Neljapäev, oktoober 31, 2013

Noored ja vanad sibulad




Kolmapäev, oktoober 30, 2013

Linn laiemaks

Ühel naisel olid kaks last haiged. Üks oli raskelt haige ja teine kergemalt. Raskelt haigele lapsele oli naine näidanud, et sööb juukseid. Seepeale oli laps ka juukseid sööma hakanud. Järgmisel päeval lõhkes lapse kõht. Naine arvas, et laps jäi ellu tänu sellele, et oli juukseid söönud. Aga osad arvasid, et kõht lõhkeski juuste söömise tõttu. Tuli kohtuprotsess, kus toimusid suured vaidlused. Naine ütles kohtus, et inimene saab instinktiivselt aru, mille söömine on kasulik, sest kui tal on varem need asjad suhu sattunud, on jäänud mälestus, kuidas need mõjuvad. Politsei kandis naise vastu protokolli uusi süüdistusi, et tal ei ole kodus elektrijuhtmed ohutud ja et ta oli öelnud vale telefoninumbri. Ta oli enda arvates öelnud õige telefoninumbri, aga kogemata ühe numbriga eksinud. Käisin tagatoas ja ütlesin, et seal ei ole tõesti juhtmed ohutult. Laes rippuvalt elektrijuhtmelt tilkus vesi ja all mängis raadio. Naine algul ei uskunud, aga siis läks ise vaatama.

*
Olid toimunud valimised. Rahvaliit oli kogunud 4 protsenti hääli ja jäänud alla viie protsendi künnise. Rahvas kõndis mööda tänavat. Kaks Rahvaliidu tegelast seisid tee ääres ja tänasid kättpidi neid, kes olid nende parteid valinud. Mind nad ei tänanud, sest olin valinud teist parteid. Mõtlesin, et esimesel hetkel jääb mulje, et nad seisavad tee ääres ainult korraks, aga nähtavasti nad ootavad tegelikult kõigi inimeste möödumise ära. Kuskil tee ääres võis olla ka teiste parteide esindajaid. Ütlesin, et räägitakse, et Rahvaliidus on natsid, aga ma nägin just unes, et hoopis kommunistid. Ütlesin seda Pillele ja ühele vennale, kes kükitasid maas. Pille vastas, et hea, et ma seda ütlesin, muidu ta oleks mult küsinud, kuhu ma lähen. Läksin ühe maja koridori. Vastu tuli inimesi. Nad tulid koridori lõpust, kuhu mina olin teel. Joonistasin kõik toimuva üles. Joonistasin ühe inimese pilgu. Tema silmast väljus sirge joon objektile, mida ta vaatas. Aga kuna tema nägemine ei olnud terav, olid kõrgemal ja madalamal lisaks punktiirjooned. Punktiirjooned konkreetse objektini ei ulatunud. Pildi taust oli täis mulle. Arvasin, et pilt peaks olema üsna hea, sest see on otse unenäo ajal joonistatud. Aga hakkasin kahtlema, kas see pärast ärkamist jääb alles. Vahel oli juhtunud, et ei jää. Ärkasin ja pilti polnudki alles. Jäin uuesti magama ja kõndisin mööda Tartu vanalinna tänavaid. Need olid tehtud tükk maad laiemaks. Selleks ei olnud midagi ära lammutatud, aga majad olid tõmmatud üksteisest kaugemale, nii et linna pindala laienes. Jõudsin Raekoja platsile. See oli nüüd õudustäratavalt suur. Selle ühest otsast teise kõndimine võttis tohutult pika aja. Majad platsi ääres olid lisaks muutunud kõrgemaks, seal olid nüüd pilvelõhkujad.

Teisipäev, oktoober 29, 2013

Lugemiskoht ja loom

Käisin iga päev Pärmivabriku lähedal kindlas kohas istumas, lugedes seal iga kord kaks lehekülge ühte raamatut. Istusin seal ka täna. Minu lähedale tuli kaks tüdrukut. Sellest hoolimata püüdsin lugemist oma tempoga jätkata. Kui ma lõpuks lehte keerasin, läksid tüdrukud minema, et ma olin lugenud nii aeglaselt. Tuli lähimas majas elav naine, kes küsis, mis numbriga majas ma elan. Ta arvas, et ma olen tema naaber. Ütlesin oma maja numbri, mis asus pool tänavat kaugemal. Ütlesin, et siin käin ma lugemas sellepärast, et siin on hea istuda. Ja kuna ma tahan natuke maad kõndida. Naine ei vastanud. Mõtlesin, et kui minu elukohta juba küsima hakatakse, siis ma siia rohkem lugema ei tule. Läksin mõned sammud mööda muruplatsi maja suunas, siis tahtsin minna tuldud teed tagasi. Aga täna oli see raske, pidin ennast kividest kinni hoides täie jõuga vinnama, nühkides kõhuga poris. Kui olin üles saanud, hakkasin kodu poole minema. Tee peal nägin ühte hiigelsuurt looma. Peitsin tema eest elektrijaamade ja muude hoonete taha. Algul oli mul võimalus vajaduse korral ühte trepikotta varjule minna, aga varsti enam mitte, sest liikusin edasi ja kaugenesin trepikoja uksest. Iga nurga ümber keerates piilusin enne, ega looma seal ei ole. Lõpuks keerasin ümber viimase nurga, mille järel pidin minema mööda lagedat maad. Ma ei vaadanud, kas loom on selja taga.

Esmaspäev, oktoober 28, 2013

**

Vanasti oli mul kommipaberikogu. See visati ära. Hakkasin neid otsast peale koguma, aga visati uuesti ära. Hakkasin neid kolmandat korda koguma ja kolmandat korda pole ära visatud. Õpetati, et kui tahta neid alles hoida, siis tuleb nad kokku voltida, et kortsus servad ei paistaks. Aga ühel korral, kui näitasin kolmandat kogu ühele vennapojale, tahtis ta neid ära kortsutada ja ära visata. Täna tuli ka üks vennapoeg külla. Aga ma ei pidanud teda hoidma, sest ta tuli koos oma isaga. Tema isa ehk enda vennaga ajasin rohkem juttu. Vend ütles, et listide aeg on läbi. Küsisin, mida ma siis pean tegema. Vend ütles, et nüüd kasutatakse twitterit. Twitterisse ma pole kunagi vaadanud ega arvatavasti ei vaatagi, sest mulle meeldivad paksud raamatud rohkem kui ühelauselised arusaamatused. Ütlesin, et kui ma kirjutan erialaseid asju, siis on alternatiiv listi kirjutamisele kirjutada ajakirjale. Vend ütles, et ma võingi ajakirja kirjutada ja twitterisse lingi panna. Tegelikult osade ajakirjade artiklid ilmuvad vist võrku mitu aastat pärast paberil ilmumist. Ma pole väga uurinud, sest loen ajakirju paberilt. Ükskord tegin kaastööd võrgulehele, mida nimetati võrguajakirjaks. See oli enne rahvahääletust. Osa seal ilmunust ilmus hiljem ka paberil. Paberil ilmunut käisin veel suulise kõnega kirjanduse majas esitlemas. Järgmist osa paberil ilmunust pidi ka esitletama, aga kui välja oli kuulutatud kolme raamatu esitlus, siis neist esitleti seal ainult ühte. Ja ka seda ei tahtnud rahvas hästi kuulata. Üks hääl publiku hulgast ütles, et me oleme tulnud pidu pidama, mitte möla kuulama. Osade jaoks, võibolla suurema osa, seostub peo mõiste alkoholiga. Purjus inimene alles hakkab möla ajama. Viimasel raamatuesitlusel küll öeldi, et raamatu autor hakkab alkoholi tarvitamise järel veel targemat juttu ajama. Tõnissoni raamatu esitlusel, kui ma mainisin, et mina ja Tõnisson oleme mõlemad luuletajad ja mõlemad karsklased, hakkas publik naerma. See ei olnud mu enda välja mõeldud lause, vaid see oli põhjendus, millega raamatu koostamise ülesanne mulle anti. Raamatut koostada mulle meeldis rohkem kui praegu tõlkida, aga tõlkimise eest saab jälle rohkem raha. Ja õpib keelt juurde. Ma olen käinud keelekallakuga koolis, aga keeltes oli seal minust paremaid õpilasi. Ma pole hiljem ka reisinud, võibolla oleks muidu kõnekeelt juurde õppinud. Vahepeal kirjutasin ingliskeelsetes listides. Isa seda ei kiitnud, vaid ütles, et kirju vahetatakse tuttavate inimestega. Aga ise ta kirjutab võõrastele inimestele raamatuid. Blogis ka ei tea, kes loeb. See blogisissekanne hakkab ehk juba liiga pikaks minema.

Eellugu tagalas

Külli ütles: "Arv neli on sellepärast tähtis, et see on Simole tähtis. Ma arvan, et see Kerstin tuleb veel tagasi. Paus kirjutamises kestab kõige rohkem neli aastat." Ta rääkis minu teosest, mis mul oli pooleli jäänud. Aga ma kahtlesin, kas ma kirjutan seda edasi, kui seni kirjutatu polnud enam teadvuses. Mõtlesin, kas minna sööklasse. Aga enne leidsin koridorist pidusöökidega kaetud laua, mille taga istusid klassikaaslased. Hakkasin sööma pidusööke. Tundus, et Anu istub ka sinna lauda.

*
Minu raamat "Uneriik" oli uuesti välja antud. Seda peeti siis minu luulekogudest kõige paremaks. Võibolla proosaraamatud olid veel paremad, aga need olid uuesti välja andmiseks liiga paksud. "Uneriigi" uuele trükile oli isa lisanud järelsõna, osade pealkirjad ja motod. Suurem osa motodest olid vene keeles. Mõtlesin, et elava autori raamatut ei peaks ilma temalt nõusolekut küsimata nii palju muutma. Järelsõnas oli öeldud, et see on teada, et vana trükk ei ole veel läbi müüdud. Läksin raamatupoodi. Seal oli uus trükk juba müügil.

*
Varem olin osanud ainult oma joonistustest koopiaid joonistada, aga nüüd olin ka maalidest koopiaid maalinud. Need polnud küll originaaliga täpselt ühesugused. Kuna koopiatele ei olnud juurde kirjutatud, et need on koopiad, siis võidi hakata neid originaalideks pidama. Mängisin üksi malet nii, et nuppude algseis oli nihutatud kõrgemale. Oma nuppude taha olid tekkinud tühjad read. Mängu algul käisid ainult ühe poole nupud enda tagalas. See ei olnud veel sõjamäng. Leiutasin uue nupu munk. Munk käis ratsuga kaasas ja asus täpselt samadel ruutudel kui ratsu. Ratsu oli teel laua ühest servast teisele. Kõik ruudud, kuhu käidi, tähistati ära, nagu oleks need ka nüüd nuppudega täidetud. Kogu tagalat ei tahtnud täita. Mäng hakkas ka teisel suunal pihta. Kui vastaste nupud käisid üksteisest löömisulatusse, tekkis sõjaolukord. Magistritööde kaitsmine lõppes ja komisjon läks ukse taha, et hindeid arutada. Varasematel kordadel oli muu rahvas pidanud ukse taha ootama minema, kuni komisjon kaitsmisruumis hindeid arutab. Kui nüüd komisjoni liikmed kaitsmisruumi tagasi tulid, alustasid nad juttu sellest, et neil oli omavahel palju piikide murdmist. Selline jutt oli eksitav, sest nad olid piike murdnud küsimuse üle, kellele anda esikoha auhind. Hinde ootajatele jäi mulje, nagu oleks vaieldud selle üle, kas anda kõigile positiivne hinne või mitte. Mina sain nelja ja kõik teised viie. Nii oli juhtunud ka bakalaureusetööde kaitsmisel. Mul võeti hinnet mõlemal korral alla sellepärast, et ma olevat kirjutanud teemast mööda. Teema oli sõda, aga ma olin kirjutanud ka selle eelloost, kuidas tagalas nuppe tõsteti. Minu meelest see ei olnud teemast mööda kirjutamine, sest eelloost kirjutamine oli samuti vajalik, et teaks, mis olukord valitses sõja algushetkeks. Kui hinded olid teatatud, öeldi, et nüüd tuleb mõtlema hakata, keda doktorantuuri võtta. Vastasin, et ei saa ju doktorantuuri astuda, kui häid hindeid ei panda.

