et töötajad olid minu kaebuse põhjal koostanud köitele vahelehe olukorra kirjeldusega. Sinna olid nad kirjutanud lisaks riba eraldumisele ka, et kui ma töö lõpetasin, oli minu tooli ümber kummaline lõhn. Läksin ühte teise lugemisruumi. Minu kõrvale istus üks mees, kes püüdis teha minu köitele punase pastakaga riste. Kui ma teda keelasin, tahtis ta teha neid enda raamatule. Jõudsin järeldusele, et see, mida ma loen, ei olegi raamat, vaid kellegi väljalõigete kogu. Siis ta tuli tõesti kanda raamatukogust teise arhiivi. Kirjutasin köite kaanele õigema pealkirja. Siis vaatasin, et muuseumitöötajate pealkiri juba arvestas selle võimalusega, sest nad olid pannud pealkirjaks "Eesti rahva ajaloost alates "Eesti rahva ajaloost"". Mõtlesin, et nad teavad ise paremini, milline pealkiri neile sobib. Kustutasin enda variandi uuesti ära. Mõtlesin, et kui ma panin raamatu riiuli asemel kappi, siis tegelikult võib ta kappi ka panna, sest ükskord üks töötaja mul soovitas sinna panna.

*
Läksin autoväravast Peedu aeda. Seal kõndisid kohalikud poisid, kellest üks oli vist Ermo. Nad rääkisid, et siia pidi tehtama palliväljak, aga ei ole tehtud. Mõtlesin, et Ermo on juba palju aastaid ühe vana. Siis tuli mulle meelde, et suvilal on uued omanikud. Need poisid olid hoopis suvila uued elanikud ja ma olin siin nüüd ise võõras. Aga esialgu ma võisin käia vana kohta vaatamas. Aias oli tehtud igasuguseid ümberkorraldusi ja juurdeehitusi.

*
Üks poiss rääkis, et kui ta viiekorruselise maja katuselt alla hüppas, hakkas ta seda järgmisel hetkel kahetsema ja appi karjuma. Aga pärast oli ta viienda korruse elanikelt küsinud, et need ei olnud karjumist üldse kuulnud. Mõtlesin, et kui mina millegipärast katuselt alla hüppaks, siis ma ei karjuks.

*
Oli olnud väga ilus õhtu, kus riputasime seinale minu joonistusi. Oleks tahtnud, et see korduks. Aga seda ei saanud korrata, kui sein oli juba valmis. Siis oleks võinud peoõhtutel vähemalt uusi pilte maalida. Muidu oleks võinud ka kirjutada, aga kirjutades ei tule nii häid mõtteid. Tegelikult ma ei saanud ühelgi peoõhtul maalida, sest vennapojad tahtsid ise maalida ja ma pidin neid aitama. Aga kui ma ei saanud vahepeal üksi maalida, siis ei olnud nii palju pilte, millest nad oleks saanud eeskuju võtta.

*
Mõtlesin, et minu blogi lugejad mõtlevad, et Helinat ei ole üldse olemas. Helina kohta olid blogis kõik unenäod ilusad. Isegi kui ma oleks tema kohta midagi halvemat unes näinud, ei oleks ma seda kirja pannud. Helina ei kuulunud nende naiste hulka, kes mulle unenägudes füüsiliselt kallale tulid. Kuulsin laulmist. Naishääl laulis, et talle meeldib lapsepõlvest saadik köök, mis on tema kapp.

