Sain tomatitaime

Täna oli selle poolest ebatavaline päev, et kirjandusmuuseumis oli rahulikum kui kodus. Kirjandusmuuseumis olin lugemissaalis ainuke külastaja. Koju toodi juba hommikul Tõnis ja õhtul tulid veel Joosep, Villem, Henn ja Tõnu. Hommikul maalisin ühe pildi koos Tõnisega ja õhtul lasin maalida teise pildi Joosepil. Joosepiga kahekesi maalida ma ei saanud, kuna pidasin vajalikuks valvata Villemit. Tõnise ja Joosepi piltide erinevus oli, et Tõnis pani värvid kõrvuti, aga Joosep jättis valget ruumi vahele ja paigutas värvilaigud kohe üle paberi laiali. Tõnise maalimisoskuses oli uus, et ta tegi kolm kollast päikesekiirt sama moodi, nagu ma ise päikesekiiri teeks. Varem oli lastele päikesekiirte maalimine veel liiga raske ülesanne. Kuigi Tõnis tegi kiired objektile, millest mina tegin inimese, mitte päikse, lisasin talle veel teist värvi kiiri. Tõnis ütles veel, et maalis mereröövlilaeva, millest ma poleks ise aru saanud. Ühe enda tehtud objekti kohta vastasin Tõnise küsimusele, et võibolla see on robot. Tõnise jutu järgi oli robot hea, aga mereröövlid kurjad. Hiljem ronisid Joosep ja Tõnis kahekesi sahtlikapi otsa, kust ma tahtsin nad kukkumisohu tõttu alla ajada. Joosep rääkis, et nad joonistasid sahtli peale draakoni. Ütlesin, et mina ei näe. Joosep selgitas, et nad joonistasid mängult. Vahepeal käis toas kolme poisi kohutav möll. Villem läks pooljoostes läbi toa teiste poiste juurde, ise veel tasakaalu hoidmiseks kätega vastu diivanit toetudes. Mul ei olnud lapsepõlves ka kogu aeg nii palju nooremaid vendi kui täna väikseid poisse majas oli. Joosep andis mulle uksest sisse tulles tomatitaime, mis Henn minu sünnipäeva ajal oli lubanud. See on esimene taim pärast asparaaguse väljasuremist, mille ma enda hoole alla saan. Henn soovitas, et kui ta on päikse käes, siis tasub iga päev kasta, ja et ta võiks suuremasse potti ümber istutada.