Rahvavaenlase elu

Mind tüütavad inimesed ära. Aga nende eest ei ole kuhugi põgeneda. Jääb üle neid taltsutama hakata. Saadan kõigile inimestele, keda ma tunnen, kirja, milles kutsun neid normaalselt käituma hakkama. Vastuseks saan neilt kõigilt sõimukirja. Nad väidavad, et ise ma pole midagi teiste heaks teinud. Enda arvates olen, sest saatsin neile kõigile kasulikud juhtnöörid. Aga mul pole tahtmist sellistele teist kirja saata. Seetõttu asutan blogi, sest seal saan kirjutada nii, et ükski tuttav ei loe. Võibolla mõni võõras loeb ja usub mõnda väidet, kuna ta mind ei tunne. Need, kellega ma tuttav olen, vihastasin oma kirjaga lõplikult välja. Kuigi ma neile teist kirja ei saada, ei lõppe sõim sellepärast otsa. Seda avaldatakse iga päev ajalehes. Mind isegi arreteeritakse. Mille eest, sellest ma ei saa täpselt aru, sest kohtus ette loetud süüdistuses kasutatakse mulle tundmatut sõnavara.