Kuus unenägu

Oli saksa keele tund. Loeti kordamööda harjutust. Õpetaja ütles, et nüüd on minu kord lugeda. Ma ei teadnud, kus järg on. Aga mitte laiskuse tõttu, vaid just sellepärast, et ma tahtsin kõigepealt eelmisesse mõttesse süveneda. Olime suvilas. Ahjus hakati küpsetama liha. Algul paistis, et seda on väike kogus, aga ahju pandi järjest uusi portse. Lõpuks üks poiss ütles, et tal on kahtlus, et teine poiss küpsetati ära. See oleks tõesti seletanud, miks liha kogus nii suur on.

*
Riiulis olid kõrvuti kõik J. Viidingu õhukesed proosaraamatud. Need olid spetsiaalselt välja otsitud, et kõrvuti panna. Aga tänu sellele, et nad olid kõrvuti, sai juhtuda, et keegi laenab nad kõik korraga ja ei too enam tagasi. Teises riiulis oli kaks paksemat köidet luuletusi samuti Viidingult. See oli kaheköiteline teos "Valitud luuletusi". Aga see ei olnud J. Viidingult, vaid P. Viidingult. Ta oli luuletusi kirjutanud nii palju, et kogutud luuletusi ei saanud välja anda. Tahtsin hakata tegema mõtlemisharjutusi seekord luuletuste abil, sest luuletustes oli kõige tihedam sõnavara ja niiviisi võis tulla kõige rohkem mõtteid.

*
Seisime bussipeatuses. Üks väike laps nõudis, et tema isa teda mähiks. Aga isa ütles, et kui nad kohale jõuavad, siis mähib. Lumi oli uuesti maha tulnud. See oli nii paks, et sai vist uuesti suusatama minna, kui suusad keldrist välja tuua. Kui ütlesin, et nüüd saab jälle suusatama minna, siis vastati, et kanali jääle küll mitte. Mina ütlesin, et kanali jääle ei saa, aga kanali kõrvale saab. Kanali ääres paistis, et kolm inimest suusatavadki. Lisaks sõitis seal traktor, mis lükkas lund. Hakkasin kodu suunas kõndima. Puhus tugev tuul. Tuul oli nii kõva, et libistas mind edasi, ilma et ma oleks pidanud enam üldse ise jalgu liigutama. Aga mul oli vaja keerata. Selleks ma natuke siiski liigutasin jalgu, lastes põhihoo endale endiselt tuulel anda. Kui koju jõudsin, istuti seal peolauas. Üks laua ääres istuvatest meestest tundus olevat Küüts, kellega olin internetis palju mõtteid vahetanud. Tahtsin öelda tere. Suust tuli küll häält, aga mulle ootamatult suu ei avanenud. Läksin teise tuppa. Mulle tuli meelde, et laua ääres istuv mees siiski ei ole Küüts, vaid üks teine tuttav.

*
Üks mees oli ennast ära tapnud. Räägiti, et ta tegi seda sellepärast, et ta sai uue diagnoosi, et tal on väga raske haigus. Öeldi, et see oli wc kaudu nakkav haigus. Teine inimene täpsustas, et wc kaudu levib palju haigusi. See jutt oli hirmuäratav, sest olin maleklubis selle mehega sama wc-d kasutanud. Ma võisin nüüd olla samas haiguses ja haige võis olla kogu kool. Aga võibolla ma olin kasutanud siiski teist kabiini. Üks naine ei olnud politsei tegevusega rahul. Ta oli ühele politseinikule oma jutu järgi öelnud, et kõige tähtsamad ei ole naiste rinnad, vaid see, mida naised söövad. Politseinik oli pannud kaks patsienti lamama selgadega üksteise vastu. Arstid pidid kandma valgeid kitleid. Kõik kitlid olid alt pikad, aga teati, et ükskord peaks mood arenema sinnamaani, et jalad on paljad. Seni oli kitleid lühendatud ainult ülevalt. Üks arst pakkus välja, et tema ja üks teine arst võivad olla esimesed, kes oma kitli alt lühemaks teevad.

*
Lumi oli mitmendat korda uuesti maha tulnud. Seekord oli juba mai lõpp. Küsisin, mis nüüd putukatest saab. Vastati, et küll putukad tegutsevad edasi. Küsisin, kas praegu on külma- või soojakraadid. Ma saan suusatama minna ainult külmakraadide korral, muidu lumi teisest otsast sulab. Selgus, et olid suured soojakraadid. Vennapojad olid kesklinna lapsed. Erinevalt minust olid nad harjunud, et satuvad majauksest välja tulles kohe kesklinna tänavatele. Aga kesklinnas elavaid lapsi ei saanud järelvalveta majast välja lasta. Hoolimata sellest, et lumi oli maas, laulsid linnud edasi.

*
Magistriõppe lõpu poole polnud ma terve aasta üldse õppetööga tegelenud. Juhendaja oli juba isalt küsinud, kuhu ma olen kadunud. Juhendajatele oli kasulik, kui nende juhendamisel rohkem kraade kätte saadakse. Aga mina ei pidanud vajalikuks kiirustada, sest mul oli töö juba valmis ja selle kaitsmiseks polnud tähtaega esitatud. Lõpuks läksin ülikooli kohale ja ütlesin, et tahan selle nüüd ära lõpetada. Kaitsmisel panin ülikonna selga, aga lipsu ette ei pannud. Kaitsekõnet oli sellevõrra raskem pidada, et ma olin magistritöö sisu aasta jagu unustanud. Läksin praegu ülikooli raamatukokku. Seal küsiti murelikult, kus üks mees pooleli olevat raamatut hoiab. Leidsin üles, et ta hoiab seda lugemissaali otsas olevas kapis. Seal tegelikult oligi selle koht.