Eksperiment kookidega

Nii palju eestlasi oli välismaale kolinud, et riigis valitses õudustäratav õhkkond. Üks naine ütles välismaale elama minejale: "Tule otsekohe tagasi!" Naine kohendas oma silmalaugu. Kapplaua peal vaasis olid võililled. Isa küsis, mida teha närvihaigega, kes ei tööta, vaid laulab päev läbi võililledest.

*
Eurolistis toimus arutelu. Mul oli hea meel, et kirjutati ka ilma minu osaluseta. Aga kui mina poleks sinna vahepeal kirjutanud, poleks arutelu toimunud. Arutelus osales mees, kes oli varem kirjutanud varjunime all, aga nüüd oma nime avalikustanud. Ta kirjutas, et tema mõtet nimetatakse ajakirjanduses kinnisideeks, aga ta tahab, et tehtaks just seda tööd. Ta alustas klassis eksperimendi läbiviimist. Laudadele pandi kooke, lauas istujad pidid otsustama, kas söövad sellest ära suure või väikse osa, seejärel ülejäänu edasi saatma. Sellega tahtis ta vaadata, kas kommunism toimiks. Mees ütles ühele õpilasele, et ta läheks ja võtaks klassi eest nagist riideid. Nagis rippusid ka minu riided. Ütlesin, et kui riided ka lähevad jagamisele, siis on see liig. Läksin ja võtsin oma riided nagist ära, et nad päästa. Mulle meeldisid minu riided väga. Lahkusin klassist ja läksin koolimaja tiivatrepist üles. Üks trepivahe oli puudu, sest koolimaja oli varisema hakanud. Üks poiss tuli ülevalt käsipuu najal ja hüppas. Aga et trepivahe oli puudu, siis tuli hüpe kaks korda pikem kui ta oli arvestanud. Läksin kolmandale korrusele. Seal oli seina ääres kanal, milles vedeles mingi loom. Öeldi, et see on surnud hüljes. Kõndisin edasi-tagasi, kuni ühe seisjate rühmani. Hüljes päris surnud ei olnud, vaid natuke liigutas. Üks poiss astus talle selga. Võis oodata, et nüüd teeb hüljes hüppe.