Pühapäev, oktoober 27, 2013

Kalad vannivees

Krister läks tahvli ette ja hakkas pidama kõnet. Kirjutasin Kristeri ja Tooma kõned üles. Krister küsis kõne lõpul, kes on põranda pühkimata jätnud. Kommenteeriti, et Krister on igavaks muutunud.

*
Läksin bussiga sõitma. Kui peatus lähenes, muutus mul järjest raskemaks püsti jääda, sest terve bussitäis inimesi hakkas juba maha minema ja pressis mulle selga.

*
Vaatasin Setumaa kaarti. Osa Setumaast kuulus Eestile ja osa Venemaale. Avasin kaardil oma postkasti. Ka muude asulate juurde ilmus märkeid, et on tulnud uus kiri, siis avasin ka neid. Algul avasin ka Venemaale jäävaid asulaid, aga hiljem ainult Eesti omasid, sest Venemaa omades võis olla viirus. Mõned asulad nägid kaardil välja väga suured. Üks nägi sellepärast, et seal peeti suusavõistlusi. Kõrvalruumis toimus maleturniir. Üks poiss kutsus teist vaatama, et kolmas mängib melanhoolse näoga. Läksin ka vaatama. Mängijal oli tõesti kurb nägu, aga ma ei saanud aru, mis ta seisus nii kurba on. Varsti ta lahkus turniirilt. Öeldi, et tal juhtus kodus õnnetus. Läksin koos ühe poisiga paadiga sõitma. Küsisin, kuidas ma saan ennast niimoodi pingi keskele kohendada, et paat ümber ei läheks. Poiss ütles, et ma prooviks. Proovides mul see õnnestus. Kalda äärde sõitsin üksi. Märkasin, et paadi küljes on pragu. Küsisin kaldale jõudnud poisilt, kas mina sõitsin paadile prao sisse. Poiss vastas, et ei tea. Hakkasin ujuma, vedades paati enda järel. Ujudes liigutasin ainult käsi. Jalad püsisid liikumatult pinnal, aga kui see poleks olnud unenägu, siis võibolla poleks püsinud.

*
Läksin vannituppa. Kraani peal rippus vihmauss. Mõtlesin, et prooviks seekord niimoodi kala püüda, et ma ei aja õngekonksu ussile sisse, vaid panen ussi konksu peale rippuma. Selleks, et vanni kalad tuleksid, tuli vann vett täis lasta. Varasematel kordadel vanni vett lastes olid sellesse kalad tulnud. Aga nüüd polnud see vist enam võimalik, sest kraanile oli võre ette pandud, mis kalu läbi ei lasknud. Mõtlesin, et läheks vanni. Tuletasin meelde, et ma eelmine nädal saunas ei käinud. Siis võisin vanni minna. Lasin vanni vett täis, siis lasin vee ära ja pärast seda vanni uue vee. Riideid võtsin vahepeal seljast ja vahepeal panin selga tagasi.

Laupäev, oktoober 26, 2013

Teleoloogia ja teokraatia

"Teleologisches Geschichtsbild und theokratische Staatsauffassung im Werke Thomas Carlyles" von Jürgen Kedenburg. Frankfurter Arbeiten aus dem Gebiete der Anglistik und der Amerika-Studien. Herausgegeben von Theodor Spira. Heft 6. Heidelberg (Lääne-Saksamaa) 1960. 126 lehekülge.

Raamatu pealkiri eesti keeles oleks "Teleoloogiline ajaloopilt ja teokraatlik riigikäsitus Thomas Carlyle’i töödes". Teleoloogiline tähendab eesmärgist tulenevat ja teokraatia jumalavalitsust. Teokraatia ei pea olema taevariik, vaid võib olla vaimulike juhitud riik. Teleoloogia kohta rääkis magistriõppe ajaloofilosoofia loengutes õppejõud Eero Loone, et kõik teleoloogilised kontseptsioonid on spekulatiivsed. Olevat neid, kelle arvates kõik paratamatu olevat hea. Loone arvates surm on küll paratamatu, aga mitte hea asi. Algkoolis õpetati meile teisiti, et ei oleks hea, kui inimesed igavesti elaksid. Põhjendused pidid õpilased ise nimetama. Nimetati, et muidu ei mahuks inimesed enam kuhugi ära ja et elu läheks igavaks.

Raamatu sissejuhatuses annab autor Kedenburg ülevaate varasemast kirjandusest Carlyle’i kohta. Selle jagab ta kahte rühma – elulooline ja vaimuajalooline suund. Eluloolisest suunast räägib ta lühemalt. Seda iseloomustab ta Carlyle’i psühhoanalüüsi, tema psühhopaadiks tembeldamise ja abielust rääkimise kaudu. Vaimuajaloolisse suunda liigitab ta ka prantslase Cazamiani raamatu, millest ma hiljuti kirjutasin. Ma ütleks, et see on siiski vahepealne, sest selles on esindatud mõlemad teemad. Küll aga on Kedenburgi enda raamat puhtamalt vaimuajalooline. Kuid ta ei hinda ka kõike selles suunas kirjutatut. Nii on vaimuajaloolased pidanud Carlyle’i Nietzsche vahendusel Hitleri eelkäijaks, kuid Kedenburg rõhutab, et rahvussotsialist on Carlyle’ist tehtud postuumselt, Carlyle oli suurem kristlane.

Carlyle’i filosoofia lähtekohaks peab Kedenburg ajakriitikat. Carlyle näinud ajalugu tsüklilisena, milles vahelduvad usu ja uskmatuse ajajärgud. Kuid see areng olevat spiraalne, ilma et saaks täpselt samasse aega tagasi pöörduda. See seab kaudselt kahtluse alla, kas Carlyle’i kohta on õige kasutada sõna reaktsiooniline, mis tähendab minevikku tagasi pöörduda soovijat. Carlyle näinud ajaloos esinenud olevat umbes järgmisi tsükleid:
1.1. Vanade germaanlaste, roomlaste ja kreeklaste polüteism – usuajastu;
1.2. polüteismi allakäik – uskmatuseajastu;
2.1. Kristusest keskaja lõpuni – usuajastu;
2.2. renessanss – uskmatuseajastu;
3.1. saksa reformatsioon ja inglise puritanism – usuajastu;
3.2. valgustus – uskmatuseajastu.

Ilmselt ei ole Carlyle kuskil ise nii selget tabelit välja toonud, vaid see on kildhaaval kokku pandud kirjutistest, mida Kedenburg nimetab impressionistlikeks. Ma olen kirjutanud kunstiajaloolisest seisukohast ratsionalismi ja irratsionalismi lainetest, mis Carlyle’i tsüklitega sarnanevad, aga päris ei kattu. Nii oleks kunstiajaloolisest seisukohast Carlyle’i aeg ja tema enda looming romantism ehk irratsionalistlik stiil, kuid Carlyle’i arvates ei olnud uskmatuse aeg veel lõppenud, kuigi ta lootis seda varsti juhtuvat. Aga praeguseks on näha, et uskmatus Euroopas on pärast seda süvenenud. Kedenburgi tõlgendusele vastuväitena võib tuua, et kui Carlyle kirjutas, et Inglise kodusõja ajal usuti Jeesust, aga Prantsuse revolutsiooni ajal Rousseaud, siis vähemalt selles kohas ta ei öelnud, et poleks üldse midagi usutud.

Carlyle’i tsükliteooria suurim mõjutaja olnud Saint Simon. Carlyle arvanud, et ajalool on ka lõpp, mil saabub teokraatia. Kuid teokraatia olnud olemas ka Cromwelli valitsuse näol. Carlyle arvanud, et teokraatia saab kehtestada ülevalt alla ja et usk peab tungima kõigisse eluvaldkondadesse. Siinkohal võib meelde tuletada, et Cromwell olevat usuvabadust suurendanud – lubatuks said erinevad protestantismi vormid ja juudid lubati Inglismaale tagasi. Ka Carlyle’i usk ei olnud väga dogmaatiline, vaid ta pidas islamit kristluse vormiks.

Kedenburgi raamat arvestab Cazamianiga võrreldes vähem Carlyle’i mõtete ajas muutumist. Kedenburg paneb Carlyle’i filosoofia erinevatest tema raamatutest mosaiigina kokku. Kõige rohkem on viidatud raamatutele "Minevik ja olevik" ning "Kangelastest ja kangelastekummardamisest".

Reede, oktoober 25, 2013

Kohaviit

Ärkasin Peedu jõe ääres. Mulle öeldi, et varsti läheme bussi peale. Pesin ennast jõeveega. Vesi tegi jalas olevad lühikesed teksapüksid märjaks. Kohalikud hakkasid nutma, et me laagrist lahkume, nagu oli juhtunud ka varasematel kordadel. Üks poiss saatis mulle Pärnust kirja, et ma teda aitaks. Ta oli võtnud raamatukogu riiulist raamatu, aga ei mäletanud, kuhu see tagasi tuleb panna. Otsisin võrgukataloogist välja raamatu kohaviida, et ta paneks selle järgi. Kui selle tegevuse lõpetasin, oli buss juba läinud. Pidin sõitma hilisemaga. Mõtlesin, et võibolla kutsuti mind selleks laagrisse, et aparaadiga minu pea seest unenägusid lugeda.

Neljapäev, oktoober 24, 2013

Eksperiment kookidega

Nii palju eestlasi oli välismaale kolinud, et riigis valitses õudustäratav õhkkond. Üks naine ütles välismaale elama minejale: "Tule otsekohe tagasi!" Naine kohendas oma silmalaugu. Kapplaua peal vaasis olid võililled. Isa küsis, mida teha närvihaigega, kes ei tööta, vaid laulab päev läbi võililledest.

*
Eurolistis toimus arutelu. Mul oli hea meel, et kirjutati ka ilma minu osaluseta. Aga kui mina poleks sinna vahepeal kirjutanud, poleks arutelu toimunud. Arutelus osales mees, kes oli varem kirjutanud varjunime all, aga nüüd oma nime avalikustanud. Ta kirjutas, et tema mõtet nimetatakse ajakirjanduses kinnisideeks, aga ta tahab, et tehtaks just seda tööd. Ta alustas klassis eksperimendi läbiviimist. Laudadele pandi kooke, lauas istujad pidid otsustama, kas söövad sellest ära suure või väikse osa, seejärel ülejäänu edasi saatma. Sellega tahtis ta vaadata, kas kommunism toimiks. Mees ütles ühele õpilasele, et ta läheks ja võtaks klassi eest nagist riideid. Nagis rippusid ka minu riided. Ütlesin, et kui riided ka lähevad jagamisele, siis on see liig. Läksin ja võtsin oma riided nagist ära, et nad päästa. Mulle meeldisid minu riided väga. Lahkusin klassist ja läksin koolimaja tiivatrepist üles. Üks trepivahe oli puudu, sest koolimaja oli varisema hakanud. Üks poiss tuli ülevalt käsipuu najal ja hüppas. Aga et trepivahe oli puudu, siis tuli hüpe kaks korda pikem kui ta oli arvestanud. Läksin kolmandale korrusele. Seal oli seina ääres kanal, milles vedeles mingi loom. Öeldi, et see on surnud hüljes. Kõndisin edasi-tagasi, kuni ühe seisjate rühmani. Hüljes päris surnud ei olnud, vaid natuke liigutas. Üks poiss astus talle selga. Võis oodata, et nüüd teeb hüljes hüppe.