Reede, mai 11, 2012

Pilve peal ei saja vihma

Kui läksin välja, soovitas isa mul mütsi pähe panna, kuigi oli 19 kraadi sooja. Rohkem oleks olnud mõtet soovitada vihmavarju, sest vihma tibutas. Poole tee peal muutus see paduvihmaks ja sain märjaks. Õnneks läksin kohta, kus ma võtsin riided seljast ja sain ennast käterätiga kuivatada. Kui koju tagasi tulema hakkasin, ei olnud riided ära kuivanud, aga mind toodi autoga. Muidu oleks võinud külm hakata, sest puhus kõva tuul. Vihma enam ei sadanud ja suurem osa taevast oli selge. Praegu aknast välja vaadates oleks nagu jälle pilvisemaks läinud. Minu viimases raamatus on erinevates luuletustes kasutatud nii väljendit "pilvede all" kui ka "pilvede peal". Täna ilmus ühe rektorikandidaadi raamat. Tõin seda koju kaks eksemplari. Vahepeal mõtlesin oma viimasest raamatust kõik eksemplarid välja osta, aga ma pole seni ostetud eksemplaregi lõpuni kinkinud. Vahepeal oli see raamat kirjastusest otsas, aga siis mingi asutus pandi kinni ja saatis varud tagasi. Tegelikult ma ei tea, kui palju seda kirjastuses praegu on, võibolla kõige ostmiseks põhjust ei olegi. Täna poes valisin kaupa selle järgi, mis on odavam. Varem olen saia ostes vaadanud hoopis, milline sort on kallim, sest emale maitsevad kallimad sordid paremini. Mina erilist erinevust ei märka. Leivasortide osas on minu meelest maitsete erinevus suurem. Leiva puhul ei tule kallimat valida, sest kallid on peenleivad, mis meie peres kellegi lemmikleib ei ole. Aga meil tuntakse rahvajuttu sellest, kuidas keegi peenleiba eriti heaks leivaks pidas. Meie isa palves palutakse igapäevast leiba, mitte ebatavalist leiba. Igaöine uni on tähtis nagu igapäevane leib. Täna hommikul ma mäletasin ühte unenägu üsna hästi, aga malet mängides läks ta suuremalt jaolt meelest. Malemäng oli üldse väsitav.

Turniir võilillede ajal

1. Kõiv 5 p.
(Ühe vooru mängis tema eest Peebo, kes tegi kiirviigi.)
2. Metsoja 4,5
3. Tätte 4,5
4. Solovjov 3,5
5. Seljodkin 3,5
6.-10. Runnel jt. 3
...
14 osavõtjat, 6 vooru, 15 minutit (viimases voorus 12)

Välk:
Solovjov-Runnel 1,5:0,5

Turniir:
Seljodkin-Runnel 0,5:0,5
Runnel-Kääp 0,5:0,5
Metsoja-Runnel 1:0
Runnel-Liiva 1:0
Kure-Runnel 1:0
Runnel-Ojaste 1:0

See nädal seisnes minu treening selles, et mängisin iga päev endaga ühe kiires tempos partii raamatuid kasutamata. Lisaks mängisin rendžut ja kahel päeval ka kabet. Klubis rippus seina peal lauamängude võistkondlike meistrivõistluste tabel, kus lauamängudeks loeti peale male ja kabe ka lauatennis ja koroona. Selle kohta ütlesin, et kui koroona on lauamäng, siis võib sama öelda suusatamise kohta, sest suuski saab laudadeks nimetada. Kui ma talvel suusatamas käisin, siis võibolla tänu sellele sain males paar auhinda, hiljem pole saanud. Mõtlesin suusatamise asemel soemal aastaajal pikemalt trenažööriga sõita, aga pole sellest plaanist kinni pidanud. Kaks nädalat segas köha. Ma olen turniiril saanud kaks nädalat järjest pooled punktid. Sünnipäevaõnnitlusi olen saanud klubis kolm nädalat järjest. Tänane õnnitleja ütles, et ta ei saanud sünnipäevaturniirile tulla, sest tal oli laps haige. Üks talvine sage osavõtja ei käivat enam sellepärast mängimas, et peab nüüd reedeti tööl olema. Täna arvasin juba hommikul, et osavõtjaid koguneb vähem, sest vihma sadas. Kabeturniiride kohta ma pole statistikat teinud, võibolla seal ei olnud vähem. 11-aastaselt mängisin kabet vist rohkem kui malet, sest isa eelistas seda mängu. Lõpuks ütlesin talle, et ma tahan malet rohkem. Male tegi huvitavamaks muuhulgas see, et selle kohta oli kodus raamatuid, aga kabe kohta mitte. Nüüd on kaberaamatuid ka natuke. Mõnda kaberaamatut oli vahepeal isegi topelt, nii et sain teistele edasi anda. Midagi andsin I. Kuusele. Ta ütles, et kabet mängib rohkem tema vend, aga võttis raamatu vastu. Topelt olnud maleraamatud viisin spordikooli, soovitusega need mõnel turniiril auhinnaks panna, aga nende edasist saatust ei tea. Minu käes on veel laenatud maleraamatuid. Oma "Maleaabitsa" küsis onu tagasi, et tema lapsed õppida saaksid. Onu arvas, et mina olen sellest raamatust välja kasvanud. Mina nii ei arvanud ja ostsin endale antikvariaadist uue. Lõppmängude osas on mul sealt siiamaani õppida. Täna võitsin Ojaste vastu etturilõppmängu, mida tema pidas võrdseks. Minu meelest oli temal rohkem nõrgestusi. Aga ma pole kindel, kas ühel hetkel ei olnud lõppmäng hoopis mulle kaotatud, sest ma ei viitsinud temposid lugeda. Aega polnud ka palju. Ma ei mäleta, millal ma viimati ajaga kaotasin. Tänasel turniiril selliseid mänge ei olnud. Välkpartiis tegin Solovjoviga ajapuuduse tõttu käikude kordamisega viigi.

