Täna sain aasta vanemaks. Ühe teooria järgi algab 35-aastaselt keskiga. Kuna mina olen olnud suhteliselt hilise arenguga, siis võibolla minul algab natuke hiljem. Kui minu isa sünnipäevadel on telefon päev läbi helisenud, siis minu seekordsel sünnipäeval pole ma saanud ühtegi telefonikõnet. Seevastu on tulnud tohutu arv kirjalikke õnnitlusi. Põhiliselt feisbuki kaudu, aga üks tuli ka genist. Need, kes kirjalikult õnnitlemata jätsid, tulid külla. Samal päeval, kui mina tähistasin sünnipäeva, olid tuttava mehe matused. Ta tõi meile mõnel aastal iga nädal tasuta piimatooteid, aitas kodus remonti teha ja kutsus vahel enda poole sauna. Tema saun oli ilmselt kõige kuumem, kus ma kunagi käinud olen. Kui rääkisin talle, et kirjutan magistritööd, aga see läheb liiga paksuks, soovitas ta, et siis on kõige lihtsam keskelt lehti välja tõmmata. Magistriõppes olin korraga tema tütrega, kelle koostatud raamatusse ma olen paar peatükki tõlkinud. Minu sünnipäevapeol räägiti, et viimasel aastal on palju tuttavaid surnud. Erinevad sünnipäevalised tunnevad erinevaid inimesi, aga olid teinud sama tähelepaneku. Kui üks aasta sai tehtud fotosid mulle sünnipäevaks kingitud kollastest tulpidest, siis tänavu kinkis Pille mulle punased. Hommikul enne külaliste saabumist tegin fotoseeria endast. Väljas käia ma täna ei jõudnud, aga käisin esimest korda sel kevadel rõdul. Rõdul on talvel lagunemine jätkunud. Üks päev raadios räägiti, kuidas samal päeval oli ühe rõdu paneel alla kukkunud ja et inimesed peavad kontrollima, et nende rõdudega seda ei juhtuks. See mees, keda täna maeti, meid enam remondi osas aidata ei saa. Võibolla varsti tuleb hakata üldse mõtlema väiksemasse korterisse kolimisele. Üks vend kolib lähematel päevadel suuremasse. 35 aastast, mis ma olen elanud, on 26 möödunud praeguses korteris. Seni on elu olnud kokkuvõttes hea. Üheksandas klassis hakkasid mul käima juba paanikahood, aga need ei kesta tervet päeva. Aastatel 2000-2001 oli mul selline depressioon, et oli kogu päev halb olla, aga unenäod olid isegi siis ilusad. Unenägude üles kirjutamine on üks tähtsamaid asju, mis ma olen elus korda saatnud. Ma ei tea kedagi teist, kes oleks neid avaldanud nii palju, kuigi kuskil maailmas võib keegi olla. Ma olen nii ajalugu uurinud kui ka ise kroonikat kirjutanud. Järgmistel eluaastatel kavatsen kirjutamist jätkata. Loodan, et kirjutamisoskus kasvab, nii et kirjutatu hakkab meeldima lisaks endale ka senistele kriitikutele. Aga kõigile meeldida ei pidavat saama, mõnele inimesele kulub vahel karistuseks solvumine ka ära.
0 vastukaja:
Postita kommentaar