Õpetaja kiitis rumalust

Algas jalgpallimäng. Kõik kolm vastase mängijat kogunesid Eesti värava alla. Üks eestlane sai palli neist kaugemal. Nüüd jäi üle ainult Venemaa värava juurde joosta ja pall sisse lüia. Eestlane hakkaski jooksma, aga siis keeras ümber ja lõi palli oma värava suunas. Ta ütles, et teeb niimoodi üks kord. Aga tundus, et ta on reetur. Tundus, et Venemaa on kavandanud Eesti vastu sõja alustamise jalgpallivõistluse ajaks. Läksime palliga sinna tänavatele, kus oli Venemaa värav. Et meeskonnad ei olnud veel täielikult komplekteeritud, kutsusime vastutulevaid inimesi mänguga liituma. Mängisin paberi peal Klausiga sõda. Klaus lasi ühe minu joonistatud objektidest põhja. Joonistasin kaks uut asemele. Aga need tegin nii suured, et tekkis küsimus, kas Klaus võib need korraga üleni põhja lasta või peab seda tegema juppide kaupa.

*
Õppisin ladina ja vene keele sõnu. Kirjutasin uusi sõnu välja. Inglise keele õpetaja kiitis ühe poisi rumalust. Õpetaja ütles, et ega nad lõpueksamil kellelegi kahte ei pane. Märkasin, et minu laual oleva kaustiku kaas on katki käristatud. Küsisin üle klassi kostva häälega, kes seda tegi. Arvasin, et rumal poiss ja tema pinginaaber. Aga rumal poiss vastas, et seda tegin ma ise. Kuna ei saanud kindel olla, siis ma rohkem midagi ei öelnud. Õpetaja andis ülesande, et paar õpilast läheks tahvli juurde ja kirjutaks sinna vanade roomlaste nimesid ja nende järele rooma numbritega nende eluaastad. Üks tüdruk kirjutas nimesid terve tulba, aga siis kustutas alumised ära. Ilmselt sellepärast, et need olid tema enda väljamõeldised. Pinginaaber seletas mulle, et ei tule kirjutada mitte vanade roomlaste nimesid, vaid lihtsalt ajalooliste isikute omi. Hüüdsin, et siis on see ülesanne ju väga kerge. Tuli kirjutada initsiaalid ja nende järele üks rooma number, nii et kokku moodustuks mingi sõna. Mõtlesin, kelle initsiaalid ma kirjutan, kui mind tahvli juurde kutsutakse. Sõna ei moodustu siis, kui mõlemad initsiaalid on kaashäälikud. Peab olema üks kaashäälik ja üks täishäälik, siis moodustub sõna. Kirjutan esimesena J. Oro initsiaalid, sest neist tekib numbri lisamisel kindlasti sõna.

*
Ema tahtis, et ma istuks talle selga ja hakkaks raamatut toimetama. Korraks istusin, aga ütlesin, et kui ma oma jalgadel seisan, siis leian rohkem vigu. Ronisin kohe alla tagasi. Selgitasin, et kui ma ükskord seljas istudes toimetasin, siis mul oli parajasti palavik või jalad haiged. Üks poiss kõõlus trepi käsipuu peal. Läksin tema juurde ja ütlesin, et ta ei kõõluks. Siis nägin madalamal korrusel ühte tüdrukut ja ütlesin oi. Poiss ütles, et nüüd on oi, ta kõõlub küll ja kukub alla. Mina ütlesin, et tal on halb tuju, ta peab antidepressante sööma, siis hakkab parem. Poiss vastas, et neid ta ei söö, sest ta ei usu, et parem hakkaks. Mina ütlesin, et minul oli veel halvem kui temal, aga see läks üle. Läksin auditooriumisse. Lauad olid hobuseraua kujuliselt. Otsustasin seekord ettepoole istuda. Mõtlesin, et enne loengu algust õpin veel ladina keele sõnu. Saabus mingi õppejõud, kes rääkis inglise keeles. Sellist õppejõudu mul ei olnud. Järeldasin, et olen vales ruumis, ja hakkasin välja minema. Õppejõud rääkis osa lauseid inglise ja osa eesti keeles.