Palju kellasid

Sõitsin bussiga kodu poole. Bussis oli peale minu kolm klassikaaslast. Nad vaatasid aknast välja. Seal kõndis üks mees hiigelsuure Eesti lipuga muruplatsil, kus tehti mullatöid. Klassikaaslased pahandasid, et see mees käib Eesti lipuga igal pool. Ütlesin neile, et mis nad selle üle pahandavad, kui keegi midagi head teeb. Ainuke viga oli, et lipuriie oli nii suur, et lohises otsapidi poris. Buss sõitis minu peatusest peatumata mööda. Küsisin, kas väljumiseks tuleb vajutada stopp-nuppu. Vajutasin seda, et vähemalt järgmises peatuses välja saada. Minu nupuvajutuse tõttu pidurdas buss järsemalt. Üks vanamees ütles, et stopp-nuppu vajutatakse siis, kui on väga vähe sõitjaid. Bussis oli sõitjaid palju. Võibolla vanamees mõtles, et kui on peatuses vähe ootajaid. Juht võis peatumist vaadata peatuses, mitte bussis olevate inimeste arvu järgi. Bussist väljumise järel kuulsin kui räägiti, et mulle on Eesti lipp veel tähtsam kui Krister. Nägin eespool kolme poissi jooksmas. Ma ei saanud aru, kas need olid bussis olnud klassivennad või võõrad.

*
Olin ülikooli õppehoones, mis oli koolimaja. Vaatasin, et stendile on juba uus loengute plaan välja pandud. Seda tahtis korraga lugeda mitu inimest. Varem olin jõudnud semestris palju erinevaid loenguid kuulata, aga nüüd ainult üksikuid. Läksin stendist natuke kaugemale, et otsida portfellist paberit, millele kuulatavate loengute ajad kirjutada. Tahtsin need kirjutada suurele valgele paberilehele, aga ei leidnud seda üles. Mõtlesin, et võin sel juhul kirjutada ka vanale väiksele ruudulisele paberile, kus olid juba ruudustikud eelmiste semestrite loenguplaanidega.

*
Üks klassiõde oli mind feisbukist ära kustutanud. Seda oli ta teinud vist päeval, kui avaldasin ühe postituse asemel kaks. Tahtsin talle öelda, et ta pole kooliaegsest tasemest kaugemale jõudnud, vaid madalamale langenud. Koolis ta oli minu kõrval istunud. Läksin magistriõppe seminari. Esimene inimene, keda ma seal selja tagant nägin, oli kursusevend, kes ei olnud minu feisbuki liitumiskutset vastu võtnud. Ta oli minust aasta hilisem magistrant ja oli vist kutset vastu võtmata jättes lootnud, et me ei kohtu enam kunagi. Aga mul oli magistriõpe veel lõpetamata, nii et võisin seminaris käia. Õppejõud ütles, et need, kes hiljaks jäävad, ärge tulge. Võtsin tooli, millele istuda. Pidin istuma lauanurgast natuke kaugemal. Mõtlesin, kas mul on magistriõpe lõpetatud või mitte. Magistritöö olin ära kaitsnud, aga kaks ainepunkti oli veel puudu, need tuli ka ära teha. Võibolla ei tulnud, sest mul oli diplom juba käes. Aga diplom pidi vist kehtima hakkama alles pärast rektoraadis atesteerimist. Sain puuduvad punktid vist veel ära teha, sest olin sõlminud eksternilepingu. Aga võibolla ka mitte, sest eksternileping oli sõlmitud kaheks aastaks, aga nüüd oli rohkem aega möödas. Ma ei teadnud, kas saab uue lepingu sõlmida. Ärkasin kodus oma voodis. Tõusin voodist ja tuikusin mööda tuba ringi. Toas oli võõraid poisse. Küsisin ühelt, mis kell on. Ta vastas, et kümne pärast kuus. Ta tahtis mind kui tuikujat voodisse tagasi juhatada. Ütlesin, et ma tahan kella vaadata. Läksin kirjutuslaua juurde, mille peale olin magama minnes jätnud oma kella ja mille taga istus teine võõras poiss. Nägin laua pealt, et kell on viis. Aga kuigi laual oli mitu kella, ei näinud ma nende hulgas enda oma. Poiss ütles, et ühe kella viskas ta ära. Küsisin, kuidas ma saan ilma kellata päeva mööda saata. Ütlesin poisile, et kuulge, te olete varas, sellepärast teil on palju kellasid ja sellepärast te ühe kella ära viskasite.