Esmaspäev, mai 31, 2010

Imelik hambavalu

Mind hakkasid külastama sellised hambavalud, et söögiaegade vahel ei valutanud üldse, söömist alustades lõi ühte suunurka tugeva valu sisse ja söömist jätkates see jälle kadus. Kui sellest rääkisin, siis küsiti, kas see temperatuurist ei sõltu, aga see valu tuli erineva temperatuuriga toitudega. Tänase hommikusöögi ajal valu ei tundnud, mistõttu ma hambaarsti juurde ei kiirusta. Kunagi tekkisid mul valud suhu kommide söömise ajal, aga läks veel aastaid, enne kui midagi ravida leiti.

Neljakohalised korterinumbrid

Alustasin malepartiid Klausi vastu. Mõtlesin, kas alustada käiguga e4 või d4. Tavaliselt käisin e4, aga seekord d4. Pidin valima uue kursusetöö teema. Õppisin ajaloo osakonnas. Kuna kõik eelmised kursusetööd olin kirjutanud ajaloost, siis seekord valisin geograafiateema. Küsisin, kas ajaloo üliõpilane võib geograafiast kirjutada. Vastati, et võib küll. Töö teemaks valisin ühte Soome linna poe projekteerimise. Selle linna kohta hakkasin andmeid otsima internetist, aga teema oli raske.

Vanaema rääkis, kui ebameeldiv meie autojuht on. Minu meelest oli see autojuht lihtsalt haige. Vanaema ütles, et sellel mehel on juba nimest näha, milline ta on. Tegemist oli võrupärase nimega. Tõnu vaidles vastu, et see on tore mees. Sõitsime selle juhiga Tartusse tagasi. Tartust tahtis ta meid viia edasi järgmisele reisile, aga mina palusin ennast kodu lähedal välja lasta. Oma trepikotta jõudes oli postkastide juures pime. Pistsin käe kastidesse ja võtsin posti välja. Kogemata võtsin vist ka naabrite kastist. Märkasin, et kastide peal on liiga suured numbrid. Meie trepikojas oleks pidanud olema kahekohalised, aga need olid neljakohalised. Küsisin trepist alla tulevatelt inimestelt, kas ma ikka olen oma trepikojas või võõras. Nad vastasid, et oma trepikojas muidugi. Kui jõudsin korteri ukse taha, tulid sinna ka ülejäänud pereliikmed, kes olid minu eeskujul reisi pooleli jätnud. Vaatasin, mis ma õieti postkastist kätte olen saanud. Põhiliselt olid need huvitavad paberasjad, aga oli ka kaks mõttetut plekkpurki. Viskasin ühe neist trepivahest esimesele korrusele, kus see plahvatas. Viskasin ka teise, ja see plahvatas samuti. Nähtavasti oli tahetud postkasti pomm panna ja kaugele viskamine oli päästnud elu. Aga võibolla need siiski ei olnud pommid, vaid nad võisid plahvatada ainult sellepärast, et ma ise viskasin neid nii kõrgelt.

Olin poes. Tuli pakkida toit ostukorvist kotti. Üks tuttav tüdruk hakkas oma kaubaga seda just tegema. Vaatasin ringi, kas ma pean tõesti oma kaupa pakkima selle tüdruku kõrval. Muud võimalust ei olnud. Aga kui panin korvi käest maha, siis läks see tüdruk juba minema, millest oli kahju. Kodus rääkis ema, et meie autojuht, kes meid Tartusse sõidutades oli teinud avarii ja oma ämma surnuks sõitnud, oli nüüd öelnud, et sellest avariist saime nii meie kui ka tema palju kasu. Meile olevat see olnud huvitav kogemus ja tema õigused olid suurenenud. Sellise jutu põhjal võis kahtlustada, et ta ajas ämma alla meelega.