Kolmapäev, oktoober 23, 2013

Male ei unune

Sain täna läbi Daniel Johnsoni raamatu "Valge kuningas ja punane lipp. Kuidas peeti külma sõda malelaual". See on eesti keeles ilmunud aastal 2009 ja vanas blogisissekandes on kirjas, et ostsin selle 2010. Seega läbisaamine võttis kolm aastat. Aga see ei tule sellest, et tegemist oleks raske raamatuga, pigem mulle nii kerged hästi ei sobi. Seda saab vist lugeda ka see, kes malekäike üldse ei tunne. Tänavu on mul kogu aasta jooksul kuulunud päevaplaani, et loen iga päev ühte ja sama ajalooraamatut raamatut 20 lehekülge, kuni ta saab läbi. Suurte lehekülgedega raamatut olen lugenud 10 ja pisikestega 30 lehekülge, tavalise suurusega 20. Ajalooraamatut olen lugenud tavaliselt hommikul, aga õhtul kõigi muude žanride teoseid kaootilisemalt, nii et osad jäävad venima. Eile läbi saadud raamat on küll maleajalugu, aga liigitasin ta male-, mitte ajalooraamatuks, seetõttu ei lugenud nii järjekindlalt. Aga viimasel ajal siiski suhteliselt järjekindlamalt.

Ma olen sellest raamatust kirjutanud mitmes blogisissekandes pealkirja nimetamata. Lõpetuseks ütlen, et mitte ainult füüsilistel spordialadel ei kasutata dopingut, vaid sellest raamatust võib lugeda, et ka male on üsna räpane mäng, kus kasutatakse kas lubamatuid võtteid või vähemalt kahtlustatakse, et seda tehakse. Aga harrastaja, kellel midagi elutähtsat kaalul ei ole, võib nii füüsilise spordi kui ka malega tegeleda puhtamalt. Maailmameistrid ja tiitlipretendendid on pidevalt omavahel tülis olnud. Mul on ka malekarjääri jooksul palju tülisid ette tulnud, kuigi parema meelega hoiduksin nendest. Ühe tüli ajal küsis üks maletaja mult, kuidas need asjad kogu aeg ühe inimesega juhtuvad. Aga sellest raamatust võib lugeda, et juhtuvad rohkem kui ühe inimesega, tipptasemel on see pigem reegel kui erand.

Täna väljas jalutades nägin Särgavat, keda ma olen seni tänaval kõige paremini ära tundnud. Täna algul ei tundnud. Ta ütles, et see pole ime, kui ei ole nii kaua kohtunud. Viimati olime samas klubis suvel. Ütlesin talle, et ma kahtlen, kas ma see aasta veel maleturniiridel osalen, aga järgmine aasta hakkan jälle mängima. Lisan, et niikaua teen kodust trenni, sest see võtab turniiridest vähem aega. Füüsilist trenni olen ka teinud. Täna oli viimase aja pikim trenažöörisõit. Pärast seda raamatut tõlkima hakates tundus, et mitte ainult males ei arvesta suurema füüsilise treeningu järel variante paremini, vaid ka võõrkeele sõnade tähendused tulevad paremini meelde. Seega kuigi kulutasin treeningule rohkem tööaega, oli tööpäev tänu sellele hoopis edukam.

Kolm luuletust ööga

Läksin ajaloo sisseastumiseksamile. Kõigile anti küsimuste leht ja võõrsõnade leksikon. Öeldi, et leksikonist võib vastuseid otsida. Eelmine kord olin samal eksamil saanud esikoha, aga vaatasin, et seekord ma nii palju õigeid vastuseid ei tea. Osad võisid sellega alt minna, et hakkavad leksikoni algusest peale lugema ja ei jõua eriti kaugele. Küsisin, mida tuleb lünkadesse kirjutada, kas aastaarve või lüngale eelneva sõna sünonüüme. Mõlemal pool istuvad pinginaabrid vaatasid minu tööd. Ütlesin, et nad ei vaataks. Siis ütlesin, et hea küll, nad võivad vaadata, aga mitte kõike maha kirjutada. Olin ise ka enne nende tööd vaadanud. Õppejõud käis vahepeal ruumist väljas. Kui ta tagasi tuli, hüppasid kõik peale minu oma kohale, sest nad olid käinud ringi, et teiste pealt õigeid vastuseid lugeda. Mina olin jäänud paigale. Tööl oli mitu erinevate küsimustega osa. Tegelesin nendega läbisegi, aga peamiselt esimese osaga. Kui jõudis kätte aeg töö ära anda, siis ei olnud see mul valmis. Nii ei saanud ma ülikooli sisse saada. Või nüüd sain aru, et see ei olnudki sisseastumiseksam, sest ma olin juba ülikoolis sees. See oli intelligentsustest, mis midagi ei mõjutanud, vaid mille eesmärk oli uurida, kuidas mõjutab intelligentsus järgneva õppeaasta tulemusi. Intelligentsustesti oli võimalik paremini teha, aga selleks tuli pingutada. Mult küsiti trepil minu vanaema kohta. Vastasin, et vanaema ei ole mulle kunagi kooli järele tulnud. Või nüüd tuli meelde, et on küll järele tulnud, aga mitte koju, vaid muudesse kohtadesse viimiseks. Läksin sööklasse. Liigutasin laual morsikannu, nii et morssi loksus lauale. Ütlesin, et seda oli laual juba enne ja nüüd loksus juurde. Ariel hüppas eest, öeldes, et nüüd hakkas üle laua ääre voolama.

*
Tõnul ja Kadril sündis uus laps. Selle peale hakkas lund sadama ja kevad lükkus edasi. Isa ütles, et lapse sündimise puhul võib kultuurkapitalilt toetust ka küsida. Panin blogisse kirja, et mul sündis vennapoeg ja sel puhul maksti kultuurkapitalist toetust. Siis kustustasin sõna "kultuurkapitalist" ära, sest toetuse maksmist ei olnud veel otsustatud, jättes lihtsalt, et maksti toetust. Kultuurkapitali töötaja ütles, et toetust saab maksta neli eurot. Kadri vastas, et sellest ju söögirahaks ei jätku. Mõeldud oli siiski, et neli eurot iga kuu, mitte kokku. Ütlesin, et ma võin laenu anda. Tõnu hakkas naerma. Ütlesin, et ma annan protsendita laenu. Tõnu vastas, et tema töökoha kassas on raha.

*
Tänases viimases unenäos olin mõelnud välja luuletuse:
Ma tean, et tuleb nõtkutada põlvi,
selleks, et saaks näha taevavõlvi.
Kahes varasemas tänases unenäos olin samuti mõelnud välja kaherealised luuletused, need olid samuti meeles. Esimeses tänases luuletuses olin olnud ajaloo sisseastumiseksamil, kus teised olid kirjutanud, aga mina olin algul suuliselt vastanud ja lugenud luuletust:
Eksamid pole mind vaimustanud,
kuid ma pole asjata haigutanud.

Teisipäev, oktoober 22, 2013

Peipsi poole

Vennad läksid rongi peale, et maale sõita. Mina ja ema pidime hiljem kodust väljuma, et neile järele minna. Aga vaatasin, et kell on juba nii palju, et rongi peale enam ei jõua, pole enam mõtet väljuda. Sõitsin koos emaga rongis. Kõndisin koos Pillega Emajõe ääres Peipsi suunas. Kalda ääres oli madal, aga kaldast natuke kaugemal sai kõndida mäe otsas. Meenutasin, et kui ma vahel varem olen seda teed käinud, on kalda ääres olnud nii märg, et olen peaaegu maa sisse vajunud. Aga kui mäe otsast minna, siis ei vaju. Või eespool vist mägi lõppeb. Pille vastas, et ongi. Pille hakkas kodu suunas tagasi minema, aga mina läksin edasi. Siis jõudsin kohta, kus mägi langes nii järsult, et kartsin kuristikku kukkuda. Olin küll varem siit kaugmale jõudnud, aga täna kukkumisega ei riskinud, vaid hakkasin samuti kodu poole minema. Tundus, et kodu juba paistab. Aga ma polnud kindel, kas ma jõudsin õigesse kohta, sest majad olid natuke teist värvi kui oleks pidanud olema.

*
Valmistusin ettekandjale küsimust esitama. Kooliajal mulle polnud meeldinud küsimusi esitada, aga nüüd meeldis. Liiga noortelt ei oleks pidanud võibolla küsimuste esitamist nõudma. Vaatasin, et kuigi olin esitanud palju küsimusi, oli neist raamatus ära toodud ainult osa. Aga võibolla vaatasin valesti. Raamat oli treener Rei kohta ja selles oli toodud kaks minu Reiga mängitud partiid. Üks toodi ära, kuna ma esitasin küsimusi, teine sellepärast, et kahisin viguri. Üks klassiõde hakkas rääkima, et Lauri K. ei ole hea inimene, tal on üks haigus. Ariel ütles, et ta sai sellest Lauri unenäo järgi aru. Kuna Lauri ei olnud unenägusid üles kirjutanud, siis oskas Ariel neid vist pea seest lugeda. Lauri kuulis, mida räägitakse. Ta tuli kohale ja ütles, et asjad pole nii.

Esmaspäev, oktoober 21, 2013

"Indiaaniraamat"

Eva Lips. "Indiaaniraamat". Sari "Maailm ja mõnda". Tallinn 1963. Originaal Ida-Saksamaa, Leipzig 1956. Tõlkinud A. Viires. 416 lehekülge.

Eelmine aasta kirjutasin tšehhi keelest tõlgitud Stingli raamatutest "Indiaani püramiidide saladused" ja "Indiaanlased ilma tomahookideta". Nüüd loetud raamatut võrdlen nendega.

Sakslase Lipsi raamat on esiteks vanem, sest tšehhi autori omade originaalid ilmusid mõlemad 1960. aastatel. Pealkiri "Indiaaniraamat" on parem kui "Indiaanlased ilma tomahookideta", aga esimene sobiks viimasele paremini, sest viimasest saab indiaanlaste kohta parema ülevaate.

Kõik kolm raamatut on indiaanlaste kohta, aga Stingl ja Lips ei kasuta inidaanlase mõistet päris ühte moodi. Stingl jagab Ameerika põliselanikud kahte rühma – indiaanlased ja eskimod, jättes eskimod oma raamatust välja, nimetades neid ainult möödaminnes. Lips sellist erinevust kuskil ei rõhuta. Mõnes lauses ta teeb küll indiaanlastel ja eskimotel vahet, kuid teistes loeb ka eskimod indiaanlasteks.

Stingl rõhutab oma raamatus, et Põhja-Ameerika indiaanlased on hoolimata oma väiksemast arvust küll paremini tuntud, aga kõik indiaanlased sellised ei ole, andes ülevaate kõigist rühmadest. Lips seevastu kirjutab, et ka kõige erinevamad indiaanirahvad on üksteisele sarnasemad kui kõigile ülejäänud rahvastele, seetõttu ei ole tema meelest vajalik kõigist rääkida. Stingli huvitavad rohkem indiaani kõrgkultuurid ja Lipsi primitiivsemad.

Stingli raamatus jagati indiaanlased neljaks selgelt erinevaks geograafiliseks rühmaks – Põhja-Ameerika, Mesoameerika, Lõuna-Ameerika idaosa ja Lõuna-Ameerika lääneosa rahvad. Lips kusagil sellist lihtsustavat jaotust ei kasuta, vaid räägib indiaanlaste rühmitamise raskusest. Ta pakub välja erinevaid rühmitamisaluseid – keeleline, kultuuriline ja majanduslik. Stingl kirjutab, et indiaanikeeled on üksteisest palju erinevamad kui Euroopa keeled, aga Lips ei pea erinevust nii oluliseks, sest tema meelest on keelte sõnavara küll vahetunud, aga indiaanikeeli ühendav vaim säilib kauem. Aga ta ei ole Sapiri-Whorfi hüpoteesi pooldaja, arvates, et keel ei ütle midagi kultuuri kohta. Majanduslikku rühmitamist peab ta raskeks sellepärast, et majandus sõltub küll looduskeskkonnast, aga indiaanlased on palju asukohta vahetanud ja võtnud uude keskkonda kaasa rudimente vana keskkonna majandusvormidest. Võiks arvata, et kui indiaanlased on üksteisele nii sarnased, nagu Lips kirjutab, siis on põhjus geneetiline. Selle üle on pikka aega vaieldud, kas inimene sõltub rohkem kasvatusest või geenidest. Minu loetud Jüri Alliku raamatu järgi on geenid tähtsamad. Aga Lips arvab, et rass samuti kultuuri ei määra.

