Lugemiskoht ja loom

Käisin iga päev Pärmivabriku lähedal kindlas kohas istumas, lugedes seal iga kord kaks lehekülge ühte raamatut. Istusin seal ka täna. Minu lähedale tuli kaks tüdrukut. Sellest hoolimata püüdsin lugemist oma tempoga jätkata. Kui ma lõpuks lehte keerasin, läksid tüdrukud minema, et ma olin lugenud nii aeglaselt. Tuli lähimas majas elav naine, kes küsis, mis numbriga majas ma elan. Ta arvas, et ma olen tema naaber. Ütlesin oma maja numbri, mis asus pool tänavat kaugemal. Ütlesin, et siin käin ma lugemas sellepärast, et siin on hea istuda. Ja kuna ma tahan natuke maad kõndida. Naine ei vastanud. Mõtlesin, et kui minu elukohta juba küsima hakatakse, siis ma siia rohkem lugema ei tule. Läksin mõned sammud mööda muruplatsi maja suunas, siis tahtsin minna tuldud teed tagasi. Aga täna oli see raske, pidin ennast kividest kinni hoides täie jõuga vinnama, nühkides kõhuga poris. Kui olin üles saanud, hakkasin kodu poole minema. Tee peal nägin ühte hiigelsuurt looma. Peitsin tema eest elektrijaamade ja muude hoonete taha. Algul oli mul võimalus vajaduse korral ühte trepikotta varjule minna, aga varsti enam mitte, sest liikusin edasi ja kaugenesin trepikoja uksest. Iga nurga ümber keerates piilusin enne, ega looma seal ei ole. Lõpuks keerasin ümber viimase nurga, mille järel pidin minema mööda lagedat maad. Ma ei vaadanud, kas loom on selja taga.