Teleoloogia ja teokraatia

"Teleologisches Geschichtsbild und theokratische Staatsauffassung im Werke Thomas Carlyles" von Jürgen Kedenburg. Frankfurter Arbeiten aus dem Gebiete der Anglistik und der Amerika-Studien. Herausgegeben von Theodor Spira. Heft 6. Heidelberg (Lääne-Saksamaa) 1960. 126 lehekülge.

Raamatu pealkiri eesti keeles oleks "Teleoloogiline ajaloopilt ja teokraatlik riigikäsitus Thomas Carlyle’i töödes". Teleoloogiline tähendab eesmärgist tulenevat ja teokraatia jumalavalitsust. Teokraatia ei pea olema taevariik, vaid võib olla vaimulike juhitud riik. Teleoloogia kohta rääkis magistriõppe ajaloofilosoofia loengutes õppejõud Eero Loone, et kõik teleoloogilised kontseptsioonid on spekulatiivsed. Olevat neid, kelle arvates kõik paratamatu olevat hea. Loone arvates surm on küll paratamatu, aga mitte hea asi. Algkoolis õpetati meile teisiti, et ei oleks hea, kui inimesed igavesti elaksid. Põhjendused pidid õpilased ise nimetama. Nimetati, et muidu ei mahuks inimesed enam kuhugi ära ja et elu läheks igavaks.

Raamatu sissejuhatuses annab autor Kedenburg ülevaate varasemast kirjandusest Carlyle’i kohta. Selle jagab ta kahte rühma – elulooline ja vaimuajalooline suund. Eluloolisest suunast räägib ta lühemalt. Seda iseloomustab ta Carlyle’i psühhoanalüüsi, tema psühhopaadiks tembeldamise ja abielust rääkimise kaudu. Vaimuajaloolisse suunda liigitab ta ka prantslase Cazamiani raamatu, millest ma hiljuti kirjutasin. Ma ütleks, et see on siiski vahepealne, sest selles on esindatud mõlemad teemad. Küll aga on Kedenburgi enda raamat puhtamalt vaimuajalooline. Kuid ta ei hinda ka kõike selles suunas kirjutatut. Nii on vaimuajaloolased pidanud Carlyle’i Nietzsche vahendusel Hitleri eelkäijaks, kuid Kedenburg rõhutab, et rahvussotsialist on Carlyle’ist tehtud postuumselt, Carlyle oli suurem kristlane.

Carlyle’i filosoofia lähtekohaks peab Kedenburg ajakriitikat. Carlyle näinud ajalugu tsüklilisena, milles vahelduvad usu ja uskmatuse ajajärgud. Kuid see areng olevat spiraalne, ilma et saaks täpselt samasse aega tagasi pöörduda. See seab kaudselt kahtluse alla, kas Carlyle’i kohta on õige kasutada sõna reaktsiooniline, mis tähendab minevikku tagasi pöörduda soovijat. Carlyle näinud ajaloos esinenud olevat umbes järgmisi tsükleid:
1.1. Vanade germaanlaste, roomlaste ja kreeklaste polüteism – usuajastu;
1.2. polüteismi allakäik – uskmatuseajastu;
2.1. Kristusest keskaja lõpuni – usuajastu;
2.2. renessanss – uskmatuseajastu;
3.1. saksa reformatsioon ja inglise puritanism – usuajastu;
3.2. valgustus – uskmatuseajastu.

Ilmselt ei ole Carlyle kuskil ise nii selget tabelit välja toonud, vaid see on kildhaaval kokku pandud kirjutistest, mida Kedenburg nimetab impressionistlikeks. Ma olen kirjutanud kunstiajaloolisest seisukohast ratsionalismi ja irratsionalismi lainetest, mis Carlyle’i tsüklitega sarnanevad, aga päris ei kattu. Nii oleks kunstiajaloolisest seisukohast Carlyle’i aeg ja tema enda looming romantism ehk irratsionalistlik stiil, kuid Carlyle’i arvates ei olnud uskmatuse aeg veel lõppenud, kuigi ta lootis seda varsti juhtuvat. Aga praeguseks on näha, et uskmatus Euroopas on pärast seda süvenenud. Kedenburgi tõlgendusele vastuväitena võib tuua, et kui Carlyle kirjutas, et Inglise kodusõja ajal usuti Jeesust, aga Prantsuse revolutsiooni ajal Rousseaud, siis vähemalt selles kohas ta ei öelnud, et poleks üldse midagi usutud.

Carlyle’i tsükliteooria suurim mõjutaja olnud Saint Simon. Carlyle arvanud, et ajalool on ka lõpp, mil saabub teokraatia. Kuid teokraatia olnud olemas ka Cromwelli valitsuse näol. Carlyle arvanud, et teokraatia saab kehtestada ülevalt alla ja et usk peab tungima kõigisse eluvaldkondadesse. Siinkohal võib meelde tuletada, et Cromwell olevat usuvabadust suurendanud – lubatuks said erinevad protestantismi vormid ja juudid lubati Inglismaale tagasi. Ka Carlyle’i usk ei olnud väga dogmaatiline, vaid ta pidas islamit kristluse vormiks.

Kedenburgi raamat arvestab Cazamianiga võrreldes vähem Carlyle’i mõtete ajas muutumist. Kedenburg paneb Carlyle’i filosoofia erinevatest tema raamatutest mosaiigina kokku. Kõige rohkem on viidatud raamatutele "Minevik ja olevik" ning "Kangelastest ja kangelastekummardamisest".