Kuna Stingl on väiksema ja Lips suurema rahva esindaja, siis võiks arvata, et Lipsi suhtumine indiaanlastesse on imeperialistlikum. Nad tunnevad siiski mõlemad indiaanlastele kaasa, häbenedes valgete käitumist. Aga kui Stingli raamatust võib välja lugeda uhkust tšehhide kordasaadetu üle, siis Lipsil ma uhkust sakslaseksoleku üle ei märganud. On arvatud, et eestlaste rahvustunne on eriti nõrk, kuid uuemal ajal on vast valgetele üldiselt omane rassitunde nõrkus. Lips siiski mitte ainult ei häbene valgeksolekut, vaid avaldab ka arvamust, et Ameerikas kohtusid indiaanlaste ja valgete koloniseerijate näol kaks head, kellest viimased olid lihtsalt naiivsed. Nad ei saanud aru, et indiaanlastele ristiusk ei sobi.

Mõlemad raamatud on kirjutatud idabloki riikides, kuid Stingli oma oli natuke punasem. Lipsi on tõlkija märkused punasemaks teinud, kahetsedes näiteks, et autor ei ütle, et indiaanlastele omane unenägude austamine on idealism. Ühine on Stinglile ja Lipsile, et mõlemad eitavad, et inkade riik oleks olnud sotsialistlik. Kuid mõlemad tooavd ära ka vastupidised seisukohad, millega vaieldes nad võibolla tahavad ridade vahel sellise seisukohaga hoopis ühineda. Hiljem vabamas ühiskonnas ilmunud raamatus nimetab eestlane Kulmar igal juhul inkade riiki totalitaarseks. Lips suurrahva liikmena paistab inkade impeeriumist olevat siiski natuke paremal arvamusel kui Stingl või Kulmar. Inkad on ainuke indiaani kõrgkultuur, millel Lips pikemalt peatub. Kulmar ütles mulle, et totalitaarne riik saab olla vaid lühikest aega edukas, aga Lips ainult imestab, kuidas nad nii edukad olid. Jutu inkadest lõpetab ta nende tarkuse imetlemisega.

Nii Stingl kui ka Lips annavad ülevaate indiaanlaste ajaloost, kuid Stingl peatub minevikul pikemalt, Lipsil on rohkem juttu tänapäevast. Raamatus "Indiaani püramiidide saladused" on lisaks maiade ajaloole juttu ka Stingli isiklikest uurimisreisidest. Ka Lips kirjutab oma reisidest, kuid ainult raamatu viimases osas. Ja need kirjeldused ei tuletanud mulle stiililt kõige rohkem meelde Stinglit, vaid teise sakslase Carl Gustav Jungi mälestusteraamatut.

Indiaanlaste ajalugu alustavad mõlemad nende Ameerikasse saabumisest, aga periodiseerivad seda erinevalt, Lipsi järgi toimus tulek hiljem. Ta arvab, et inimkonna häll on Lõuna-Aasias. Tänapäeval arvatakse, et Aafrikas. Aafrikaga seoses mainib Stingl oletust, et maiade püramiidid on ehitatud Egiptuse püramiidide eeskujul, pidades seda küll ümberlükatuks. Lips sellist oletust üldse ei maini, vaid kirjutab Aasiast pärit indiaanlaste kultuuri ja Aasia kultuuri sarnasusest.

Stingl ütles, et kõigis Ameerika riikides on ühiskonna kõrgeim aste valged, madalaim indiaanlased ja vahepeale jäävad mestiitsid. Ta ei maininud, kuhu jäävad neegrid. Lips kirjutab, et ka indiaanlased pidasid neegerorje, kuid et vahel said paremini relvastatud põgenenud neegrid indiaanlastest võitu.

Lips ütleb, et Põhja-Ameerika indiaanlasi on väheks jäänud, aga Lõuna-Ameerikas nende arv kasvab. Stingli järgi kasvas rahvaarv ka Põhja-Ameerika reservaatides kiiremini kui valgetel.

Ilus fotoaparaat

Vaatasin fotoaparaadist fotot, mille olin teinud aknast õue. Värvid ei olnud täpselt välja tulnud. Täpsete värvide jaoks tuli kasutada mingit muud režiimi. Mõtlesin, et hakkan fotoaparaadiga senisest rohkem filmima, et filmi keskelt sobivat kaadrit valida. Ma ei pane neid filme arvutisse, vaid otse välisele kõvakettale, et arvuti kõvaketas täis ei saaks. Tegin foto fotoaparaadi enda tagumisest küljest. Siis tegin foto tema esimesest küljest, kus objektiivil peegeldus minu nägu. Mul oli väga ilus väike fotoaparaat. Klaus istus minu kõrval ja ütles, et ma kuulaks nüüd tema juttu ka. Klausist teisel pool istus üks naine, kes ütles, et kui ta juba kõiki asju teadis, siis ta küsis ükskord, mille jaoks see side on mõeldud. Vastasin, et ma olen paljude asjade kohta niimoodi küsinud. Läksin teise tuppa. Seal mängis põrandal väike laps, keda ma polnud veel kunagi pildistanud. Pildistasin teda nüüd. Natukese aja pärast märkasin, et laps on kilekotis. Mõtlesin, et seal ei saa ju hingata. Tõmbasin kilekoti luku lahti.

Hääl antud

Seekord andsin kohalikel valimistel hääle IRL-i kandidaadile Peeter Oleskile. Põhjendusega, et ma olen tema raamatu koostanud ja vähemalt umbes tean, mida ta mõtleb. Ma olen korduvalt andnud häält nimekirjadele, mis on jäänud alla viie protsendi künnise, seekord ei tahtnud seda teha.

Pühapäev, oktoober 20, 2013

Numbrituba

Koolis oli uus komme, et Ariel lasi ennast iga päev teistel õhku loopida. Kui teised teda loopisid, oli Arielil naeratus näol. Klassiruumide numbreid oli muudetud, numbrid olid tehtud pikemaks. Ütlesin, et seda tehti selleks, et nende meeldejätmiseks peaks rohkem pingutama, sest mälu pingutamine on arendav.

*
Läksin enda ja veel mõnede inimeste numbrituppa. Selle küljes oli vannituba. Mõtlesin minna duši alla. Kellegi vannivesi jooksis. Mõtlesin, et lähen duši alla vanni taha ja pärast seda panen vee vanni kohale jooksma tagasi. Esialgu ma siiski duši alla ei läinud, vaid kõndisin oma voodi juurde. Ma polnud kindel, kas see on ikka minu numbrituba või olen uksega eksinud. Ruumi tuli üks lühike mees, kes ajas teiste meestega juttu, aga naiste poole ei vaadanud. Varsti ta lahkus. Külli ütles, et ta alati vihastub, kui naistele tähelepanu ei pöörata. Selle jutu peale ma ei hakanud veel Külliga rääkima, sest tema oleks saanud ise esimesena minuga rääkima hakata. Toimus tund. Kirjutasime õpetaja juttu üles. Istusin Martini kõrval. Martin ei kirjutanud, vaid tõmbas kirjutusvahendi tagumise otsaga üle oma vihiku, nii et sinna ilmusid iseenesest trükitähed. Ühe korra tegi ta seda minu vihikuga ka. Ta ütles, et näed, see on võimalik. Ma ei saanud aru, kuidas. Siis vaatasin, et ta tõmbas kirjutusvahendi otsa kõigepealt üle õpetaja trükitud paberilehe, nähtavasti jäi sealt trükivärv külge. Õpetaja tuli ja vaatas minu vihikusse. Ta ütles, et ma olen kirjutanud valesti.

Laupäev, oktoober 19, 2013

Esinda mind

Keda te valida käsete?
Kas ise valida lasete?
Ära valesti vali,
sest valitsus pole ju nali.

Reede, oktoober 18, 2013

Kaitsmata rida

Mängisin Fischeri malet algseisust RVKOORLV:

1. e4 f6 2. f4 La2 3. Rb3 La4 4. Rg3 Of7 5. Va1 Lb5 6. Rd4 Lb6 7. Of2 Ld6 8. Rdf5 Lf4 9. Oa7 Rb6 10. Ob8 Kb8 11. Rg7 Vg8 12. R7h5 Ld6 13. Rf5 Lc6 14. Rh6 Le6 15. Rg8 Og8 16. Lc5 Le4 17. Of3 Lg6 18. La5 c6 19. La7 Kc8 20. Ve1 Re6 21. Ve3 Oc7 22. Vea3 Rd4 23. d3 Lg5 24. Kb1 Ld2 25. Vc3 Le1+ 26. Od1 Ld1++

Vanaisa külalised

Vanaisa mängis ühe vastasega kodus malet. Vanaisal oli lipp, aga vastasel viis vabaetturit, mis ähvardasid lippu minna. Vanaisa hakkas tõstma lippu ruudule, mis ei olnud kooskõlas sellega, kus see varem oli. Ütlesin, kus ruudul lipp oli. Vanaisa pani selle nüüd õigele ruudule. Tegelikult ei olnud kahe mängija etturite arv ka väga erinev. Vanaisa hakkas kirjutama nimesedeleid nende kohta, kes veel pidid saabuma. Ühele sedelile kirjutas ta Berendseni nime. Külalisi tuli juurde. Ütlesin ühele mehele tere, sest arvasin, et tema ongi Berendsen. Aga see mees vastas, et tema mind ei mäleta, öeldes enda kohta teise nime. Üks mees küsis, kas ma ta telefoninumbrit mäletan. Vastasin, et ei mäleta. Ta ütles, et tema minu oma mäletab. Ütlesin hästi kiiresti enda telefoninumbri. Nähtavasti olin eelmine kord lubanud ta telefoninumbri valemi järgi meelde jätta. Algas jalgpalli ülekanne. Mulle tundus, et öeldi, et ühel Hollandi jalgpalluril on seljas minu särk, sest ta tunneb Helinat ja Helina andis talle minu särgi.

Neljapäev, oktoober 17, 2013

Ajalooajakirjad

Ajakiri "Imeline Ajalugu" tundub mulle kõigi numbrite lugemiseks liiga primitiivne, aga "Tunas" ja "Ajaloolises Ajakirjas" kirjutatakse välisriikide ajaloost vähem. Välisriikide kohta saab lugeda veel võõrkeelseid ajakirju, aga selleks tuleb minna raamatukokku. Täna käisin raamatut tagasi viimas ja lugesin lisaks lugemissaalis kaks lehekülge ühte ajakirja. Kui ma olen kirjutanud, nagu oleks gootika, barokk, romantism ja avangardism kõik üks irratsionalism, siis seal vastupidi kirjutati mõistete kitsamaks tegemise vajadusest, et romantism on liiga lai mõiste, selle asemel peaks kellegi arvates rääkima erinevatest romantismidest. Ma arvan, et kõiki asju saab vaadata detailsemalt ja üldisemalt.

Putukad seinal

Mööda köögiseina jooksid kahte liiki putukad, kes omavahel võitlesid. Räägiti, et neile on mürki pandud, aga nad ei söö seda eriti. Mõtlesin, et kui tõmmata putukatele mürgiga ristkülik ümber, siis nad oleks sunnitud seda sööma. Ühed putukad olid nii suured, et tundusid olevat inimesele ohtlikud. Aga võibolla nad ei olnud, juhul kui nad olid viirastuslikud. Läksin magamistuppa. Seal rääkis Tõnu, et oli vaadanud televiisorit ja talle tundus, et seal oli pöördutud tema poole, sest oli loetud luuletust:
Tere, tere, tere,
tere, palju tänu;
tere, tere, tere,
tere nimelt Tõnu.