Neljapäev, mai 10, 2012

Taotlege rahupreemiat

Kirjandusmuuseumi avariiulis olevad köited on suurelt osalt pruunide või siniste selgadega. Üksikuid kollaseid ja punaseid on ka. Eile nägin seal pappkasti, millel oli kollaste banaanide pilt. Täna seda enam selles kohas ei olnud. Seevastu kirjandusmuuseumist koju jõudes oli banaane koju toodud. Banaan võiks tunduda nii maitsev nagu ta tundus Nõukogude ajal, kui neid sai harva. Üks tuttav olevat söönud ükskord nii palju banaane, et pärast seda ei tahtnud ta neid enam ühelgi korral. Minul läks keedetud juurvilja isu ära sööma sundimisega, aga tema sõi banaane vabatahtlikult. Kui keegi läheb sõtta vabatahtlikult, võib ta ikkagi olla sunnitud seda tegema. Täna lugesin artiklit sellest, et lisaks sõjapõgenikele on põgenetud ka sõjaväeteenistuse eest. Need on sarnased põgenike liigid, sest sõjaväeteenistusse minek võib tähendada ka sõtta minekut. Riikide valitsused peavad deserteerumist suuremaks patuks kui tapmist. Sõjas tapmise eest võib oodata auraha, aga desertöör võidakse maha lasta. Ordeneid antakse ka välisriikide kodanikele, aga mitte vastaspoolel sõdimise eest. Antakse välja ordeneid nii sõjaliste teenete eest kui ka rahupreemiaid. Rahuläbirääkimisi võiks nimetada sõja jätkamiseks teistsuguste vahenditega. Karlsson Katuselt ütles rahu ainult rahu, aga tema lennuoskus võis olla Esimese maailmasõja aegse sõjatehnika arenemise tulemus. Esimene maailmasõda arendas lennukeid ja Teine rakette. Eesti arengule tuli Esimene maailmasõda kasuks, aga Teine kahjuks.

Õudusvärv taevas

Enne oma 35. sünnipäeva panin blogisissekande pealkirjaks sõna, mis tähendas harakiri. Harakiri all mõtlesin seda sünnipäeva. Kui sünnipäev möödas oli, kirjutasin järgmise blogisissekande, mille pealkirjas kordasin sama sõna, pannes ette "Minu". Sissekande põhiosas ma harakirist midagi ei kirjutanud. Hakkasin magama minema, aga enne pöördusin isa tuppa arvuti taha tagasi, öeldes, et see pealkiri ei ole hea, see tuleb ära muuta. Isa toast arvuti tagant tuli Trohhalev. Ta oli arvutist seda sissekannet näinud ja ütles, et see on jah väga halb pealkiri. Mina ütlesin, et kui see ära muuta, siis ta ei põhjusta õnnetust. Sünnipäeva järgse sissekande pealkirja muutsin ära, aga vanema sama sõna sisaldava jätsin muutmata. Minu pealkirja põhjal oli taevasse pandud sinist värvi, sest arvati, et peab tekkima õudustunne.

