Peipsi poole

Vennad läksid rongi peale, et maale sõita. Mina ja ema pidime hiljem kodust väljuma, et neile järele minna. Aga vaatasin, et kell on juba nii palju, et rongi peale enam ei jõua, pole enam mõtet väljuda. Sõitsin koos emaga rongis. Kõndisin koos Pillega Emajõe ääres Peipsi suunas. Kalda ääres oli madal, aga kaldast natuke kaugemal sai kõndida mäe otsas. Meenutasin, et kui ma vahel varem olen seda teed käinud, on kalda ääres olnud nii märg, et olen peaaegu maa sisse vajunud. Aga kui mäe otsast minna, siis ei vaju. Või eespool vist mägi lõppeb. Pille vastas, et ongi. Pille hakkas kodu suunas tagasi minema, aga mina läksin edasi. Siis jõudsin kohta, kus mägi langes nii järsult, et kartsin kuristikku kukkuda. Olin küll varem siit kaugmale jõudnud, aga täna kukkumisega ei riskinud, vaid hakkasin samuti kodu poole minema. Tundus, et kodu juba paistab. Aga ma polnud kindel, kas ma jõudsin õigesse kohta, sest majad olid natuke teist värvi kui oleks pidanud olema.

*
Valmistusin ettekandjale küsimust esitama. Kooliajal mulle polnud meeldinud küsimusi esitada, aga nüüd meeldis. Liiga noortelt ei oleks pidanud võibolla küsimuste esitamist nõudma. Vaatasin, et kuigi olin esitanud palju küsimusi, oli neist raamatus ära toodud ainult osa. Aga võibolla vaatasin valesti. Raamat oli treener Rei kohta ja selles oli toodud kaks minu Reiga mängitud partiid. Üks toodi ära, kuna ma esitasin küsimusi, teine sellepärast, et kahisin viguri. Üks klassiõde hakkas rääkima, et Lauri K. ei ole hea inimene, tal on üks haigus. Ariel ütles, et ta sai sellest Lauri unenäo järgi aru. Kuna Lauri ei olnud unenägusid üles kirjutanud, siis oskas Ariel neid vist pea seest lugeda. Lauri kuulis, mida räägitakse. Ta tuli kohale ja ütles, et asjad pole nii.