Eellugu tagalas

Külli ütles: "Arv neli on sellepärast tähtis, et see on Simole tähtis. Ma arvan, et see Kerstin tuleb veel tagasi. Paus kirjutamises kestab kõige rohkem neli aastat." Ta rääkis minu teosest, mis mul oli pooleli jäänud. Aga ma kahtlesin, kas ma kirjutan seda edasi, kui seni kirjutatu polnud enam teadvuses. Mõtlesin, kas minna sööklasse. Aga enne leidsin koridorist pidusöökidega kaetud laua, mille taga istusid klassikaaslased. Hakkasin sööma pidusööke. Tundus, et Anu istub ka sinna lauda.

*
Minu raamat "Uneriik" oli uuesti välja antud. Seda peeti siis minu luulekogudest kõige paremaks. Võibolla proosaraamatud olid veel paremad, aga need olid uuesti välja andmiseks liiga paksud. "Uneriigi" uuele trükile oli isa lisanud järelsõna, osade pealkirjad ja motod. Suurem osa motodest olid vene keeles. Mõtlesin, et elava autori raamatut ei peaks ilma temalt nõusolekut küsimata nii palju muutma. Järelsõnas oli öeldud, et see on teada, et vana trükk ei ole veel läbi müüdud. Läksin raamatupoodi. Seal oli uus trükk juba müügil.

*
Varem olin osanud ainult oma joonistustest koopiaid joonistada, aga nüüd olin ka maalidest koopiaid maalinud. Need polnud küll originaaliga täpselt ühesugused. Kuna koopiatele ei olnud juurde kirjutatud, et need on koopiad, siis võidi hakata neid originaalideks pidama. Mängisin üksi malet nii, et nuppude algseis oli nihutatud kõrgemale. Oma nuppude taha olid tekkinud tühjad read. Mängu algul käisid ainult ühe poole nupud enda tagalas. See ei olnud veel sõjamäng. Leiutasin uue nupu munk. Munk käis ratsuga kaasas ja asus täpselt samadel ruutudel kui ratsu. Ratsu oli teel laua ühest servast teisele. Kõik ruudud, kuhu käidi, tähistati ära, nagu oleks need ka nüüd nuppudega täidetud. Kogu tagalat ei tahtnud täita. Mäng hakkas ka teisel suunal pihta. Kui vastaste nupud käisid üksteisest löömisulatusse, tekkis sõjaolukord. Magistritööde kaitsmine lõppes ja komisjon läks ukse taha, et hindeid arutada. Varasematel kordadel oli muu rahvas pidanud ukse taha ootama minema, kuni komisjon kaitsmisruumis hindeid arutab. Kui nüüd komisjoni liikmed kaitsmisruumi tagasi tulid, alustasid nad juttu sellest, et neil oli omavahel palju piikide murdmist. Selline jutt oli eksitav, sest nad olid piike murdnud küsimuse üle, kellele anda esikoha auhind. Hinde ootajatele jäi mulje, nagu oleks vaieldud selle üle, kas anda kõigile positiivne hinne või mitte. Mina sain nelja ja kõik teised viie. Nii oli juhtunud ka bakalaureusetööde kaitsmisel. Mul võeti hinnet mõlemal korral alla sellepärast, et ma olevat kirjutanud teemast mööda. Teema oli sõda, aga ma olin kirjutanud ka selle eelloost, kuidas tagalas nuppe tõsteti. Minu meelest see ei olnud teemast mööda kirjutamine, sest eelloost kirjutamine oli samuti vajalik, et teaks, mis olukord valitses sõja algushetkeks. Kui hinded olid teatatud, öeldi, et nüüd tuleb mõtlema hakata, keda doktorantuuri võtta. Vastasin, et ei saa ju doktorantuuri astuda, kui häid hindeid ei panda.