*
Ema ütles, et ma pidin Jansi raamatu käsikirja lühendama, aga olen selle töö pooleli jätnud. Jansi teose esimene pool oli ilmunud juba varem raamatuna ja teine pool "Ajaloolises Ajakirjas". Võtsin "Ajaloolise Ajakirja" kätte ja vaatasin, et olin seal Jansi artiklis palju kohti alla jooninud, mille arvel tuli lühendada. See artikkel oli Underi kirjutatud ümberjutustus Jansi põhjal. Ema ütles, et kui Underi lüüriline ja minu robustne stiil kokku liita, tekib ideaalne tasakaal. Artikkel oli ilmunud läbi ajakirja kahe numbri. Esimeses numbris olin allajoonimised lõpule viinud ja ema pidi parandused sisse kandma. Teise numbrini polnud ma jõudnud, sest muud tööd olid vahele tulnud. Ütlesin, et ega mul ei kao tööde vastu huvi ära, aga ma ei saa kõiki korraga teha. Vaatasin, et loos oli kasutatud sellist võtet, et üks tegelane esitas teisele küsimuse ja teine vastas kasutades samu sõnu, ainult teistsuguses kombinatsioonis. Aga see ei pruukinud olla autori teadlik võte, vaid ta võis ka alateadlikult ühtede ja samade sõnade juures püsida. Tahtsin nüüd tööd teise numbriga jätkata, aga seda riiulis oma aastakäigu juures ei olnud. See võis olla meile postiga tulemata jäänud. Aga võis ka olla, et see oli töö tegemiseks valmistumiseks juba varem riiulist välja võetud ja siis kuskile muude asjade vahele kadunud. Ema ütles, et ta võib anda mulle sellest ajakirjast oma aastakäigu. Tema aastakäik oli suuremas formaadis ja iluköites, nii et seda ei saanud alla joonida, vaid tuli teha teisele paberile väljakirjutusi. Ja lisaks ei leidnud ma kuskilt seda artiklit, mida mul vaja läks. Seal ei olnudki terviklikku "Ajaloolise Ajakirja" aastakäiku, vaid kokku oli köidetud katkendeid paljudest erineva nimega ajakirjadest. Mõtlesin, et on kolm ajaloo ajakirja - "Tuna", "Kleio" ja endine "Akadeemia", mis nüüd kandis nime "Ajalooline Ajakiri". "Akadeemias" oli avaldatud artikleid erinevate teaduste kohta, aga lõpuks nad vaatasid, et kõige rohkem on neil ajaloost, mistõttu nad võtsid sellise nime. "Horisondi" peatoimetaja oli ka humanitaarerialalt, ja viimases numbris kõige pikem artikkel oli ajaloost. See oli vist ainult ajaloolastele omane, et tunti huvi ka teiste teaduste vastu.

*
Mängisin maleturniiril. Minu kõrval istus kolm vastast. Laual oli mul kolm käe küljest lahti lõigatud sõrme. Ütlesin vastasele, et surume kätt Botvinniku moodi, andes surumiseks enda käe asemel lahtise sõrme. Pärast sõrme surumist ütlesin, et nüüd tavalisel viisil ka, andes oma käe. Tegin nii kõigi kolme vastasega järjest, kuigi nad vist juba kuulsid, mis ma eelmisega räägin. Kirjutati, et kui Juhan Liiv haigeks jäi, viidi ta Venemaale ravile, ja tema edasine saatus on teadmata. Surnuaial oli küll Liivi kivi, aga paistis, et see ei olnud haud, vaid lihtsalt mälestuskivi. Ühel hetkel oli nii palju aega möödas, et ta ei saanud enam elus olla. Liivi eluajal ei tuntud huvi, mis vanadest kirjanikest saanud on.

Kolmapäev, mai 09, 2012

Sirge ja kõver

Jooned jagunevad sirgjoonteks ja kõverjoonteks. Sirgjoont saab nimetada ka sirgnurgaks, aga kõvernurga mõistet vist ei kasutata. Otsingumootoriga leidsin seda ainult kokanduslehekülgedelt. Kristlus on sirgjooneusk ja islam kõverjoone oma, sest kristlus austab sirgjoontest koosnevat risti, aga islam kõverjoontest poolkuud. Kristlaste mõõgad olid sirged, aga türklastel kõverad.

Reisiankeet

Ühel mehel oli nuga. Ta nägi, et Helinal on parem nuga. Mees tahtis noad Helinaga ära vahetada, et kinkida parem nuga rektori tütrele. Helinale ta vahetamise põhjust ei öelnud. Helina oli vahetusega nõus. Vastu saadud noa andis ta mulle. Olin rahul, et nüüd on mul hea nuga.