*
Olin toimetanud raamatut, mida olin pidanud lühendama. Nüüd lugesin selle kohta arvustust. Kirjutati, et raamatu laused võiks kolm korda pikemad olla, inimõiguslased oleks autoril neli korda pikemalt kirjutada lubanud. Mõtlesin, et kui raamat oleks neli korda paksem, ei hakkaks igaüks seda läbi lugema. Vaatasin, mis on kirjutatud raamatu tiitellehe pöördele. Seal oli kirjas, et mina olen käsikirja toimetanud ja aastal 1998 toimetasin heitlikult. Aastaarv oleks pidanud olema 2008. Mulle ei meeldinud, et minu kohta sõna heitlik kasutati. Algul mul polnud lihtsalt tööülesannet kõik läbi lugeda olnud. Minu nime taga lühendamist ei olnud mainitud. Mainiti, et on kasutatud ühe teise inimese lühendatud varianti.

Kolmapäev, oktoober 16, 2013

Linna ilusamad kohad

Oli vaja arvutiga kirjutada. Igast tähest oli olemas mitu natuke erinevat varianti, ma ei teadnud, millised neist tuleb valida. Seetõttu hakkasin kirjutama klaviatuuriga, sest klaviatuuril oli igast tähest ainult õige variant. Olime liivakastis. Lasteaialapsed tulid majast välja. Seetõttu läksime lasteaia kaugema otsa liivakasti, kuhu lasteaialapsi ei tulnud. Olime sinna varem liiva alla raamatuid matnud ja nüüd hakkasime neid välja kaevama. Need olid väga head raamatud. Eriti meeldis mulle, et leidsin üles raamatu "Unenägude jumal".

*
Üks inimene kirjutas, et ta elas Tallinna kõige ilusamal tänaval, see jooksis läbi Lasnamäe ja Mustamäe vahelt. Minu teada olid Tallinna kõige ilusamad kohad vanalinn ja Kadrioru park. Võibolla ka Kalamaja, aga seal ma polnud käinud. Öeldi, et suures linnas on samal tänaval iga maja väga erinev. Vastasin, et aga üldmulje tänavast saab kätte. Tallinna tänavate ääres seisid liivakivikaljud, millesse noored oma nimesid uuristasid. Kui järgmine tahtis nime uuristada, pidi ta eelmise nime ära kustutama, seetõttu kaljud järjest taganesid, aga polnud otsa saanud. Kõndisin koos Klausiga ühe linna rahvarohkel tänaval. Läksime üle vöötraja. Seejärel kõndisime majade vahel, kus polnud rohkem inimesi kui üks palli mängiv poiss. Klaus hakkas seda poissi peksma. Küsisin, miks ta peksab. Klaus vastas, et ta tahab sporti teha. Panime selle poisi teki alla magama. Läksime poodi. Klaus valis toitu ja jooki, mida sihtkohta kohale jõudes tarvitama hakata. Leidsin, et mul on ka natuke raha taskus. Mõtlesin, et ostan kaks banaani, ühe endale ja teise Klausile. Aga kahe banaani jaoks vist raha ei jätkunud seetõttu võtsin ühe. Seisime sappa, et kauba eest maksta. See pood asus ühes väikses asulas. Müüja ütles minu kohta, et ma elan kogu aeg Rootsis. Vastasin, et ma pole kunagi Rootsis käinud. Müüja küsis, kus ma siis elan. Olin talle varasemal korral maininud, et kavatsesin Rootsi reisile minna.

*
Mulle oli kingitud ketas arvutimänguga. Tegin töös vaheaja. Sel ajal mõtlesin arvutimängu mängida. See oleks tööaega raisanud. Aga mõtlesin, et mängin ainult ühe. Kunagi olin otsustanud, et ma ei mängi enam ühtegi arvutimängu, aga kui mulle kingiti, siis pidin mängima. Vend, kes selle kinkis, tahtis vist, et tema pojal oleks mulle külla tulles mängida paremat arvutimängu kui minu arvutis olevad. Ketta sees oli sälk, kuhu tuli sisse pista trapetsit meenutava kujuga täiendus, millele sai kirjutada, mis on ketta sisu. Ma ei teadnud, kas see on flopiketas või CD. Proovisin ketast arvutisse torgata ilma täiendust sälku lisamata. See klappis täpselt ja sai mängima hakata. Mängus tuli asju süia, aga ei tohtinud vaenlastega kokku põrgata. Söödavat kraami oli erinevates ekraani osades erineva tihedusega. Mängisin tükk aega. Kui mäng lõppes, arvasin, et olin saanud hea tulemuse. Edetabelisse tuli kanda esimene rekord. Mõtlesin, et kannan selle sisse oma nime all. Kui vennapoeg oli arvutimänge mänginud, oli ta lasknud kirjutada väljamõeldud nimesid. Aga selgus, et minu tulemus ei olnudki kõige parem, vaid viiest ekraanil ringi liikunud mängijast olin neljandal kohal. Alustasin uut mängu, lootes seekord parema tulemuse saada.

Teisipäev, oktoober 15, 2013

Poolameelne valitsus

Kuulasin raadiot. Kirjutasin raadiost kuuldu kohta kirja, et raadios räägiti, et Lätis tuli võimule poolameelne valitsus. Mõtlesin, et poolameelsusega tahab Läti vist Leedule vastanduda. Klaus küsis, kas Lätis ei tulnud võimule venemeelne valitsus. Vastasin, et seal tuli vist nädalase vahega kaks uut valitsust, vahepeal olid valimised. Aga võibolla kestis lihtsalt ühe valitsuse moodustamine nädal aega. Ma ei mäletanud, mis raadiot ma olin kuulanud. Tuli meelde ühe eraraadio nimi, aga kuulanud olin vist ühte kolmest riigiraadio programmist. Tegelikult oli valitsus võibolla ikkagi venemeelne, aga rahvale valetati, et see on poolameelsus. Varese valitsuse aegsed valed olid ka sellised. Võibolla oli valitsus üldse slaavimeelne.

Venna artikkel "Postimehes"

Eile ilmus "Postimehes" minu venna artikkel migratsioonist, mis on teema, millest ma olen ise ka 15 aastat aeg-ajalt kirjutanud. Ma ei ole venna artiklis kõigega nõus, ta on liiga optimistlik. Rändepiirangute kaotamine oli üks tähtsamaid põhjusi, miks hääletasin Euroopa Liitu astumise vastu. Need võiks ettevaatusabinõuna seaduses olemas olla.

Isiklikult ma ei hakka üldse mõtlema, kas Eesti kliima on elamiseks kõige parem või kõige halvem, vaid elan siin kohusetundest. Sisserändajatele ma ei kipu teretulemast ütlema, sest eestlaste osakaal Eestis on minu arvates praegugi liiga väike. Ma ei ole konkreetsete inimeste Eestisse või välismaale kolimise vastu, vaid suurte arvude, mõnede inimeste saadikuna teise riiki kolimine on vajalik. Aga kui Eestisse kolib kurjategija, siis olen konkreetselt tema vastu. Ja on teada, et migrantidel on suurem kalduvus kuritegevusele.

Artiklis ei räägitud sellest, mida hakata peale, kui Lääne-Euroopas on sisserännanute iive põliselanike omast kõvasti suurem, nii et need ähvardavad varsti vähemusse jääda. Rändeküsimus on seotud iibe küsimusega. Kui põliselanike iive peakski negatiivseks jääma, siis ühel päeval pole neid järel ühtegi.

Venna artiklis positiivne oli, et ta püüdis äärmuslike seisukohtadega inimesi lepitada. Inimesed ei peaks eriarvamuste pärast üksteisi vaenlasteks pidama.

Esmaspäev, oktoober 14, 2013

Raske valida

Tänavu on raske otsustada, kellele valimistel hääl anda. Kõige tähtsamad on mulle nii maailma kui ka linna tasandil küsimused, millega võiks tegeleda rohelised. Maailmas tuumasõja oht ja globaalne soojenemine, linnas ähvardused parke raiuda ja autode arvu kasv. Aga roheliste nimekirja Tartus ei ole. Nimekirjas Vabakund on väidetavalt roheliste kandidaadid, aga sealt ma ei leidnud ühtegi isikut, kellest ma nii palju head teaks, et tahaks talle häält anda. Siis võib valida veel rahvuslikest vaadetest lähtuvalt. Arvesse tuleb kolm nimekirja - IRL, Konservatiivne Rahvaerakond ja Isamaaline Tartu Kodanik. Neist kõige rohkem meeldivaid ja tuttavaid nimesid on esimeses, aga ennast viimasel aastal kõige paremast küljest näidanud kandidaat kolmandas. Peab veel mõtlema.

Pärast pommitamist

Anti välja ajalooraamatuid. Otsustasin kirjutada enda ajalooraamatud, sest mina oskasin seda teistest ajaloolastest paremini. Leppisin ühe vanainimesega kokku, et paneme tema elu üleni kirja. Aga enne tuli sõidu jaoks riietuda ja jalanõud jalga panna. See kestis liiga kaua, seetõttu ei jäänud kõige kirjapanekuks siiski aega.

*
Oli toimunud sõda, kus oli kasutatud tuumarelva. Olin elus, aga ma ei teadnud, kui paljud veel. Teistest tubadest hakkas välja ilmuma pereliikmeid, kes olid samuti elus. Ema ütles, et Tõnu tahab minna majast välja, kus on radiatsioon, aga tal on tõusnud 28 palavik. Vastasin, et seega on tal palavik hoopis langenud, sest enne pommitamist oli natuke veel rohkem. Võtsin fotoaparaadi, et filmida. Algul vajutasin vale nuppu, siis tuli mulle meelde, milline on filmimise nupp. Filmisin kõigepealt köögis istujaid ja seejärel aknast välja. Väljas oli näha ainult ühte inimkogu seismas, aga see ei olnud vist elus, vaid pommitamisest jäänud vari. Või siis nägin, et väljas siiski mitu inimest kõndis. Ütlesin, et päris palju inimesi on ellu jäänud. Näitasin teistele ühte naljakat kaadrit ja ütlesin, et selle nimi on "Kolm prilli". Sellel istusid Pille ja kaks venda, kõigil olid prillid ees ja kõik vaatasid samas suunas. Öeldi, et Taimo ja Maie tulid. Filmilt oli näha, kuidas nad autost välja tulid. Ütlesin, et tundsin nad alles filmilt ära. Nad tulid vaatama, kas me elasime sõja üle. Aga kui olime natuke oodanud, siis tuppa nad ikkagi ei jõudnud. Võibolla läksid nad hoopis naabermaja inimestele külla.

Pühapäev, oktoober 13, 2013

Palju kellasid

Sõitsin bussiga kodu poole. Bussis oli peale minu kolm klassikaaslast. Nad vaatasid aknast välja. Seal kõndis üks mees hiigelsuure Eesti lipuga muruplatsil, kus tehti mullatöid. Klassikaaslased pahandasid, et see mees käib Eesti lipuga igal pool. Ütlesin neile, et mis nad selle üle pahandavad, kui keegi midagi head teeb. Ainuke viga oli, et lipuriie oli nii suur, et lohises otsapidi poris. Buss sõitis minu peatusest peatumata mööda. Küsisin, kas väljumiseks tuleb vajutada stopp-nuppu. Vajutasin seda, et vähemalt järgmises peatuses välja saada. Minu nupuvajutuse tõttu pidurdas buss järsemalt. Üks vanamees ütles, et stopp-nuppu vajutatakse siis, kui on väga vähe sõitjaid. Bussis oli sõitjaid palju. Võibolla vanamees mõtles, et kui on peatuses vähe ootajaid. Juht võis peatumist vaadata peatuses, mitte bussis olevate inimeste arvu järgi. Bussist väljumise järel kuulsin kui räägiti, et mulle on Eesti lipp veel tähtsam kui Krister. Nägin eespool kolme poissi jooksmas. Ma ei saanud aru, kas need olid bussis olnud klassivennad või võõrad.

*
Olin ülikooli õppehoones, mis oli koolimaja. Vaatasin, et stendile on juba uus loengute plaan välja pandud. Seda tahtis korraga lugeda mitu inimest. Varem olin jõudnud semestris palju erinevaid loenguid kuulata, aga nüüd ainult üksikuid. Läksin stendist natuke kaugemale, et otsida portfellist paberit, millele kuulatavate loengute ajad kirjutada. Tahtsin need kirjutada suurele valgele paberilehele, aga ei leidnud seda üles. Mõtlesin, et võin sel juhul kirjutada ka vanale väiksele ruudulisele paberile, kus olid juba ruudustikud eelmiste semestrite loenguplaanidega.