Pühapäev, mai 30, 2010

Sünnid ja ärkamised

Eesti ajaloos oli kõigepealt muinasaeg, sellele järgnes pikk orjaöö ja seejärel lühike ärkamisaeg. Ärkamisajale järgnes venestamine. Kui venestamine polnud veel lõppenud, algas Tartu renessanss ehk eesti keeles Tartu taassünd. Tartuga seostamine on nähtust kitsendav, teiselt poolt sünd oleks sõna järgi võttes justkui suurem asi kui ärkamine. Aga kuna tegemist on piltliku kõnega, siis tuleb neid vist võtta siiski samatähendulikena. Või mitu ärkamisaega Eesti ajaloos on? "Eesti ajaloo" kuuendas köites on peatükis "Taasiseseisvumine" üks alapeatükk "Laulev revolutsioon", aga sellele eelneb "Uus ärkamisaeg". Siin oleks justkui ärkamisaja ja revolutsiooni vahel vahet tehtud, revolutsioon oleks sel juhul tugevam. Peale taassünni on kasutatud ka sünni mõistet - Laamani pealkirjas "Eesti iseseisvuse sünd". Antud juhul toimus taassünd varem kui sünd.

Ristiämblik

Sõitsime bussiga Tartust Tallinna. Ühtedel poistel olid ENSV lipud. Matsin need tänaval kivide alla, et sellele ajalooperioodile lõpp teha. Aga kivide alt võidi need kergesti üles leida ja uuesti tarvitusele võtta. Räägiti, et viimasel ajal on hakatud õpetajaid tulistama. Vahel ei ole tulistamisel pauku kuulda, sest tulistatakse hapet väiksema kuuliga.

Läksin ajalehega isa tuppa. Seal istus kirjutuslaua taga Helina. Ta ütles, et ainuke hea Eesti leht on "Sirp". Vastasin, et Tõnissoni ajal oli "Postimees" ka. Lisasin igaks juhuks, et tol ajal "Sirp" veel ei ilmunud. Helina ei olnud ajaloolane ja ei pruukinud teada. Istusime laua taga kõrvuti. Helina vaatas minu selja taha. Mul vajusid just sel hetkel riided halba asendisse. Vabandasin. Läbi toa lendas suur valge ristiga ämblik. Helina puudutas teda sõrmega. Siis märkasime, et sellel ämblikul on laes hiigelsuur võrk ka. Aga toas ei pruukinud ükski putukas võrku kinni jääda. Lendas ämblik samuti niidi abil. Helina võttis kätte isa pussi. Ütlesin, et kui see on enda käes, siis vaatan, et ilus nuga, aga kui kellegi teise käes, siis on õudne. Helina lõikas endale pussiga meelega kaks korda sõrme. Sõrmele jäid sügavad vaod, aga vähemalt esialgu verd välja ei tulnud. Helina ajas mul habet.

Joosep oli ainult aasta vana, aga oskas juba selgelt mõnda ingliskeelset sõna öelda. Rääkisin, et mina õppisin esimesed võõrkeelsed sõnad hoopis vene keelest ja alles seitsmeaastaselt. Küsiti, miks ma need õppisin. Vastasin, et tol ajal oli tänavasildid paralleelselt eesti ja vene keeles, nii et ei saanud õppimata jätta. Tol ajal lugesin ma kõiki silte. Joosep tegi auto najal suure hüppe. Ütlesin, et nii väike laps tegi nii pika hüppe, mina nii pikka hüpet teha ei oska. Seepeale näitas Henn, et tema hüppab peaaegu toa ühest otsast teise. Kui veel hoogu ka oleks võtnud, oleks tuba liiga väikseks jäänud ja oleks vastu seina põrganud. Mõtlesin, et kolmikhüppes tuleb kuidagi eristada hoojooksu samme ja hüppesamme. Ütlesin, et võiksime hakata hoota kolmikhüpet tegema. Õpetaja hakkaski seda kohe läbi viima. Mõtlesin, kas mina ka hüppan, kui mul tuleks hüpe teistest halvemini välja. Aga siis otsustasin, et kuna suuremaid pätte ei ole täna koolis, siis kasutan võimalust hüppamiseks, täna keegi mõnitama ei hakka.