*
Ma polnud üldiselt välismaal käija, aga nüüd tahtsin sinna siiski minna. Aga selleks tuli täita tohutult põhjalik ankeet. Ankeeti oli juba trükitud, et mu perekonnanimi on Runnel, ja mina pidin eesnime lisama. Ühele leheküljele tuli kirjutada kõigi oma perekonnaliikmete nimed, lisaks veel kolme tuttava nimed. Neist kolmest tuttavast esikohale oli trükitud Helina nimi. Nähtavasti oli politsei postkontorites üles kirjutanud, kes kellele kirju saadab. Perekonnaliikmete ja tuttavate nimesid oli vaja vist selleks, et neile teatada, kui reisil olles surma peaks saama või on vaja laipa ära tunda. Ühele leheküljele oli pandud kahe poolpaljaste rindadega naise fotod. Seal tuli vist vastata, kuidas ankeedi täitja sellisesse vaatepilti suhtub, aga ma ei hakanud küsimust lugema. Tõenäoliselt küsiti siiski, kas reisile mineja kannab selliseid riideid, sest islamimaades võis sellega probleeme tekkida. Ma ei hakanud ühelegi küsimusele vastama, vaid otsustasin, et kui ilma ankeeti täitmata välismaale ei saa, siis ma ei lähegi. Ütlesin, et tuleb välja, et eurobürokraatia on veel hullem kui Nõukogude bürokraatia. Ema vastas, et loomulikult.

*
Seisin bussipeatuses. Oli tehtud lisabussipeatus sellisesse kohta, et ma seisin bussi tuleku ajal täpselt õiges kohas. Aga ma ei läinudki peale, vaid hakkasin jala minema. Bussis istusin keskkohas. Ühes peatuses tuli peale R. Mugur. Ta ütles mulle, et tema istub kõige tagumisse otsa, aga me võime üle bussi rääkida. Hakkasimegi valju häälega rääkima. Keegi ütles, et ta pole varem sellist noorte amelemist näinud nagu tänapäeval.

*
Vanaemalt küsiti, kas herneid võib süia. Ta vastas, et võib küll. Hernes oli just vilja kandma hakanud. Mul olid rahakotis juba hulk aastaid ühe taime seemned. Ei olnud kindel, kas need nii pika aja järel enam idanema lähevad. Mõtlesin, et kui me Peedu suvilast lahkuma olime sunnitud, oleks võinud need seemned sinna mälestuseks külvata. Aga võibolla poleks olnud siiski õige sisse tuua uut taime kohta, kus teda ei kasva. Võibolla oleks pidanud külvama need seemned sinna maakohta, kust nad olid korjatud. Küsiti, mida tähendab, et üks tundmatu sõna on sama, mis rannarootslane. Klaus vastas, et rannarootslane ei ole ainult inimene, vaid ka taimeliik. See liik kasvas Rootsis. Öeldi, et see ongi see taim, mis ise kaunu kasvatab.

*
Paide maja oli vahepeal lagunema hakanud, aga nüüd ta polnud edasi lagunenud. Vahepeal olid kõik puumajad, kus me käisime, kiiresti lagunema hakanud. See tuli nähtavasti sellest, et meie pere lapsed kasvasid suureks ja hakkasid tegema liigutusi, mis maju hävitasid. Halvasti võis mõjuda näiteks, kui me tagusime korvpallipalli vastu seina. Varsti pärast seda perioodi olid lapsed juba nii suured, et lõhkumine peatus. Istusin ühes lauas Siiri ja Paide vanaemaga. Imestasin, et vanaema on terve unenäo jooksul elus.

*
Kõndisin oma Kaunase puiestee vana hoovi taga. Loopisin ühte tehiskivi vastu maad, et ta katki läheks, aga ta ei läinud. Vastu kõndis üks vanem naine oma lapselapsega. Naine võibolla ütles lapselapsele, et ma löön asfaldi seest tükke välja. Lõpetasin loopimise ära. Sisenesin hoovi Anne maja eest. Seal vaatas üks väike poiss, kuidas töömehed töötavad. Ise olin vaadanud väiksena siin täpselt sama moodi. Selle koha arhitektuur ilmselt juba tingis sellise vaatepildi. Maja teise otsa juures vaatasin, et hoovivärav näeb natuke teistsugune välja kui ma mäletasin. Ja edasi vaatasin, et hoovist väljumiseks tuleb kõndida läbi poe. Mulle meenus, et see pood ehitati juba selle aja lõpus, kui meie veel siin elasime. Poe nimi oli Kesklinna selvehall. Minu meelest ei olnud siin kesklinn, vaid äärelinn. Aga poe nimi tuli ilmselt sellest, et ta oli Kesklinna kaubamaja filiaal.