*
Üks klassiõde oli mind feisbukist ära kustutanud. Seda oli ta teinud vist päeval, kui avaldasin ühe postituse asemel kaks. Tahtsin talle öelda, et ta pole kooliaegsest tasemest kaugemale jõudnud, vaid madalamale langenud. Koolis ta oli minu kõrval istunud. Läksin magistriõppe seminari. Esimene inimene, keda ma seal selja tagant nägin, oli kursusevend, kes ei olnud minu feisbuki liitumiskutset vastu võtnud. Ta oli minust aasta hilisem magistrant ja oli vist kutset vastu võtmata jättes lootnud, et me ei kohtu enam kunagi. Aga mul oli magistriõpe veel lõpetamata, nii et võisin seminaris käia. Õppejõud ütles, et need, kes hiljaks jäävad, ärge tulge. Võtsin tooli, millele istuda. Pidin istuma lauanurgast natuke kaugemal. Mõtlesin, kas mul on magistriõpe lõpetatud või mitte. Magistritöö olin ära kaitsnud, aga kaks ainepunkti oli veel puudu, need tuli ka ära teha. Võibolla ei tulnud, sest mul oli diplom juba käes. Aga diplom pidi vist kehtima hakkama alles pärast rektoraadis atesteerimist. Sain puuduvad punktid vist veel ära teha, sest olin sõlminud eksternilepingu. Aga võibolla ka mitte, sest eksternileping oli sõlmitud kaheks aastaks, aga nüüd oli rohkem aega möödas. Ma ei teadnud, kas saab uue lepingu sõlmida. Ärkasin kodus oma voodis. Tõusin voodist ja tuikusin mööda tuba ringi. Toas oli võõraid poisse. Küsisin ühelt, mis kell on. Ta vastas, et kümne pärast kuus. Ta tahtis mind kui tuikujat voodisse tagasi juhatada. Ütlesin, et ma tahan kella vaadata. Läksin kirjutuslaua juurde, mille peale olin magama minnes jätnud oma kella ja mille taga istus teine võõras poiss. Nägin laua pealt, et kell on viis. Aga kuigi laual oli mitu kella, ei näinud ma nende hulgas enda oma. Poiss ütles, et ühe kella viskas ta ära. Küsisin, kuidas ma saan ilma kellata päeva mööda saata. Ütlesin poisile, et kuulge, te olete varas, sellepärast teil on palju kellasid ja sellepärast te ühe kella ära viskasite.

Pulmakinkide saatus

Toimusid ühed pulmad. Abiellujatele tehti kingitusi. Kingitused taheti abieluvara lepinguga ära jagada. Aga ei jõutud kokkuleppele, kuidas neid jagada, seetõttu abielu lahutati. Kinkide jagunemise otsustas kohus.

Laupäev, oktoober 12, 2013

Keskgambiidi analüüs

Mul on neljandat aastat järjest aasta lõpp töö valmissaamise tähtaeg ja praegu ma olen graafikust natuke maas, seetõttu on kahtlane, kas ma tänavu veel maleturniiridele jõuan. Võibolla selle hinnaga mõnele jõuan, et hakkan pühapäeviti tööd tegema. Aga mõnel päeval olen veel kodus üksi nuppe tõstnud. Ühel päeval järgmiselt:

1. e4 e5 2. d4 ed 3. Ld4 Rc6 4. Le3 b6 5. b3 Oc5 6. Lg3 Od4 7. c3 Oe5 8. f4 Of6 9. Rf3 g6 10. Oc4 Rge7 11. 0-0 Ob7 12. Oa3 0-0 13. Rbd2 Ve8 14. f5 Ra5 15. Of7+ Kf7 16. fg+ hg 17. e5 Og7 18. Rh4 Rf5 19. Lg6 Kg8 20. Rf5 1:0

Reede, oktoober 11, 2013

Vasturünnak

Vabadussõja kaardil oli näidatud, kuidas Vene väed tungisid mööda Eestit edasi, kuni eestlased asusid vasturünnakule. Õpetaja ütles, et kui vaenlastel on loomamaskid ees, siis ei saa poisid sõdida. Seda tuleb seletada, muidu tüdrukud ei usu. Seletasin, et mulle poisina meeldis palli mängida, aga mitte ujuda. Tristan kommenteeris, et ma olen tark poiss, ma teen sellist trenni, mis mulle sobib. Hakati majja minema. Astusin millegi ebameeldiva peale. Ütlesin, et ma astusin liga sisse. Läksin veekogu äärde tagasi, et jalga loputada. Pärast loputamist võisin uuesti liga sisse astuda, seda võis vees kalda ääres olla.

Neljapäev, oktoober 10, 2013

ERSP

Peebo palus mul lindile rääkida, millised on minu suhted ERSP-ga. Rääkisin, et minu isa käis aastal 1988 Pilistveres ERSP asutamisel. ERSP oli ka selle poolest huvitav, et seal oli Kelam, kes oli meil aastal 1986 külas käinud ja rääkinud lastele huvitavaid lugusid ufodest. Aasta 1995 Riigikogu valimiste ajal ma ei teadnud, et kui mul oleks valimisõigus, kas ma valiksin ERSP-d või Isamaad. Tahtsin veel rääkida, et kui ma hakkasin maleklubis käima, siis oli seal ERSP-lane Päss, kes hoidis mind selle tegevusega kursis. Aga seda ma ei saanud rääkida, sest lint sai täis. Enne kui Peebo teisele küljele edasi lindistama hakkas, pani ta mängima, mis ma seni rääkinud olin. Ütlesin, et rääkides tundub enda hääl maailma kõige selgem hääl, aga lindilt kuulates on see nagu halb käekiri. Peebo vastas, et ongi nagu halb käekiri. Mõtlesin, et võibolla ma peaksin sagedamini oma häält lindistama, et rääkimist harjutada.

Kolmapäev, oktoober 09, 2013

Ununenud olümpiamängud

Seisin koos ühe mehega mitmekorruselise maja ees. Maja oli üsna lumega kaetud. Mees ütles, et teeme muheda maja, ja hakkas lumekuule visates lund akende ja rõdude kohalt alla kukutama. Mina oleks muhedaks majaks nimetanud just sellist, kus lumi alles oli. Kuule tuli täpselt visata. Ühele rõdule kukkus lumi ohtlikult suure prantsatusega. Seal rõdul olid natukese aja eest inimesed olnud, aga nad olid otse enne prantsatust lahkunud. Vaatasin, et riiulisse on jäänud üks minu unenäoraamatu eksemplar, mille olin tahtnud ära kinkida. Sisse oli kirjutatud, et see on mõeldud Laurile kinkimiseks. Küsisin Lauri K. käest, kas see on tema eksemplar. Ta vastas, et tema sai enda oma kätte. Seega pidi selle saama hoopis Lauri N. Jürgen I. tuli seda raamatut vaatama. Ta ütles, et selles on väga head fotod. Vastasin, et aga trükikvaliteet on kehv. Raamat oli nähtavasti sellepärast kortsus, et nii suurt formaati oli raske trükkida.

*
Läksin ühe poisi ja tema vanemate juurde. Poiss küsis, mida ma ütlen enda luuletuste kohta isa luuletustega võrreldes. Ütlesin, et ma ütleks, et mulle meeldivad enda luuletused isa omadest palju rohkem. Poiss ei uskunud. Varsti läksin nende juurde tagasi ja lisasin, et tegelikult on osad luuletused minul paremad ja osad isal, ei ole nii, et ühe kõik luuletused on teise omadest paremad. Poiss küsis mult midagi olümpiamängude kohta. Küsisin, milliseid olümpiamänge ta mõtleb. Järgmised tulevad Venemaal ja ühed olid Pekingis, ma ei tea, kus vahepealsed olid. Poiss küsis, kuidas see võimalik on. Vastasin, et mulle suusahüpped ei meeldi, aga osadele meeldivad. Televiisoris näidati parajasti, kuidas keegi suuskadega lendas ja tegi kohutavat nägu, sest oli vist ootamatult kuristikku kukkuma hakanud. Ütlesin, et temale ei meeldi hüpata, ja panin silmad kinni. Istusime pehmel istmel. Puutusin vastu poissi ja tema ema. Arst nimetas meid kõhugripihaigeteks. Seepeale tõmbusime üksteisest kaugemale.

*
Olin Põlvas. Ütlesin, et kui ma oleks teadnud, et Põlva on nii Tartu lähedal, siis ma oleks nende vahet jala kõndinud. Autotee oli natuke pikem. Läksin kioskisse. Seal öeldi, et see muudetakse poeks. Poeks muutumise tähtajani ei saanud tavalisel moel osta. Nii oli olnud ka teiste poodideks muudetud kioskitega. Sõitsin koos Heleniga mööda Tartu tänavaid autoga. Helen ütles midagi kiriku kohta. Küsisin, mis usu kirik see on. Helen ei teadnud. Ütlesin, et ta teab vist kirikutest vähe. Helen kinnitas, et teab jah. Ta küsis, miks mul kingad kulunud on. Vastasin, et kui mulle poes õpetati, et tuleb kasutada kingalusikat, et kingad tagant ei kuluks, siis nad jätsidki tagant kulumata ja kuluvad sellepärast eest.

Teisipäev, oktoober 08, 2013

Cazamian

"Carlyle". By Louis Cazamian. Professor of English Literarture at the University of Paris. Translated by E. K. Brown. Ilmunud 1966, esimene trükk 1932, prantsuse keeles 1913. 289 lehekülge.

See raamat lisab sellele, mis olen varem Carlyle’i kohta kirjutanud, prantsuse vaatenurga. Varem kirjeldatud Carlyle’i entsüklopeedias kirjutati, et Prantsusmaal on tema maine olnud küllaltki madal, sest ta ei hinnanud ise prantslasi kõrgelt. Prantslasi pidas Carlyle liiga lobisevateks ja liiga ratsionaalse vaimu esindajateks. Nüüd loetud prantslasel Cazamianil jagub Carlyle’i jaoks nii kiitust kui ka kriitikat. Aga kuna ta on inglise kirjanduse professor, siis võib eeldada, et ta on ühtlasi anglofiil ja tema suhtumine on keskmisest prantslasest positiivsem.

Carlyle’i entsüklopeedia järgi algas tema karjäär germanofiilina. Cazamian toob välja, et saksahuvile eelnes veel prantsusehuvi periood. Carlyle kirjutas nooruses 15 artiklit Edinburgi entsüklopeediale, millest arvestatav osa oli prantslaste kohta. Prantsuse vaim aidanud tal vabaneda dogmadest, kuid Carlyle polnud ilmutanud tänulikkust. Ta hakkas õppima saksa keelt ja sellest tõlkima. Enne Carlyle’i olevat inglise kirjameeste hulgas saksa keele oskajaid olnud väga vähe. See paneb mõtlema, et kui Carlyle toob oma raamatutes tsitaate kõigis võimalikes keeltes, siis olid need ka tema kaasaegsetele rasked. Sakslastest mõjutanud Carlyle’i kõige rohkem Goethe, kellega ta vahetas kirju; samuti Richter, kellelt ta õppis erilist huumorit, mis täiendas varem omandatud šoti huumorit; Fichte, kes oli eeskujuks Carlyle’i õpetusele kangelastest, ja Kant, kelle kategoorilisele imperatiivile sarnanesid ka Carlyle’i mõtted, kuigi osalt juba kodusest puritanismist omandatud, kuid kui Kant rõhutas mõitsust, siis Carlyle pidas võimalikuks tõeni jõudmist ekstaasi ja inspiratsiooniga. Cazamiani järgi mõjutas rohke saksa kirjanduse lugemine ka Carlyle’i inglise keelt, kus ta olevat hakanud kasutama saksa keele vabamat sõnade järjekorda. Ma olen mõlemat keelt õppinud, ja mulle on jäänud mulje, et vabam on inglise keele sõnade järjekord.

