Pärast pommitamist

Anti välja ajalooraamatuid. Otsustasin kirjutada enda ajalooraamatud, sest mina oskasin seda teistest ajaloolastest paremini. Leppisin ühe vanainimesega kokku, et paneme tema elu üleni kirja. Aga enne tuli sõidu jaoks riietuda ja jalanõud jalga panna. See kestis liiga kaua, seetõttu ei jäänud kõige kirjapanekuks siiski aega.

*
Oli toimunud sõda, kus oli kasutatud tuumarelva. Olin elus, aga ma ei teadnud, kui paljud veel. Teistest tubadest hakkas välja ilmuma pereliikmeid, kes olid samuti elus. Ema ütles, et Tõnu tahab minna majast välja, kus on radiatsioon, aga tal on tõusnud 28 palavik. Vastasin, et seega on tal palavik hoopis langenud, sest enne pommitamist oli natuke veel rohkem. Võtsin fotoaparaadi, et filmida. Algul vajutasin vale nuppu, siis tuli mulle meelde, milline on filmimise nupp. Filmisin kõigepealt köögis istujaid ja seejärel aknast välja. Väljas oli näha ainult ühte inimkogu seismas, aga see ei olnud vist elus, vaid pommitamisest jäänud vari. Või siis nägin, et väljas siiski mitu inimest kõndis. Ütlesin, et päris palju inimesi on ellu jäänud. Näitasin teistele ühte naljakat kaadrit ja ütlesin, et selle nimi on "Kolm prilli". Sellel istusid Pille ja kaks venda, kõigil olid prillid ees ja kõik vaatasid samas suunas. Öeldi, et Taimo ja Maie tulid. Filmilt oli näha, kuidas nad autost välja tulid. Ütlesin, et tundsin nad alles filmilt ära. Nad tulid vaatama, kas me elasime sõja üle. Aga kui olime natuke oodanud, siis tuppa nad ikkagi ei jõudnud. Võibolla läksid nad hoopis naabermaja inimestele külla.