Teisipäev, mai 08, 2012

Tuuleenergia kasutusvõimalused

Tuuleelektrijaam on uue põlvkonna tuuleenergia kasutusviis. Eelmisse põlvkonda kuulusid tuuleveski ja purjelaev. Need tuuleelektrijaamad, millest ma pilte olen näinud, töötavad tuuleveski põhimõttel. Aga ilmselt saaks teha ka purje põhimõttel tuuleelektrijaama. Tuuleveskit meenutavad tuuleelektrijaamad olevat lindudele ohtlikud, aga purjesarnane oleks selles osas ohutum.

Inimene ei tohi ju raha orjusesse langeda

Kirjutasin raamatu koostamise jaoks ühte artiklit ümber. Raamat, kust ma seda ümber kirjutasin, oli vana ja kulunud. Ühes lõigus ei olnud paljud sõnad loetavad. Abi võis loota sellest, et sama artikkel oli ilmunud ka saksa keeles. Selle lõigu sai tõlkida saksa keelest eesti keelde tagasi, kombineerides tõlget loetavate eestikeelsete sõnadega. Vaatasin eestiaegse entsüklopeedia üheksandat köidet. Selle keskel oli öeldud, et kohe ilmub ka kümnes köide. Üks suur köide oli kahest väiksemast köitest kokku pandud, mis kandsid järjekorranumbreid üheksas ja kümnes. Suure köite kaanel oli ainult number üheksa ja sellele järgnes põhinumeratsiooni järgi sama suur kümnes köide. Kaheksanda köiteni olid kõik köited ilmunud kohe tervikuna, alles üheksas ilmus poole kaupa. Isa näitas minu varem koostatud raamatuid ja ütles, et ma mõtleks, kui pakse raamatuid ma olen koostanud. Vastasin, et aga suurem osa nende mahust on ümberkirjutamistöö. Isa ütles, et aga neil on paksud eessõnad ka. Vastasin, et eessõnadest on ka osa refereerivad laused. Isa küsis, kas ma tean, mida ütles 1938. aasta põhiseaduses 74. paragrahv. Ta nimetas seda põhiseadust lihtsalt põhiseaduseks. Mina ütlesin, et praeguses põhiseaduses on paragrahv, et põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele võib osutada omaalgatuslikku vastupanu. Isa hüüdis, et ta ei mõtle seda. Mina ütlesin, et tegelikult see praegune paragrahv on teise numbriga, see võis olla 54 või 55, ma enam täpselt ei mäleta.

*
Olin näinud korduvalt unes, et lumi tuleb veel aprillis uuesti maha. Nüüd oligi tulnud. Paistis, et see on suusatamise jaoks piisavalt paks. Ütlesin teistele pereliikmetele, kes pidid kohe nurga tagant välja ilmuma, et see on suusatamislumi. Aga nurga tagant tulid hoopis võõrad vanad mees ja naine suuskadega. Ütlesin, et ei tulnudki. Pereliikmed olid alles kaugemal. Suusatada ei saanud sellepärast, et suusad olid keldrisse viidud. Oleks võinud oodata nende keldrisse viimisega aprilli lõpuni. Tegelikult praegu oli juba mai.

*
Ma olin pannud võrku ühte kohta parooli alla linke võõrkeelsetele ajalehtedele, mida võiks edaspidigi lugeda. Ma polnud sinna ammu vaadanud ja ei teadnud, kas need lehed veel ilmuvad. Nüüd vaatasin ja Inglismaa ajaleht oli alles. Selle nimest oli tehtud ajalehe aadressis neljast sõnade algustähest lühend. Austraalia ajaleht oli ka alles. Aga selgus, et see ei olnudki suur ajaleht, vaid ühe provintsi oma. Need olid kõmulehed. Seal kirjutati seriaalist "Et laupäeval ei oleks keegi surnud". Selle seriaali igas osas leidsid ühele saarele sattunud laupäeval mõne tundmatu surnu, kellest nad ei teadnud, kuidas see sinna sattus. Nad lootsid, et tuleks laupäev, kus nad ühtegi surnut ei leia. Need paberajakirjad olin sinna sahtlisse pannud vist kunagi ingliskeelse ajalehe lugemise tunni jaoks valmistumiseks, et hakata lugema lisaks õpetaja antavatele täiendavaid artikleid. Keegi oli need ajakirjad välisreisilt kaasa toonud.