Tõlkimiselt läks Carlyle üle oma raamatute kirjutamisele. Raamatu "Sartor Resartus" ("Ümberõmmeldud rätsepatöö") väljaandmisega oli raskusi, kuid "Prantsuse revolutsioon", millest ma olen varem kirjutanud, tõi esimese suurema edu. Ma kirjutasin varem, kuidas Carlyle’ile Prantsuse revolutsioon ei meeldinud, kuid Cazamian näitab, et Carlyle leidis sellest ka positiivset, pidades seda Jumala antud hoiatavaks õppetunniks. Carlyle arvanud, et Prantsuse revolutsioon lõppenud läbikukkumisega, kuid Cazamiani arvates ei hinnanud ta revolutsiooni õiglaselt, sellel olid püsivad positiivsed tagajärjed.

Raamatuga "Sartor Resartus" kujunenud Carlyle’i kõik põhiseisukohad ja stiil välja, "Mineviku ja olevikuga", millest ma Carlyle’i raamatutest esimesena kirjutasin, ta olevat ennast juba prohvetina ammendanud. Vanemas eas tema energia vähenenud ja ta korranud väsimatult ühtesid ja samu mõtteid. Vanas eas kirjutas Carlyle oma kõige paksema raamatu Friedrich Suurest, mille lugemist Cazamian peab väsitavaks. Osa Carlyle’i raamatuid liigitab Cazamian ajaloofilosoofilisteks ja osad sotsiaalfilosoofilisteks. Viimaste alla läheb ka "Minevik ja olevik", aga sellest oleks saanud kirjutada ka kui ajaloofilosoofilisest, sest juba pealkiri viitab aegade võrdlemisele ja veerand raamatust on keskajast. Keskaega võrdleb Carlyle oma kaasajaga, mis tol ajal oli ajalugu vähem, aga tänapäeva lugeja jaoks juba rohkem.

Cazamiani arvates oli Carlyle suur mees, aga mitte kangelane ega pühak. Ta mõjutanud oma aja kõiki tähtsamaid inglise vaimuinimesi, kuid ei teinud ennast ega oma naist õnnelikuks. Carlyle’i tugevus ei seisnenud mitte uutes mõtetes, vaid selles, kuidas ta neid esitas. Ta olnud üks kõigi aegade hingestatumaid luuletajaid. (Luuletaja oli ta laiemas tähenduses, kuna ei kirjutanud värssides.) Nii Carlyle’i doktriinis kui ka kunstis olnud tugevamaid ja nõrgemaid külgi, kuid kõige tugevam külg olnud jõud, millega ta kirjutas. Siin võib kommenteerida, et sel juhul kaasnes kirjutamise jõud nõrga tervisega, sest Cazamian toob välja ka seda, kuidas Carlyle puhkas liiga vähe ja rikkus tervist. Cazamian leiab Carlyle’i juurest neurasteenia sümptomeid, mille teeb kahtlasemaks, et see oli raamatu kirjutamise ajal moediagnoos, mida kasutati rohkem kui tänapäeval. Hiljuti eesti keelde tõlgitud William Jamesi raamatus peetakse Carlyle’i suurimaks terviseprobleemiks hoopis kaksteistsõrmiksoole haavandit.

Carlyle oli tüüpiline romantismiaja autor. Cazamian rõhutab raamatu algul, et Carlyle ei olnud klassitsist. Kuid ühe periodiseeringu järgi lõppes romantismiaeg aastal 1848. Olin mõelnud, kas see tähendas eelkõige uute autorite esilekerkimist või hakkasid ka vanad teisiti kirjutama. Raamatu tagumises osas toob Cazamian välja, et ka Carlyle muutus vanemana realistlikumaks, kuigi ei seosta seda ajastu muutumise, vaid inimese tüüpiliste ealiste iseärasustega. Oluline on veel, kui Cazamian toob välja, et sel ajal, kui kultuuris valitses romantism, valitses poliitikas utilitarism, mis pärines 18. sajandist ja oli vastupidise vaimu kandja. Kuid lõppsõnas ütleb Cazamian, et ka Carlyle oli utilitarist, kuigi mitte selles tähenduses kui need, kes seda nimetust enda kohta kasutasid.

Magistrieksam esimesel korrusel

Seisin raudteejaamas. Kui rong tuli, hakkasid ajaloolised sündmused arenema. Ühed tähtsad mehed hakkasid mööda tänavat kõndima. Kõndisime neile järele. Nad rääkisid ühtedele inimestele, et nad tahtsid teostada kokkuhoiupoliitikat, aga meie olime neile rääkima hakanud, mida peab sööma.

*
Arvasin, et eksamil võidakse mult küsida ühte eestlast. Aga õppejõud ütles, et ta oleks küsinud pigem eestlase peremeest. Vaatasin, mida ma olin välja kirjutanud. Olin kirjutanud välja andmeid selle eestlase kohta, aga hulgas oli ka lauseid tema peremehest. Ma olin need küll ise kirjutanud, aga ära unustanud, sest arvasin, et peremeest ei küsita, kuna minu jaoks oli tähtis eestlane. Hakkasin uuesti kuulama Jaansoni loenguid 20. sajandi teise poole kohta. Ma ei jõudnud loengus kõike üles kirjutada, aga polnudki oodata, et eksamil kõike küsitaks. Kui loeng oli lõppenud, siis vaatasin, et olen teinud samasugust metsikut käekirja nagu esimene kord Jaansoni loenguid kuulates. Tahtsin teha teist korda magistrieksamit. Nüüd oli mul materjal paremini selge kui esimesel korral. Aga kui oleks antud uuesti täpselt sama küsimus, et võrrelda Inglise ja Prantsuse fašismi, siis sellest oleksin võibolla seekord halvemini rääkinud. Läksin teatasin juhendaja Medijainenile, et olen nüüd eksamiks valmis. Ta vastas, et ta läheb esimesele korrusele ja et ma talle sinna eksamit andma järele läheksin. Küsisin, kas nende riietega võib eksamit teha. Ta vastas, et võib küll. Eksamit võtsid vastu Medijainen ja Mateo. Eelmine kord oli vastuvõtjaid olnud rohkem. Rääkisin esimese eksamipunkti all, et keskajal toimusid erinevatel Euroopa maadel ülestõusud ja ülestõusjad pidasid neid ühe ja sama protsessi osadeks. Kui esimene punkt oli vastatud, läks Medijainen minema. Mateo andis mulle teiseks küsimuseks "Stalin ja häbitunne". Rääkisin, et Stalinil oli aastal 1917 häbi, et Venemaa on nii väike, hiljem ta hakkas piire laiendama. 1917 oli ainuke aastaarv, mida ma eksamil nimetasin. Magistrieksam pidi koosnema neljast küsimusest, aga täna anti mulle ainult kaks ja pidin teisel päeval edasi vastama. Mõtlesin öelda, et edasivastamisega ei ole vaja kiirustada, ma kuulan enne Jaansoni loengud lõpuni. Eelmise magistrieksami olin saanud nelja, vaatasin, kas täna kirjutas Mateo mulle viie. Aga ta oli kirjutanud hoopis arvestatud. Kuid ta oli kirjutanud kahe ainepunkti asemel kõik neli korraga ära, nagu ma ei peakski eksamit edasi tegema. Siis jäid mul teha veel ainult magistritöö ja kaks eksamit. Üks neist oli kunstiteadus. Magistritööd ma ei saanud väga ruttu valmis saada, sest olin võtnud uue teema ja otsast peale kirjutama hakanud. Mul tekkis äkki kahtlus, kas ma olin üldse pidanud magistrieksamit uuesti tegema. Ma olin arvanud, et pean tegema, sest olin mitu aastat õppetööst eemal olnud. Aga tegelikult vist ei pidanud, sest ma olin endiselt ühes ja samas õppeastmes. Medijainen oli lasknud mul eksamit uuesti teha võibolla sellepärast, et ei mäletanud, et ma olen seda varem ka teinud.

Esmaspäev, oktoober 07, 2013

Tüdruku fotoaparaat

Olin kirjutanud riigieksamil teist korda keskkooli lõpukirjandit. Nüüd sain teada, et saavutasin maksimaalsed punktid ja jagasin koos mõne teise klassikaaslasega esikohta. Eelmine kord olin olnud üksinda esimene. Ütlesin, et Maria ütleb, et see ei ole oluline, sest see oli ammu. Tõnu vastas, et on küll oluline. Kahe lõpukirjandi vahel olin saanud väikeste kirjandite eest halbu hindeid. Võisin neid saada ka edaspidi. Sain teada, et keskkooli lõpuni ei ole mitte üks, vaid kaks aastat. Siis pidin jõudma eksamiteks kõik selgeks õppida. Ülikooli stendil olid andmed eesti keele osakonda sissesaajate kohta. Eraldi olid välja toodud kahe kõige nõrgema sissesaaja eksamihinded. Üks oli neist saanud väikse kahekohalise arvu punkte sajast võimalikust, teine ainult paar punkti. Võrdluseks olid toodud andmed, kui palju ruute ta ristsõnas õigesti täitis. Et see arv oli päris hea, siis oli võrdlus hoiatuseks, et keegi ei arvaks, et kui ta ristsõna lahendada oskab, siis oskab ta ka eksamit teha. Tegelikult võibolla oli õigesti täidetud ruutude arv väiksem kui oli kirja pandud, juhul kui ta need ruudud ise kokku luges ja ainult arvas, et on õiged tähed kirjutanud.

*
Isa pildistas koolimaja fuajees ühte tüdrukut tema enda fotoaparaadiga. Järgmiseks tahtis ta pildistada tüdrukut ja mind koos. Ütlesin, et ei ole vaja. Tüdruk oli juba minu kõrvale tulema hakanud, aga nüüd oli ehmunud, et sai valesti aru. Fotoaparaat anti minu kätte, et ma pildistaks siis koos isa ja seda tüdrukut, kui nad istuvad seina ääres põrandal. Nende kõrvale istus ka üks kolmas inimene. Fotoaparaat oli suur ja keeruline. Otsisin nuppu, kuhu tuleb vajutada. Tavalise pildistamisnupu koha peal oli nupp, mille juurde oli kirjutatud "PLAY", mis oli nähtavasti hoopis muusika kuulamiseks. Küsisin, kuhu tuleb vajutada, ma tunnen ainult ühte fotoaparaati. Tüdruk vastas, et külje peale. Vaatasin läbi fotoaparaadis oleva augu, et kolmas inimene ei jää pildile. Seetõttu läksin kaugemale, teisele poole sammast. Tegin kaks klõpsu. Kolmanda pildi tegin natuke maad kaugemal istuvast teisest ja võõrast kolmeliikmelisest seltskonnast. Mulle öeldi, et ma läksin pildistamiseks nii kaugele. Vastasin, et ma vaatasin, et muidu ei jää kõik peale. Paistis, et kui ma olin öelnud, et koos minuga ei ole vaja pilti teha, siis seda ei tehtagi. Vahel oleks vaja olnud, et oleks endast pilt võtta olnud.

Pühapäev, oktoober 06, 2013

Merevaht

Püüdsin magama jääda, aga und ei tulnud, sest täna oli olnud kellade keeramine. Aasta varem oli olnud sama lugu. Lamasin linna väljakul. Sinna tulid Oudekki ja venelastest meeleavaldajad, kes tahtsid öösel riigipööret teha. See võis neil õnnestuda, kui kaitsjaid oli vähe. Aga võimu kindlustamine poleks riigipöörajatel õnnestunud. Oudekki ennustas mulle minu unenägude põhjal terviseprobleeme. Ta ütles, et teab küll, et ma kuulen, sest ma ei maga. Ma ei pidanud vajalikuks vastata, sest olin poolunes. Oudekki õppis stomatoloogiakoolis. Mõtlesin, et võiksin ka selle kooli juures uurimistöö kirjutada. Kirjutan selle merevahu kohta. Et kas rohkem merevahtu tekitavad puhtad või mustad hambad. Aga seda oleks olnud keeruline kindlaks teha. Stomatoloogiakoolist tagasi sõitsime bussiga. Sinna sõites olin olnud sõitjate nimekirjas, aga nüüd oli üks klassiõde mind nimekirjast maha tõmmanud, sest ma seisin tooli taga.

