Numbrituba

Koolis oli uus komme, et Ariel lasi ennast iga päev teistel õhku loopida. Kui teised teda loopisid, oli Arielil naeratus näol. Klassiruumide numbreid oli muudetud, numbrid olid tehtud pikemaks. Ütlesin, et seda tehti selleks, et nende meeldejätmiseks peaks rohkem pingutama, sest mälu pingutamine on arendav.

*
Läksin enda ja veel mõnede inimeste numbrituppa. Selle küljes oli vannituba. Mõtlesin minna duši alla. Kellegi vannivesi jooksis. Mõtlesin, et lähen duši alla vanni taha ja pärast seda panen vee vanni kohale jooksma tagasi. Esialgu ma siiski duši alla ei läinud, vaid kõndisin oma voodi juurde. Ma polnud kindel, kas see on ikka minu numbrituba või olen uksega eksinud. Ruumi tuli üks lühike mees, kes ajas teiste meestega juttu, aga naiste poole ei vaadanud. Varsti ta lahkus. Külli ütles, et ta alati vihastub, kui naistele tähelepanu ei pöörata. Selle jutu peale ma ei hakanud veel Külliga rääkima, sest tema oleks saanud ise esimesena minuga rääkima hakata. Toimus tund. Kirjutasime õpetaja juttu üles. Istusin Martini kõrval. Martin ei kirjutanud, vaid tõmbas kirjutusvahendi tagumise otsaga üle oma vihiku, nii et sinna ilmusid iseenesest trükitähed. Ühe korra tegi ta seda minu vihikuga ka. Ta ütles, et näed, see on võimalik. Ma ei saanud aru, kuidas. Siis vaatasin, et ta tõmbas kirjutusvahendi otsa kõigepealt üle õpetaja trükitud paberilehe, nähtavasti jäi sealt trükivärv külge. Õpetaja tuli ja vaatas minu vihikusse. Ta ütles, et ma olen kirjutanud valesti.