*
Mõtlesin, et omavahel on sarnased laulurida "terve öö rahatähti ma loen" ja minu luuletuse salm "kui magasin raha peal pimedat ööd / ei olnud mõttes et päeval teeks tööd / nüüd tõusin üles ja enne ei söö / kui hüütud saab kolmkümmend korda böö". Mõtlesin, et nüüdsest on minu iga rahakulutuse eesmärk, et see raha tuleks mulle tagasi. Kühveldasin taskusse praegu käibivate ja käibelt kadunud müntide segu. Mulle tuli uus mõte, et inimene ei tohi ju raha orjusesse langeda. Korraldasin oma blogi ümber. Nüüd oli sissekannete ja kommentaaride arv võrdne, sest mõnel sissekandel oli mitu kommentaari. Luulekogude blogist likvideerisin kommenteerimisvõimaluse. Sinna oli tulnud kaks kommentaari, mille tõstsin teise blogi arhiivi. Need ei olnud vist kellelegi peale minu enda nähtavad. Analüüsisin maleseisu. Tekkis seis, kus lisaks etturitele oli ühel poolel vanker, teisel vanker ja ratsu. See oli üllatav, et just ratsuga poolel oli materjali rohkem. Ratsuks oli kandiline küpsis. Püüdsin tõsta käigud lõpuni. Pille rääkis, et Piret ja Oudekki püivad võimalikult erinevad välja näha. Mina olin just näinud fotot, kus nad minu meelest püüdsid olla sarnased. Pille rääkis, et kaks õde on omavahel suured sõbrad, aga nad erinevad kõiges - riietuses, raamaturiiulite sisus ja selles, milliste inimestega nad suhtlevad.

*
Jõudsin ruumi, kus üks klassiõde tõstis raamatukaste. Ta tegi seda klassikokkutuleku ettevalmistamiseks. Oli tuldud mõttele, et täna viiakse kiirkorras koolimajas klassikokkutulek läbi, kus see oli toimunud ka eelmine kord. Ütlesin, et enamus inimesi vist ei taha klassikokkutulekut korraldada, aga kui see toimub koolimajas, teevad nad seda juba parema meelega. Klassiõde küsis, kas ma suvel kuskil käinud olen. Vastasin, et ei ole, aga mul on veel plaanis minna - Peedule, Meelvale või Paidesse. Mõnda tuttavasse kohta. Malin ütles, et tema suvel ehitas. Ustav vastas, et suvel ei tohi ehitada - üks vana inimene hakkas higistamise tõttu uuesti kasvama ja suri kasvamise kätte. Olime klassivendadega kirjanduse maja saunas ja kütsime seda. Saabus Ustav. Oli kolmapäev. Ustav ütles, et ta tuli sauna vaatama ja näeb, et me pidutseme liiga palju - nädala keskel ka teeme sauna. Ta ei saanud aru, et me ei pidutse, vaid meil on klassikokkutulek. Ma ei teadnud, mis siis saab, kui tüdrukud kohale jõuavad. Kas nad ootavad ukse taga oma järjekorda või tulevad poistega korraga sisse. Viimasel juhul oleks tulnud vähemalt Ustav ära saata. Aga esialgu ma ei hakanud midagi ütlema. Tristan ütles, et ta peab lapsi valvama, kes toob tema asjad mere äärest ära. Tõnis K. vastas, et ta võib tuua, ja läks seda tegema. Ema ja üks vennanaine tegid süia. Vennanaisel juhtus seejuures üks äpardus. Ema ütles, et vennanaine läks juba hetk varem näost punaseks.

Esmaspäev, mai 07, 2012

Tee keskosa sõitsin autoga

Ütlesin arstile, et kui seda hinnataks, mida mina teha oskan, siis poleks töövõime kaotusest üldse rääkida vaja. Arst vastas, et ta on täiesti nõus - kui mul oleks oma kabinet, kus miski ei sega, ja kui ma saan oma kiirusega teha. Arsti juurest tulles oli mul küll bussipilet taskus, aga kuna ilm oli sobiv, siis otsustasin teha pika jalutuskäigu. Jalutuskäik jäi siiski pooleli, sest selja tagant tuli Toomas autoga ja oli valmis mind koju sõidutama. Enne minu koju tulekut tahtis ta veel korraks Klausi poolt läbi käia. Ütlesin, et siis ma kõnnin veel natuke maad jala, vaatame, kumb enne kohale jõuab. Mina jõudsin enne. Kui Toomas tuli, küsisin, kas ta bensiiniraha tahab. Ta vastas, et ei taha. Aga kui nägi, et ma mõtlen selle all kommi, siis võttis vastu.