Joosepil ja Tõnisel ei olnud nägemine korras. Nende vanemad tahtsid saata neid laseroperatsioonile. Hoiatasin, et olen kuulnud, et see operatsioon aitab ainult korraks ja pärast läheb nägemine veel kiiremini halvemaks. Mõtlesin, et kui opereerida nii noorelt, siis jõuab pärast kauem aega halvemaks minna. Pealegi ei teadnud, kuidas väiksed lapsed oskavad operatsiooni ajal paigal püsida. Mulle tuli meelde üks mees, kes oli operatsioonil käinud, aga kandis ikkagi prille. Joosepi ema ütles, et kõigi inimeste puhul ei pea arstid operatsiooni soovitavaks. Üks mees ütles, et tuleb täna sauna. Ma ei teadnud, mis alusel ta sauna seltskonda kuulub, kõiki sinna ei tahetud. Aga isa ta siiski tundis. Mihkel Mutt oli kirjutanud ajalehes ühest kriminaalromaanist. Ago oli talle selle peale kirja saatnud ja Mutt avaldas selle ka ajalehes ära. Algul sain ema jutust aru, et see kiri on Heuerilt, aga see oli siiski Agolt. Ago kirjutas, et ta on nõus, et see on väga hea raamat. Raamatus esines ka üks maleülesanne ja Ago saatis selle lahenduse. Mutt vastas talle, et tavaliselt on ta tippmaletajatega nõus, aga selle kirjaga ta küll kuidagi nõustuda ei saa. Ago lahendus olevat vale ja Mutt tõi nüüd ära õige lahenduse. Ma teadsin, et paljud kirjanikud oskavad malet mängida, aga ei teadnud varem, et ka Mutt nende hulka kuulub. Aga võibolla võttis ta lahenduse otse raamatust. Ago oli parajasti haiglas ja talle võis vastu vaidlemine halvasti mõjuda. Pidu hakkas läbi saama. Ann ja Ago panid lahkumiseks riidesse.

Laupäev, mai 29, 2010

Kindluskodu

Mu kodu on nagu kindlus
ja laskeavasid täis.
Ei arvata oska, mis toimub
mind sõimanud vaenlaste päis.

Sealt tulevad piiramistornid,
kus piinamiskeldrid on sees.
On vaenlase kindralid mornid
ja vihane iga reamees.

Lehed ja kõrred

Puud kannavad laiu lehti,
kui külmumisseadus ei kehti.
Ma suvelgi meenutan talvi
ja sisse panen neid salmi.

On muruplatsidel rohtu.
Ei märgata üldse ohtu,
et kui on haljust ja kuumi,
ei jää hangede jaoks enam ruumi.

Pärast vilet

Hakkasime koolist koju minema. Küsisime Sandrilt, kas ta tuleb koos meiega. Tema küsis, miks ta peaks koos meiega tulema. Nii läks ta alati üksi, kuigi võibolla poleks tahtnud.

Mul tuli kaks pilti väga hästi välja. Näitasin neid emale. Ema küsis, miks ma talle kogu aeg oma pilte näitan. Enda arvates ma kogu aeg ei näidanud.

Olin sõjaväes. Vaatasin õhtul raamatuvirnade vahel maleseisu. Saabus magamamineku kellaaeg. Vanasti oli sõjaväes pidanud riideid vahetama mõne sekundiga, aga nüüd seda enam ei nõutud, vaid kõige tähtsamaks peeti, et sõdur ellu jääks, et sõjavägi oleks tugevam. Pärast vilet vannituppa minna siiski ei tohtinud.

Helina oli sokutanud mulle oma pabereid. Nende hulgas oli ka tema algkooli vihik, sest ta oli kuulnud, et mind algkooliaegsed vihikud huvitavad. Vihik algas veaga. Panin kõik need paberid ühte virna. Pille arvas, et need on mu enda kirjutatud jutud. Ta ütles, et kogume meie pere laste kirjutatud jutud kokku. Vaatasin ka Tooma vanu joonistusi. Tol ajal olin tähele panneud, et talle meeldib joonistada tehnikat, mistõttu olin hakanud nimetama teda tehnikuks.

Reede, mai 28, 2010

Medici

Vaatasin ühte ajalooraamatut. Ütlesin, et selles on fantaasiapildid. Vastati, et see selle raamatu viga ongi. Tegelikult minu meelest enamuses olevad väiksed mustvalged pildid olid küll fantaasiapildid, aga suured värvilised fotod olid ehtsad. Raamat käis Maria de Medici kohta. Ühe selle raamatu tegelase nimi oli Helina. See võis olla sama Helina, keda mina tundsin. Üks inimene, kes seal Helina nime märkas, ütles, et uskumatu, et kirjaneitsile hakkas ka keegi kirju saatma. Ta lisas, et aga minu laua peal olnud märkimikute põhjal arvab ta, et ma olen väga korratu. Lõikasin mängimiseks puuviljaviilu, mis kujutas Helinat, ja kurgiviilu, mis kujutas Kerti. Bussis lamasin Helina istme taga ja rääkisin kogu tee naljajuttu. Kui läks mööda minu peatus, siis ütlesin nalja pärast, et ma ei jõudnud nii kiiresti püsti tõusta, nagu peatus mööda läks.

