Köide vales fondis

Riin kutsus mind lapse sündimise üritusele. Seda tegi ta nähtavasti just sellepärast, et temaga suhtlesin koolis vähe. Ürituseni olid veel mõned päevad aega, aga läksin kohe kohale. Mingi üritus seal juba käis. Võibolla see oli siiski juba see üritus. Mulle tuli vastu arvatavasti Riin ise, aga tema nägu oli võõras.

*
Hakkasin Uku Masinguga kirju vahetama. Olin Masingu raamatu koostamisega aastas 1928, aga kirjavahetuse alguse tõttu vaatasin nüüd kohe ühte tema 1963. aasta kirjutist. Vanemana oli ta muutunud nukramaks ja see oli rohkem kooskõlas sellega, kuidas ta mulle kirjutas. Mulle kirjutas ta, et kirja originaali ma tema käest ei saa. Ta kirjutas nähtavasti läbi kopeerpaberi ja saatis mulle koopia. Kopeerpaberid kulusid nii ruttu, et neid oli raske piisavas koguses hankida. Kui mina olin Helinale kirjutanud, olin ma kirjutanud kõigepealt talle kirja ja seejärel teisele paberile endale koopia. Masing oli tark inimene, kui ta ühe eksemplari kirjast endale ka jättis. Kui olin paar kirja vahetanud, küsis isa, kuidas ma seda kirjavahetust raamatu koostamisel kasutanud olen. Seda ma polnud üldse teinud ja kirjutasin lihtsalt, mis mulle huvi pakkus.

*
Sõitsin koos Erikuga autoga. Vaatasin parempoolsest autoaknast välja ja ütlesin teiste autode numbreid. Kõiki numbreid ei jõudnud silm tervikuna haarata. Siis jõudsime sellisele tänavale, kus teised autod jäid meie autost vasakule. Ütlesin Erikule, et nüüd on tema kord numbreid öelda.

*
Lugesin kirjandusmuuseumis. Olin tellinud välja "Eesti rahva ajaloo". Aga mulle toodud köites ei olnud üleni tegemist selle teosega, vaid tagapool tulid Uku Masingu luuletused. Lugemissaalist lahkudes võtsin selle raamatu kapist, kuhu ma olin ta eelmine kord jätnud. Tavaliselt jäeti pooleliolevad asjad riiulile, aga mina olin jätnud kappi. Nii oli oht, et sellele pannakse muid asju peale ja ta jääb kadunuks. Näitasin töötajale, et üks pabeririba eraldus selle raamatu küljest. Töötajad hakkasid ahastama, et paber on nii halvas seisukorras. Nad kartsid, et siis on sama lugu teiste muuseumis hoitavate raamatutega. Need olid ühe vanad ja nakkus võis olla levinud raamatult raamatule. Töötajad ütlesid, et see köide tuleb kanda väärisfondi. Isa ütles mulle, et tuleb välja, et "Eesti rahva ajaloo" nime all on ilmunud hoopis Masingu luuletused. Minu meelest see nii ei olnud, sest köites oli osi mõlemast. Järgmine kord seda lugema minnes paluti mul jälgida, kas paber veel ragiseb. Vastasin, et ta ei ragise, vähemalt ta ei kärisenud. Vaatasin, et töötajad olid minu kaebuse põhjal koostanud köitele vahelehe olukorra kirjeldusega. Sinna olid nad kirjutanud lisaks riba eraldumisele ka, et kui ma töö lõpetasin, oli minu tooli ümber kummaline lõhn. Läksin ühte teise lugemisruumi. Minu kõrvale istus üks mees, kes püüdis teha minu köitele punase pastakaga riste. Kui ma teda keelasin, tahtis ta teha neid enda raamatule. Jõudsin järeldusele, et see, mida ma loen, ei olegi raamat, vaid kellegi väljalõigete kogu. Siis ta tuli tõesti kanda raamatukogust teise arhiivi. Kirjutasin köite kaanele õigema pealkirja. Siis vaatasin, et muuseumitöötajate pealkiri juba arvestas selle võimalusega, sest nad olid pannud pealkirjaks "Eesti rahva ajaloost alates "Eesti rahva ajaloost"". Mõtlesin, et nad teavad ise paremini, milline pealkiri neile sobib. Kustutasin enda variandi uuesti ära. Mõtlesin, et kui ma panin raamatu riiuli asemel kappi, siis tegelikult võib ta kappi ka panna, sest ükskord üks töötaja mul soovitas sinna panna.

*
Läksin autoväravast Peedu aeda. Seal kõndisid kohalikud poisid, kellest üks oli vist Ermo. Nad rääkisid, et siia pidi tehtama palliväljak, aga ei ole tehtud. Mõtlesin, et Ermo on juba palju aastaid ühe vana. Siis tuli mulle meelde, et suvilal on uued omanikud. Need poisid olid hoopis suvila uued elanikud ja ma olin siin nüüd ise võõras. Aga esialgu ma võisin käia vana kohta vaatamas. Aias oli tehtud igasuguseid ümberkorraldusi ja juurdeehitusi.

*
Üks poiss rääkis, et kui ta viiekorruselise maja katuselt alla hüppas, hakkas ta seda järgmisel hetkel kahetsema ja appi karjuma. Aga pärast oli ta viienda korruse elanikelt küsinud, et need ei olnud karjumist üldse kuulnud. Mõtlesin, et kui mina millegipärast katuselt alla hüppaks, siis ma ei karjuks.

*
Oli olnud väga ilus õhtu, kus riputasime seinale minu joonistusi. Oleks tahtnud, et see korduks. Aga seda ei saanud korrata, kui sein oli juba valmis. Siis oleks võinud peoõhtutel vähemalt uusi pilte maalida. Muidu oleks võinud ka kirjutada, aga kirjutades ei tule nii häid mõtteid. Tegelikult ma ei saanud ühelgi peoõhtul maalida, sest vennapojad tahtsid ise maalida ja ma pidin neid aitama. Aga kui ma ei saanud vahepeal üksi maalida, siis ei olnud nii palju pilte, millest nad oleks saanud eeskuju võtta.

*
Mõtlesin, et minu blogi lugejad mõtlevad, et Helinat ei ole üldse olemas. Helina kohta olid blogis kõik unenäod ilusad. Isegi kui ma oleks tema kohta midagi halvemat unes näinud, ei oleks ma seda kirja pannud. Helina ei kuulunud nende naiste hulka, kes mulle unenägudes füüsiliselt kallale tulid. Kuulsin laulmist. Naishääl laulis, et talle meeldib lapsepõlvest saadik köök, mis on tema kapp.