Laevaga Narva

Oli valida erinevat liiki toitude vahel. Olime majas, kus võim oli pahadel. Viskasin palli vastu järgmise toa seina. Üllatuslikult ei põrganud pall tagasi, vaid jäi seina sisse kinni. Läksin selle seina juurde. Meid oli hoitud vangis, aga pääsesin läbi seina majast välja. Vaatasin, et maja ümber ei olegi kogunenud rahvahulka vaatama, mis selles majas toimub. Läksin mööda tänavat ühte teise majja. Sealsed inimesed rääkisid mind nähes omavahel, et majas, kust ma tulin, tegid pahad juhtimisvea ja nende võim hakkas lagunema. Järelikult oldi siiski seal valitsenud olukorraga kursis.

*
Sõitsin bussis. Olin magama jäänud. Mulle tuli meelde, et olin mitmendat korda järjest unustanud pileti augustamata. Ma ei saanud seda ka nüüd augustada, sest mul polnud piletit üldse taskus. Pileti augustamine tuli mul vist meelde siis, kui ta mul taskus oli, ja ununes, kui ei olnud. Ma ei läinud juhi käest ka ostma. Järgmine peatus pidi juba olema minu peatus. Kui nüüd veel kontroll oleks tulnud, oleksin öelnud, et ma lähen kohe maha. Ja rääkinud, et mul oli lapsena tasuta sõidu õigus, just sellepärast saan ma nüüd elu lõpuni trahvi, sest mul läheb meelest, et seda õigust enam ei ole. Meikar oli mul soovitanud kindlasti Narvas käia. Mõtlesin talle kirjutada, et kui Narva viiks laev, siis ma läheks. Aga Narva sõitma ei saanud laeva panna, sest Narva jõgi oli piirijõgi. See, kummal kaldal saab laevast väljuda, sõltus sellest, kummas suunas laev sõitis. Nii oleks pidanud ühes suunas sõites väljuma ühte ja teises suunas sõites teise riiki. Narva ei olnud saanud aastatuhandeid laevaliini käima panna, sest teele jäi kosk. Muidu oleks saanud ehitada kosest möödasõitmise tee, aga Nõukogude aeg tuli vahele. Mõtlesin, et kui ma lõpuks hakkan laevaga Narva sõitma, võib laev põhja minna, sest Peipsi põhjapoolne osa on sügavam kui ükskord Pihkvasse sõites oli olnud. Aga arvatavasti oleks laev sõitnud mööda kalda äärt. Võibolla oli Peipsi hoopis laevasõiduks liiga madal, sest selle veetaset oli alandatud. Aga vast ei olnud, sest Narva jõgi oli veel suur jõgi. Ükskord oli liin Tartu-Vasknarva-Narva olemas olnud. Mõtlesin, et võibolla peaks hoopis käima teist korda Pihkvas. Pärast bussist väljumist hakkasin liikuma mööda tänavat roomates, aga roomasin nii kiiresti kui jaksasin. Olin endiselt poolunes ja uni kippus sügavamaks muutuma.

*
Väljusin Atlantise peatuses bussist. Kõndisin üle Raekoja platsi. Üks mees pani seal maha portfelli ja kõndis ise edasi. Teine mees näitas näpuga portfelli peale, mispeale selle maha pannud mees tuli tagasi, võttis portfelli maast üles ja kiirustas sellega minema. Portfellist kostis tiksumist. Poisid rääkisid, et see mees paneb pommi. Portfelli maha panekut nähes ma polnud ise selle peale tulnud. Nüüd kiirustasin vastassuunas, et enne plahvatust võimalikult kaugele jõuda. Läksin kirjandusmuuseumi. Sander oli rääkinud, et Tartus on igas asutuses kümme korda vähem töötajaid kui Tallinnas. Viiekordne vahe oli linnade rahvaarvus ja see lisas töötajate arvu veel kahekordse vahe. Kirjandusmuuseumis vaatasin kõigi uste silte, sest mul ei olnud meeles, kus vajalik ruum asub, kuigi olin seal palju käinud. Jõudsin tagumistesse ruumidesse, kus oli juba rohkem töötajaid. Ühel uksel nägin silti "Ajakirjade lugemissaal". See oli ilmselt õige ruum, kuigi asi, mille lugemine mul pooleli oli, ei olnud ajakiri.