Olin vannitoas. Peale minu olid seal üks mees ja üks tüdruk. Ütlesin tüdrukule, et ta vannitoast lahkuks, sest ma tahan duši alla minna. Ta ei lahkunud, põhjendusega, et duši all käimine võtab ainult 20% ajast. Elasime Kaunase puiesteel. Lasteaia aias pani üks vene poiss lõkke põlema. Tema takistamiseks läksin ja võtsin talt kõik asjad ära. Pärast kavatsesin tagasi anda. Selgus, et tuld tegevad venelased ja vene pioneerid ei langegi täpselt kokku. Vene õpetaja nõudis, et eestlased lasteaia territooriumilt lahkuks. Sinna ehitama ei lastud ühtegi eesti arhitekti. Linnavalitsus esitas ultimaatumi, et kui eesti arhitekte sinna ei lasta, siis lasteaia planeering tühistatakse. Lasteaia territooriumil oli toimunud kontsert koleda müra sarnase muusikaga. Nüüd lugesin tagantjärele plakatilt esinenud ansamblite nimesid. Selgus, et need olid need ansamblid, mis Helinale meeldisid. Mõtlesin kirjutada Helinale, et kontsert oleks võinud toimuda kusagil mujal, mitte minu akna all.

Värske meister võidetud

Seekord mängiti kiirmaleturniir 14 osavõtja, 6 vooru ja 15 minuti mõtlemisajaga. Esimeseks tuli Peebo 5,5 punktiga, teiseks Kõiv 4,5 punktiga ja kolmandaks Trohhalev 4 punktiga. 3,5 punkti kogusid Volpert ja Metsoja. 3 punkti sai neli mängijat, kellest parima vastaste punktide summaga oli Ojaste kuues ja mina jäin seitsmendana esimesena auhinnast ilma.

1. voor
Runnel-Liiva
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. Rc3 Od7 5. d4 ed 6. Rd4 Rd4 7. Ld4 Ob5 8. Rb5 a6 9. Rc3 c5 10. Ld3 Re7 11. 0-0 g6 12. Of4 Rc6 13. Vad1 Re5 14. Ld5 b5 15. Oe5 de 16. Le5+ Le7 17. Lh8 b4 18. Rd5 1:0

turniiriväline mäng mõtlemisajaga 10+10
Runnel-pealtvaataja
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 d6 4. 0-0 Od7 5. Rc3 a6 6. Oc4 Rf6 7. Rg5 Oe6 7. Oe6 fe 8. Re6 Le7 9. Rf8 jne. valge võiduga.

2. voor
Kõiv-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Oc4 e6 6. Rf3 Rgf6 7. Rg3 Oe7 8. 0-0 0-0 9. Ve1 Ve8 10. Ob3 Rb6 11. c3 c5 12. dc Oc5 13. Ld8 Vd8 14. Og5 Od7 15. Re5 Oe8 16. Re4 Oe7 ja varsti võitis valge materjali ja partii.

3. voor
Runnel-Volpert
1. e4 c5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 g6 4. 0-0 Og7 5. c3 a6 6. Oc6 dc 7. d4 cd 8. cd Og4 9. h3 Of3 10. Lf3 Od4 11. Vd1 Lb6 12. Oe3 Oe3 13. fe Rf6 14. e5 Rd5 15. Ve1 Lb2 16. e4 La1 17. ed Ld4+ 18. Kh1 Ld5 19. Rc3 Lf3 jne. musta võiduga.

4. voor
Ivainen-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. d3 h6 5. 0-0 Oc5 6. Rc3 0-0 7. Ra4 Oe7 8. a3 a6 9. Oa2 d6 10. h3 Oe6 11. Od2 d5 12. ed Rd5 13. Rc3 Oc5 14. Ve1 f6 15. Re2 Ld6 16. Rg3 Vad8 17. Rh4 Of7 18. Le2 Rd4 19. Ld1 Vfe8 20. c3 Re6 21. Ob1 Lb6 22. Lc2 Of2+ 23. Kh1 Og3 24. d4 Rf8 jne. musta võiduga. Võibolla olid käigud natuke teistsugused ka, aga otsustav käik on õige.

