**

Vanasti oli mul kommipaberikogu. See visati ära. Hakkasin neid otsast peale koguma, aga visati uuesti ära. Hakkasin neid kolmandat korda koguma ja kolmandat korda pole ära visatud. Õpetati, et kui tahta neid alles hoida, siis tuleb nad kokku voltida, et kortsus servad ei paistaks. Aga ühel korral, kui näitasin kolmandat kogu ühele vennapojale, tahtis ta neid ära kortsutada ja ära visata. Täna tuli ka üks vennapoeg külla. Aga ma ei pidanud teda hoidma, sest ta tuli koos oma isaga. Tema isa ehk enda vennaga ajasin rohkem juttu. Vend ütles, et listide aeg on läbi. Küsisin, mida ma siis pean tegema. Vend ütles, et nüüd kasutatakse twitterit. Twitterisse ma pole kunagi vaadanud ega arvatavasti ei vaatagi, sest mulle meeldivad paksud raamatud rohkem kui ühelauselised arusaamatused. Ütlesin, et kui ma kirjutan erialaseid asju, siis on alternatiiv listi kirjutamisele kirjutada ajakirjale. Vend ütles, et ma võingi ajakirja kirjutada ja twitterisse lingi panna. Tegelikult osade ajakirjade artiklid ilmuvad vist võrku mitu aastat pärast paberil ilmumist. Ma pole väga uurinud, sest loen ajakirju paberilt. Ükskord tegin kaastööd võrgulehele, mida nimetati võrguajakirjaks. See oli enne rahvahääletust. Osa seal ilmunust ilmus hiljem ka paberil. Paberil ilmunut käisin veel suulise kõnega kirjanduse majas esitlemas. Järgmist osa paberil ilmunust pidi ka esitletama, aga kui välja oli kuulutatud kolme raamatu esitlus, siis neist esitleti seal ainult ühte. Ja ka seda ei tahtnud rahvas hästi kuulata. Üks hääl publiku hulgast ütles, et me oleme tulnud pidu pidama, mitte möla kuulama. Osade jaoks, võibolla suurema osa, seostub peo mõiste alkoholiga. Purjus inimene alles hakkab möla ajama. Viimasel raamatuesitlusel küll öeldi, et raamatu autor hakkab alkoholi tarvitamise järel veel targemat juttu ajama. Tõnissoni raamatu esitlusel, kui ma mainisin, et mina ja Tõnisson oleme mõlemad luuletajad ja mõlemad karsklased, hakkas publik naerma. See ei olnud mu enda välja mõeldud lause, vaid see oli põhjendus, millega raamatu koostamise ülesanne mulle anti. Raamatut koostada mulle meeldis rohkem kui praegu tõlkida, aga tõlkimise eest saab jälle rohkem raha. Ja õpib keelt juurde. Ma olen käinud keelekallakuga koolis, aga keeltes oli seal minust paremaid õpilasi. Ma pole hiljem ka reisinud, võibolla oleks muidu kõnekeelt juurde õppinud. Vahepeal kirjutasin ingliskeelsetes listides. Isa seda ei kiitnud, vaid ütles, et kirju vahetatakse tuttavate inimestega. Aga ise ta kirjutab võõrastele inimestele raamatuid. Blogis ka ei tea, kes loeb. See blogisissekanne hakkab ehk juba liiga pikaks minema.