Universaalsus ja riigikord

Ma olen hinnanud seda, kui inimesel on universaalsed huvid. Aga selles võib näha ka diktaatorlikku hoiakut. Diktaator peab oskama kõiki küsimusi ise lahendada. See käib talle üle jõu ja viib riigi allakäiguni. Demokraatlik riigijuhtimine võimaldab spetsialiseerumist ja professionaalset kretinismi. Võimude lahusus tähendab tööjaotust ja spetsialiseerumist.

Aga diktatuuride pealetungi ajajärgul püüti läbi suruda ka kutseesinduslikku korda. Kutseesinduslikkus eeldab inimese surumist kutse raamidesse. Diktaator peab küll tegelema kõigega, aga alamatele surutakse peale kitsas spetsialiseerumine. Demokraatia puhul peab valitseja teadma küll vähem, aga alamad rohkem, sest võim on hajutatud. Valimas käijatelt oodatakse, et nad suudaks hinnata asju mitte ainult enda eriala, vaid ka riigi kui terviku seisukohalt. Nad peavad poliitikat jälgima.

Demokraatia piiramisega on kaasnenud ka parteide kaotamine või nende arvu vähendamine ühele. Kui on mindud erakondlikelt valimistelt isikuvalimistele, ei ole see tähendanud isikute tähtsuse kasvu parteidega võrreldes, vaid ühe või mõne isiku tähtsuse kasvu. Võibolla seletus on selles, et erakond on üks tööjaotuse viisidest. Kui parlamenti kandideerivad parteide asemel üksikisikud, siis nad oleks kõik justkui väikesed diktaatorid, kes jäävad tööjaotuse puudumise tõttu nõrgaks ja ei saa suurele diktaatorile vastu, sama moodi nagu suur diktaator ei saa maailma vastu. Kuid kõige demokraatlikum ei tundu ka see, kui parteinimekirjad on suletud, sest siis ei otsusta valimistel täielikult rahvas, vaid üksikisikud, kes nimekirjad koostavad.

Universaalsuse ja spetsialiseerumise küsimuses on kõige õigem ilmselt taskaal. Ehk nagu soovitas üks psühholoogia raamat, et tuleb teada kõigest midagi ja ühest asjast kõike. Ma võin küll pidada blogis füüsika ja loomade rubriike, et nendel teemadel oma mõtteid kirja panna, aga teaduskraadi ma neil aladel ei taotle, vaid see on mul ainult ajaloos.