5. voor
Seljodkin-Runnel
1. e4 e5 2. Oc4 Rf6 3. Rf3 Rc6 4. Rg5 d5 5. ed Ra5 6. Ob5 Od7 7. Le2 Od6 8. Re4 Re4 9. Od7+ Ld7 10. Le4. Must sai etturi tagasi ja võitis.

6. voor
Runnel-Peebo
1. e4 d6 2. d4 e5 3. Rf3 Og4 4. de Of3 5. Lf3 de 6. Oc4 Lf6 7. Le2 Ob4+ 8. Od2 Od2+ 9. Rd2 Rc6 10. c3 Rge7 11. 0-0 0-0 12. Rf3 Vad8 13. Vad1 Rg6 14. Lc2 Rf4 15. Ob3 g5 16. Vd8 Vd8 17. Vd1 Rh3+ 18. Kf1 Vd1+ 19. Ld1 g4 20. Ld7 gf 21. Lh3 fg+ 22. Lg2+ Lg6 23. Od5 Lg2+ 24. Kg2 Rd8 25. Kg3 Kg7 26. Kg4 Kg6 27. f4 (Pakkusin viiki.) h5+ 28. Kg3 c6 29. Oc4 b5 30. Od3 f6 31. f5+ Kg5 32. h4+ Kh6 33. Oe2 a5 34. a3 Vastase hinnangul on see kaotav käik. Varsti sain etturist b2 lahti ja kaotasin ajaga. Pärast mängu lõppu ütles vastane, et oleks võinud viigi vastu võtta, sest esikoht oli kindlustatud.

Eelmisel nädalavahetusel jõudsin lisaks turniiril mängimisele Kasparovi raamatut lugeda. Kui Keres ütleb, et parem halb plaan kui plaanita mäng, siis Kasparovi sõnul on see ütlus pigem vaimukas kui õige, sest niiviisi võitvat vaid endast nõrgemaid.

Üleeilne unenägu tuletas meelde ühe luuletuse. Otsisin üles ka originaali. Luuletus on sõjateemaline, aga üks salm sobiks ka maleteemalisse luuletusse:

Then nodded, and kindly, as friend nods to friend,
'Old man, you fought well, but you lost in the end.'


(Rudyard Kipling. "The Ballad of Boh Da Thone".)

Neljapäev, mai 27, 2010

Kirjutamata unenäod

Enamus minu unenägusid on sellised, et kui ma nad üles kirjutan, siis üleskirjutust lugedes vähemalt endal tekib sama emotsioon, mis unenäo ajal, või paremgi. Esimene tänane unenägu oli siiski selline, mis oli küll väga huvitav, aga mida kirjutades ei saa edasi anda. Seal unenäos ma lihtsalt suusatasin. Seal oli tegelaseks veel mingi võõras poiss, kelle ma tema majani saatsin. Ärgates oli esimesel hetkel kahju, et lumi on juba sulanud ja ei saa päriselt suusatama minna. Muidu mul enam tavaliselt kahju ei ole, et unenägu ei olnud päriselt. Vanasti oli selliseid unenägusid rohkem. Eile rääkisin sellest, et kui mul veel üldse oma raha ei olnud, siis nägin vahel unes, et olin liivakastis ja hakkasin liiva seest kopikaid leidma, ja ärgates oli väga kahju, et see oli ainult unenägu. Kui ma käisin hommiku poole koolis, äratati mind hommikuti vägivaldselt ja siis jäid unenäod pooleli. Nüüd võin nii kaua magada, kuni unenägu läbi saab. Ma arvan, et oleksin koolis paremini õppinud, kui mul oleks lastud ennast välja magada.

Moekunst

Olin pannud üles küsitluse. Kuigi sellele oli tulnud ainult üks vastus, panin üles juba teise paralleelse küsitluse, millega tahtsin teada, kui suur sõber vastaja mulle on. Esialgu ei tulnud ühtegi vastust. Selleks, et vastata, oleks tulnud tõsta üles kanalisatsioonikaevu kaas, mida tehti harva. Läksin kanalisastioonikaevu ja jäin sinna mitmeks aastaks, nagu olid ka teised enne mind teinud. Seal oli kõik olemas. Aga lõpuks märkasin, et kaevu ühel küljel ei ole seina. Hakkasin kartma, et niiviisi võin ära kaduda, mistõttu tulin välja. Vette minnes julgesin ka ainult kalda ääres olla.