Laupäev, oktoober 05, 2013

Kalvinistlik linn

Eile:

Tänav jooksis läbi Austraalia. Kolm Austraalias elavat slaavi rahvast olid omavahel sõjajalal, seetõttu oli igaüks neist asutanud Austraalia keskosas endale eraldi riigi, mis olid pappseintega üksteise eest varjatud. Aga Lääne-Austraalias olid suured paneelmajad, kus samade kolme rahva liikmed elasid läbisegi korterites üksteise suhtes rahumeelselt. Lõuna-Austraalias oli olukord umbes samasugune. Meie ees oli kalapea, mida oleks võinud süia. Kõik seda ei tahtnud, pidades seda vastikuks. Mina ütlesin, et pea sees on natuke söödavat liha ka. Üks vend tahtis süia kala aju, öeldes, et see teeb targaks.

*
Henn leidis enda sahtlist minu vihiku ja andis selle minu kätte. Mul olid need vihikud selged, mis olid minu sahtlis, aga selle olin unustanud. See oli kaheksanda klassi vihik. Lehitsesin seda ja ütlesin, et ma olen kirjutanud nii palju asju, mis ei ole meeles. Kaheksandas klassis oli minu käekiri parem kui seitsmendas, kui see oli ajutiselt halvemaks läinud. Vihiku tagumisse ossa olin joonistanud. Joonistamise ajal olid need pildid tundunud mulle head, aga nüüd enam mitte eriti.

*
Kaunase puiestee hoov oli feisbuk. Üks vene tüdruk oli seal ükskord minu sissekannet kommenteerinud. Aga pärast seda, kui ma endast foto üles riputasin, ei olnud see tüdruk enam endast märku andnud. Lugesin võrgust venekeelset ajalehte. Ma olin seal ise kirjutanud poliitilisel teemal ja keegi teine samal teemal. Olin Kaunase puiestee maja magamistoas. See vene tüdruk seisis ukse juures. Pildistasin teda. Minu fotoaparaadi viga oli, et sellest ei saanud läbi vaadata, seetõttu ei teadnud ette, milline pilt välja tuleb. Seetõttu oleks ehk olnud targem teha kaks klõpsu korraga.

*
Täna:

Ühes majas elasid vana mees ja vana naine. Mees oli ämblik ja hoidis naist kinni, et ta ei saaks ära minna. Nad olid eluaeg omavahel hästi läbi saanud. Mul oli kahju, et elu lõpul läksid nad tülli.

*
Olime Peedul. Majas oli palju vett. Loopisin seda ämbriga välja. Viskasin vee ukse lähedale, aga võibolla oleks pidanud viskama kaugemale, et ta tuppa tagasi ei imbuks. Küsisin Pillelt Tartu rongi aega. Pille ütles, et üks rong läheb kohe ja üks alles hilja õhtul. See mulle ei meeldinud. Aga tulin mõttele, et võibolla saab vahepealsel ajal bussiga ka sõita.

*
Ema hakkas öösel arsti juurde minema ja palus minul ühte poissi valvata. See poiss oli kalvinist, sest ta elas välismaal. Vaatasin filmi ühe Šveitsi linna kohta. Kirjutasin sellest "Sirbile" arvustuse. See oli minu esimene filmiarvustus. Kirjutasin, et seda linna hakati Teise maailmasõja ajal kohe esimesel päeval pommitama. Ajalehes parandati ära, et see ei olnud Šveitsi, vaid Prantsuse linn. Mõtlesin, et tõepoolest, Šveits oli ju sõjas erapooletu. Aga Prantsusmaa kohta oleksin ma nagu varem lugenud, et seal üks valitseja tegi kalvinismile täielikult lõpu. Mina olin seda filmi vaadanud juhuslikult, aga samas ajalehenumbris oli selle linna kohta millegipärast mitu lugu, nii et need täitsid kaks lehekülge. Selle linna enda kultuurikomitee esindaja oli avaldanud luuletuse. Vaatasin, et minu artiklit on üsna palju muudetud. Siis sain aru, et ma ei loe praegu enda artiklit, vaid ühte teist. Minu artikkel oli neil lehekülgedel pindalalt kõige suurem.

*
Lugesin, et Laari ja Jeltsini ajal toimus Vene-Viru sõda. Ma olin harjunud, et seda nimetatakse tulevahetuseks, aga siin nimetati sõjaks. Eesti sõduritele oli antud luba, et kui nad ei taha, siis nad ei pea tulistama vaenlase pihta, vaid võivad tulistada ka õhku. Samal ajal oli toimunud Vene-Poola sõda. Poolale surve avaldamiseks oli Venemaa otsustanud vallutada ka Narva, aga Eesti oli vastu hakanud.

Reede, oktoober 04, 2013

Kaks teed

Üks pani ükskord tähele,
et kõik ei võta vedu,
siis vedas ainult seda ta,
kus teda ootas edu.

Kuid teine arvas teisiti,
et paljut tuleb teha,
et tasakaalus oleksid
ta hing ja vaim ja keha.

Neljapäev, oktoober 03, 2013

Kerese partiid

Eelmise nädala turniiril andis Sander Härmasele Kerese valitud partiide raamatu ja ütles, et mõned mängud päevas ikka läbi vaadata jõuab. Mina ütlesin, et kui analüüsida, siis ei jõua ühtegi. Sander arvas, et nii põhjalikult ei pea analüüsima. Mina ütlesin, et oleneb, mitu tundi päevas vaadata.

Ma lugesin ka kunagi seda raamatut, aga üle ühe partii päevas ei jõudnud vist kunagi vaadata. Seal raamatus on partiid kommenteeritud. Ühel hilisemal aastal lugesin Kerese kogutud partiisid, kus kommentaarid puuduvad. Sealt vaatasin pikema aja jooksul iga päev läbi täpselt ühe partii. Tol aastal läks mu pika male reiting rekordkõrgusele ja on hiljem jälle langenud. Praegusel nädalal ma pole male jaoks veel ühtegi minutit leidnud.

Kolmapäev, oktoober 02, 2013

Esitluse lühikokkuvõte

Täna esitleti Tartu kirjanduse majas Enn Tarveli "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud raamatut "Ajalookimbatused". Esitlusel esines viis inimest. Hando Runnel kirjastuse esindajana rääkis, et on olnud juttu teemal, kellele ajalugu kuulub, tema arvates kuulub rahvale. Tarveli koolivend Tõnu Tannberg rääkis, et ajaloost kirjutavad paljud, aga vähesed teevad seda huvitavalt, Tarvel kirjutab huvitavalt. Raamatu koostaja Marten Seppel ütles, et raamat koosneb eelkõige Eesti keskaja teemalistest artiklitest, aga ei ole mõeldud vastulöögina "Eesti ajaloo" teisele köitele, sest Tarveli raamatu koostamine algas tükk aega enne nimetatud köite ilmumist. Autor Enn Tarvel ei teadnud, mida on kõige sobivam enda raamatu esitlusel rääkida, sest vanasti ei peetud enda kiitmist heaks, kuigi uuemal ajal tehakse seda rohkem. Toimetaja Urmas Tõnisson meenutas Tarveli osa Läti Henriku kroonika tõlke väljaandmisel ja kinkis mõned eksemplarid ilmunud raamatut.

Sulgpalliväljak

Üks mees ütles teise kohta, et see on suur joodik, lisades sulgudes: (Joob täis jäämiseni.) Joodikuks nimetatud mees ütles kaubamaja. Näitasin teenindusmaja ja kaubamaja, küsides, kumba ta mõtleb. Ütlesin, et kaubamajast ostan ma paberit ja pastakaid. Tema vastas, et tema ostaks parem pingpongi. Ütlesin, et mul on kodus pingpongireketid ja pingpongipallid. Mees tegi üllatunud häält, et ta ei usu. Ütlesin, et aga pingpongilauda meil ei ole. Lisasin, et varem meil oli maal sulgpalliväljak. Märkasin, kus me oleme, seetõttu ütlesin täienduseks, et siin aias, Peedul. Naabrite koer lasti meie aeda, sest kell oli palju. Koera aeda tuleku tõttu tõusin püsti.

Teisipäev, oktoober 01, 2013

Kolme päeva unenäod

Lähenesid teistkordsed keskkooli lõpueksamid. Tegime inglise keele harjutusi. Öeldi, et tänapäeval on olemas ka selline harjutuste tegemise võimalus, et ei harjutata ühte ja sama asja, vaid arvutiprogramm annab iga lause erineva grammatikareegli kohta. Mõtlesin, et vana süsteemi eelis on, et ühte asja korrates jääb see paremini meelde. Järgmiseks läksime matemaatika tundi. Ütlesin, et ma ei taha matemaatika eksamile minna. Mulle räägiti, et ma olen seda juba kaks korda edukalt teinud, kui ma tahan, siis ma saan sellega hakkama. Vastasin, et kui ma tahan, siis ma muidugi saan, aga ma just sellepärast ei taha, et ma olen seda juba teinud. Joonistasin kaks kolmemõõtmelist koordinaatteljestikku. Ühele kirjutasin telgede nimeks aeg, ruum ja koht, teisele sarnased naljakad asjad.

*
Eile:

Üks poiss läks duši alla. Üks naine astus sauna sisse ja küsis, kas nii julge poiss. Aga poiss oli duši all riietega. Räägiti, et kes tahab kaua elada, see peab vaarikaid sööma. Läksin ja sõin põõsaste küljest kollaseid vaarikaid ja punaseid sõstraid. Mõtlesin, et soovitatakse küll kaua elamiseks vaarikaid süia, aga vaarikapõõsa juurde minnes võib puugi saada. Sõin ka kolmandat liiki põõsa küljest kaks marja. Küsisin, kas see on aroonia või must sõstar. Vastati, et mitte kumbki, see on leeder, nüüd ma jään pimedaks. Läksin tuppa ja küsisin ühelt naiselt üle, et kas nüüd ma jään pimedaks. Ta vastas, et kui ma vett joon, siis päris pimedaks ei jää, aga endist nägemist enam tagasi ei saa. Mõtlesin, et kui ma vett jooksin, siis kannaks see mürgi laiali. Seetõttu ajasin hoopis näpud kurku, et oksenama hakata. See mul ei õnnestunud. Mõtlesin, et kahest marjast võibolla veel midagi ei juhtu.

*
Üleeile:

Läksin jõe ja kanali vahele, kust pidi startima buss. Seal sain kokku meestega, kellega pidin samas nimekirjas Riigikokku kandideerima hakkama. Ma ei tundnud neist ühtegi. Valimisliidu ainsad kuulsamad inimesed olime mina, isa ja Klaus. Aga mõtlesin, et arvatavasti on kõik teised direktorid ja oma vabrikus hästi tuntud. Ma oleks muidu ise mõnda teist nimekirja valinud, aga mulle kandideerimiseks tegi ettepaneku just see. Intervjuus ütlesin, et ma poleks muidu kandideerima hakanud, kui mulle poleks ettepanekut tehtud. Aga kuna minu lapsepõlve unistus oli saada Riigikogu liikmeks, siis võtsin ettepaneku vastu. Kartsin, et kui mind Riigikokku valitakse, hakatakse mind hampelmaniks nimetama. Ütlesin, et isa oleks nooremana isikumandaadi jagu hääli kokku saanud, praegu saab nimekiri arvatavasti ringkonna mandaadi jagu. See valimisnimekiri kandideeris ainult Tartus ja tema nimi oligi "Tartu". Ta oli vist seotud mujal kandideerivate maapartei kandidaatidega. Buss sõitis Tallinnast Tartu suunas. Paides käisime vahepeal bussist väljas. Peale tagasi minnes tahtis juht, et isa uuesti pileti esitaks, aga isa ei teadnud enam, kuhu ta selle pani.