Linna ilusamad kohad

Oli vaja arvutiga kirjutada. Igast tähest oli olemas mitu natuke erinevat varianti, ma ei teadnud, millised neist tuleb valida. Seetõttu hakkasin kirjutama klaviatuuriga, sest klaviatuuril oli igast tähest ainult õige variant. Olime liivakastis. Lasteaialapsed tulid majast välja. Seetõttu läksime lasteaia kaugema otsa liivakasti, kuhu lasteaialapsi ei tulnud. Olime sinna varem liiva alla raamatuid matnud ja nüüd hakkasime neid välja kaevama. Need olid väga head raamatud. Eriti meeldis mulle, et leidsin üles raamatu "Unenägude jumal".

*
Üks inimene kirjutas, et ta elas Tallinna kõige ilusamal tänaval, see jooksis läbi Lasnamäe ja Mustamäe vahelt. Minu teada olid Tallinna kõige ilusamad kohad vanalinn ja Kadrioru park. Võibolla ka Kalamaja, aga seal ma polnud käinud. Öeldi, et suures linnas on samal tänaval iga maja väga erinev. Vastasin, et aga üldmulje tänavast saab kätte. Tallinna tänavate ääres seisid liivakivikaljud, millesse noored oma nimesid uuristasid. Kui järgmine tahtis nime uuristada, pidi ta eelmise nime ära kustutama, seetõttu kaljud järjest taganesid, aga polnud otsa saanud. Kõndisin koos Klausiga ühe linna rahvarohkel tänaval. Läksime üle vöötraja. Seejärel kõndisime majade vahel, kus polnud rohkem inimesi kui üks palli mängiv poiss. Klaus hakkas seda poissi peksma. Küsisin, miks ta peksab. Klaus vastas, et ta tahab sporti teha. Panime selle poisi teki alla magama. Läksime poodi. Klaus valis toitu ja jooki, mida sihtkohta kohale jõudes tarvitama hakata. Leidsin, et mul on ka natuke raha taskus. Mõtlesin, et ostan kaks banaani, ühe endale ja teise Klausile. Aga kahe banaani jaoks vist raha ei jätkunud seetõttu võtsin ühe. Seisime sappa, et kauba eest maksta. See pood asus ühes väikses asulas. Müüja ütles minu kohta, et ma elan kogu aeg Rootsis. Vastasin, et ma pole kunagi Rootsis käinud. Müüja küsis, kus ma siis elan. Olin talle varasemal korral maininud, et kavatsesin Rootsi reisile minna.

*
Mulle oli kingitud ketas arvutimänguga. Tegin töös vaheaja. Sel ajal mõtlesin arvutimängu mängida. See oleks tööaega raisanud. Aga mõtlesin, et mängin ainult ühe. Kunagi olin otsustanud, et ma ei mängi enam ühtegi arvutimängu, aga kui mulle kingiti, siis pidin mängima. Vend, kes selle kinkis, tahtis vist, et tema pojal oleks mulle külla tulles mängida paremat arvutimängu kui minu arvutis olevad. Ketta sees oli sälk, kuhu tuli sisse pista trapetsit meenutava kujuga täiendus, millele sai kirjutada, mis on ketta sisu. Ma ei teadnud, kas see on flopiketas või CD. Proovisin ketast arvutisse torgata ilma täiendust sälku lisamata. See klappis täpselt ja sai mängima hakata. Mängus tuli asju süia, aga ei tohtinud vaenlastega kokku põrgata. Söödavat kraami oli erinevates ekraani osades erineva tihedusega. Mängisin tükk aega. Kui mäng lõppes, arvasin, et olin saanud hea tulemuse. Edetabelisse tuli kanda esimene rekord. Mõtlesin, et kannan selle sisse oma nime all. Kui vennapoeg oli arvutimänge mänginud, oli ta lasknud kirjutada väljamõeldud nimesid. Aga selgus, et minu tulemus ei olnudki kõige parem, vaid viiest ekraanil ringi liikunud mängijast olin neljandal kohal. Alustasin uut mängu, lootes seekord parema tulemuse saada.