"Indiaaniraamat"

Eva Lips. "Indiaaniraamat". Sari "Maailm ja mõnda". Tallinn 1963. Originaal Ida-Saksamaa, Leipzig 1956. Tõlkinud A. Viires. 416 lehekülge.

Eelmine aasta kirjutasin tšehhi keelest tõlgitud Stingli raamatutest "Indiaani püramiidide saladused" ja "Indiaanlased ilma tomahookideta". Nüüd loetud raamatut võrdlen nendega.

Sakslase Lipsi raamat on esiteks vanem, sest tšehhi autori omade originaalid ilmusid mõlemad 1960. aastatel. Pealkiri "Indiaaniraamat" on parem kui "Indiaanlased ilma tomahookideta", aga esimene sobiks viimasele paremini, sest viimasest saab indiaanlaste kohta parema ülevaate.

Kõik kolm raamatut on indiaanlaste kohta, aga Stingl ja Lips ei kasuta inidaanlase mõistet päris ühte moodi. Stingl jagab Ameerika põliselanikud kahte rühma – indiaanlased ja eskimod, jättes eskimod oma raamatust välja, nimetades neid ainult möödaminnes. Lips sellist erinevust kuskil ei rõhuta. Mõnes lauses ta teeb küll indiaanlastel ja eskimotel vahet, kuid teistes loeb ka eskimod indiaanlasteks.

Stingl rõhutab oma raamatus, et Põhja-Ameerika indiaanlased on hoolimata oma väiksemast arvust küll paremini tuntud, aga kõik indiaanlased sellised ei ole, andes ülevaate kõigist rühmadest. Lips seevastu kirjutab, et ka kõige erinevamad indiaanirahvad on üksteisele sarnasemad kui kõigile ülejäänud rahvastele, seetõttu ei ole tema meelest vajalik kõigist rääkida. Stingli huvitavad rohkem indiaani kõrgkultuurid ja Lipsi primitiivsemad.

Stingli raamatus jagati indiaanlased neljaks selgelt erinevaks geograafiliseks rühmaks – Põhja-Ameerika, Mesoameerika, Lõuna-Ameerika idaosa ja Lõuna-Ameerika lääneosa rahvad. Lips kusagil sellist lihtsustavat jaotust ei kasuta, vaid räägib indiaanlaste rühmitamise raskusest. Ta pakub välja erinevaid rühmitamisaluseid – keeleline, kultuuriline ja majanduslik. Stingl kirjutab, et indiaanikeeled on üksteisest palju erinevamad kui Euroopa keeled, aga Lips ei pea erinevust nii oluliseks, sest tema meelest on keelte sõnavara küll vahetunud, aga indiaanikeeli ühendav vaim säilib kauem. Aga ta ei ole Sapiri-Whorfi hüpoteesi pooldaja, arvates, et keel ei ütle midagi kultuuri kohta. Majanduslikku rühmitamist peab ta raskeks sellepärast, et majandus sõltub küll looduskeskkonnast, aga indiaanlased on palju asukohta vahetanud ja võtnud uude keskkonda kaasa rudimente vana keskkonna majandusvormidest. Võiks arvata, et kui indiaanlased on üksteisele nii sarnased, nagu Lips kirjutab, siis on põhjus geneetiline. Selle üle on pikka aega vaieldud, kas inimene sõltub rohkem kasvatusest või geenidest. Minu loetud Jüri Alliku raamatu järgi on geenid tähtsamad. Aga Lips arvab, et rass samuti kultuuri ei määra.

Kuna Stingl on väiksema ja Lips suurema rahva esindaja, siis võiks arvata, et Lipsi suhtumine indiaanlastesse on imeperialistlikum. Nad tunnevad siiski mõlemad indiaanlastele kaasa, häbenedes valgete käitumist. Aga kui Stingli raamatust võib välja lugeda uhkust tšehhide kordasaadetu üle, siis Lipsil ma uhkust sakslaseksoleku üle ei märganud. On arvatud, et eestlaste rahvustunne on eriti nõrk, kuid uuemal ajal on vast valgetele üldiselt omane rassitunde nõrkus. Lips siiski mitte ainult ei häbene valgeksolekut, vaid avaldab ka arvamust, et Ameerikas kohtusid indiaanlaste ja valgete koloniseerijate näol kaks head, kellest viimased olid lihtsalt naiivsed. Nad ei saanud aru, et indiaanlastele ristiusk ei sobi.

Mõlemad raamatud on kirjutatud idabloki riikides, kuid Stingli oma oli natuke punasem. Lipsi on tõlkija märkused punasemaks teinud, kahetsedes näiteks, et autor ei ütle, et indiaanlastele omane unenägude austamine on idealism. Ühine on Stinglile ja Lipsile, et mõlemad eitavad, et inkade riik oleks olnud sotsialistlik. Kuid mõlemad tooavd ära ka vastupidised seisukohad, millega vaieldes nad võibolla tahavad ridade vahel sellise seisukohaga hoopis ühineda. Hiljem vabamas ühiskonnas ilmunud raamatus nimetab eestlane Kulmar igal juhul inkade riiki totalitaarseks. Lips suurrahva liikmena paistab inkade impeeriumist olevat siiski natuke paremal arvamusel kui Stingl või Kulmar. Inkad on ainuke indiaani kõrgkultuur, millel Lips pikemalt peatub. Kulmar ütles mulle, et totalitaarne riik saab olla vaid lühikest aega edukas, aga Lips ainult imestab, kuidas nad nii edukad olid. Jutu inkadest lõpetab ta nende tarkuse imetlemisega.

Nii Stingl kui ka Lips annavad ülevaate indiaanlaste ajaloost, kuid Stingl peatub minevikul pikemalt, Lipsil on rohkem juttu tänapäevast. Raamatus "Indiaani püramiidide saladused" on lisaks maiade ajaloole juttu ka Stingli isiklikest uurimisreisidest. Ka Lips kirjutab oma reisidest, kuid ainult raamatu viimases osas. Ja need kirjeldused ei tuletanud mulle stiililt kõige rohkem meelde Stinglit, vaid teise sakslase Carl Gustav Jungi mälestusteraamatut.

Indiaanlaste ajalugu alustavad mõlemad nende Ameerikasse saabumisest, aga periodiseerivad seda erinevalt, Lipsi järgi toimus tulek hiljem. Ta arvab, et inimkonna häll on Lõuna-Aasias. Tänapäeval arvatakse, et Aafrikas. Aafrikaga seoses mainib Stingl oletust, et maiade püramiidid on ehitatud Egiptuse püramiidide eeskujul, pidades seda küll ümberlükatuks. Lips sellist oletust üldse ei maini, vaid kirjutab Aasiast pärit indiaanlaste kultuuri ja Aasia kultuuri sarnasusest.

Stingl ütles, et kõigis Ameerika riikides on ühiskonna kõrgeim aste valged, madalaim indiaanlased ja vahepeale jäävad mestiitsid. Ta ei maininud, kuhu jäävad neegrid. Lips kirjutab, et ka indiaanlased pidasid neegerorje, kuid et vahel said paremini relvastatud põgenenud neegrid indiaanlastest võitu.

Lips ütleb, et Põhja-Ameerika indiaanlasi on väheks jäänud, aga Lõuna-Ameerikas nende arv kasvab. Stingli järgi kasvas rahvaarv ka Põhja-Ameerika reservaatides kiiremini kui valgetel.