Ammendamatu raamatuhuvi

Tähelepanelikud inimesed ütlevad, et tänavu on kaseurbi tavalisest rohkem. Selle jutu peale tundub endale ka, et neid on palju, aga eelmistel aastatel pole ma nii tähelepanelikult vaadanud. Tänavu tegin urbadest fotosid, nii et järgmine aasta on võrdlusmaterjal olemas. Kui eelmine aasta kingiti mulle sünnipäevaks fotoaparaat, siis tänavu nii suurt sünnipäevakinki ei olnud. Aga isa kinkis mulle natuke raha. Sellega läksin raamatupoodi. Ostsin kaks "Tuna" numbrit ja kaks Aleksejevi romaani. Poest lahkudes kohtusin Raekoja platsil Tõnuga. Ta kutsus mind oma kontorit vaatama. Sügisel käisin seal hetkeks sünnipäevapeol, aga praegu on kontoris remont. Näitasin vastu, mis ma raamatupoest ostsin. Tõnu imestas, et ma viitsin nii palju lugeda. Tegelikult tahaks ma lugeda veel rohkem kui on füüsiliselt võimalik. Nii et kui raamatule ei leidu ostjaid, ei tähenda veel, et poleks huvilisi. Mõned kaebavad, et tahaks osta, aga raamatud on kalliks läinud. Neile võib soovitada raamatukogust laenamist. Autoril on ka hea meel, kui tema laenutuste arv kasvab ja talle makstakse laenutustasu. Laenutustasu ei pea maksma raamatu välja laenutaja. Võib juhtuda, et ta peab maksma viivist, kui ta ei vii raamatut õigel ajal tagasi. Aga kui tal on elektronposti aadress, võib sellel tulla meeldetuletus. Ma ei tea, kui paljud raamatukogud neid saadavad. Ülikooli raamatukogu vähemalt saadab. Viimati käisin seal tagasi viimas ema laenatud raamatut. Tagastamiseks ei pidanud lugejapiletit näitama. Lugejapiletit läks vaja küll selleks, et trepist tagastamiskorrusele pääseda. Vahepeal olevat tagastamine võimalik olnud ka esimesel korrusel, aga kui ma seal viimati oma raamatut tagasi viimas käisin, ütles raamatukogu töötaja mulle, et sellist võimalust ei ole. Ema oletas, et siis võis selline võimalus olla viivisevabadel päevadel. Kui lugeja peab liiga aeglase lugemise eest maksma viivist, siis mõni autor käsikirja valmimisega venitamise eest küsib hoopis raha juurde. On vist ka antud. Kui mina olin magistriõppes, pidin ma õppemaksu maksma ainult nominaalaja eest, aga mitte selle eest, et ma nominaalaja ületasin. Tegelikult õppejõuga suhtlemist tõi aja ületamine juurde. Aga õppemaks oli nii suur, et ma ei saa aru, millele see kulus. Kui ma kauglaenutusest raamatuid laenasin, ei läinud see õppemaksu sisse, vaid väikse summa ulatuses seda hoopis kompenseeriti. Suurema summa eest ma ei tellinud, aga kaitsmisel oponent ütles, et oleks võinud tellida. Kui õppemaksu poleks olnud, oleks tuju tellida ehk suurem olnud. Alguses ma ei olnud veel kauglaenutuse võimalusega tuttav.