Käisin moekunstniku loengutes. Värvisin selle mõjul ühe oma särgi peale kollaseid jooni. Kui seda moekunstnikule näitasin, ütles ta, et ma oma särgist palju ei arvaks, sest seda teemat on juba väga palju kasutatud. Mina ei olnud riideid nii tähelepanelikult vaadanud ja seetõttu ei osanud korduvust näha. Aga tal oli ilmselt õigus, sest ma ei teinudki üleni uut mustrit, vaid jätsin vana sinise mustri alla. Kui ma seda särki emale näitasin, ütles ema siiski, et see on väga ilus särk. Mulle tuli meelde, et olin peale kollase kandnud peale ka muid värve, aga need ei olnud nähtavad jäänud. Või siiski, nüüd leidsin kõhu pealt punase laigu. Ema leidis kõhult ka Arnold Rüütli pildi. Seda polnud ma üldse kahtlustada osanud, et see seal võiks olla. Õnneks olin Rüütli nägu vähemalt moonutanud. Ühe suure ruumi seintel oli tekste ja pilte erinevatest aegadest, sealhulgas ka kommunismiajast. Kommunismi pooldajaid oli ka praegu järele jäänud ja nad väitsid, et enamus maailma on kommunistlik. See näitas, et sellised plakatid tuleb kõrvaldada. Ükskord pidid seinad nii täis saama, et sinna enam uusi asju ei mahu.

Räägiti, et NATO peab Eestit kaitsma, NATO-l on tuumarelv. Minu jaoks oli see tavaline naiivne jutt. Näidati Meelva küla pilte ja räägiti kommentaariks, et see on selline koht, kus tekib kohe tahtmine vastu hakata. Varem olevat olnud Meelva asemel kaks erineva nimega küla, aga siis need liideti ja pandi uueks nimeks Meelva. See, kes rääkis, oli ise selle küla elanik ja meie sugulane. Ta näitas ka uuemaid suuri kahekorruselisi kivimaju ja ütles, et need enam vastu hakkamise soovi ei tekita. Vaatasin koos Erikuga Annelinna maju. Erik kiitis neid. Mina ütlesin, et seest võivad need paremad olla, aga väljast on vanad majad ilusamad. Ütlesin, et vanasti tehti aknad väiksematest ruutudest, et kui üks ruut läheb katki, siis ei lähe kogu aken. Erik virutas ühe klaaspirni kõrgele õhku ja vastu maad ja küsis, mis ma selle peale ütlen. Pirn põrkas üles-alla, aga ei purunenud. Sellega tahtis Erik öelda, et nüüd on leiutatud purunemiskindel klaas ja väikseid aknaruute ei ole enam vaja. Reis jätkus. Küsisin, kus riigis me üldse oleme, me pidime reisima ainult Eesti piires. Erik vastas, et oleme Ukrainas ja läheme majast veel mitmesse riiki. See tähendas, et me olime kogu aeg ühes majas paigal, aga kujutlesime ennast erinevatesse kohtadesse. Ütlesin, et ma peaksin vahepeal emale helistama.

Kolmapäev, mai 26, 2010

Pühad unenägudes

Olen näinud unes nii jõuluuletusi kui ka lihavõttemune, aga lihavõttemune vist rohkem. Lihavõttemuna värvimine seostub enne jõululuuletuse ettelugemisega kui loomingulise tegevusega, mitte kuuseehete kui ümmarguste kaunistustega. Enamus luuletusi nii ärkvel olles kui ka unenägudes ei ole jõululuuletused, samuti nagu enamus pilte pole lihavõttemunadel. Mul on unenägude sõnalist osa kergem meelde jätta ja edasi anda kui visuaalset. Mingite pühade unes nägemine ei tähenda üldse, et need pühad oleksid lähedal. Kui algkoolis käisin, oli ajaline seos tugevam. Siis hakkasin augusti alguses kooliteemalisi unenägusid nägema, aga juulis ei näinud.

Öösel karjumine

Oli valge öö. Lamasin oma voodis, mul oli käes ingliskeelne Kiplingi luuleraamat ja karjusin sealt tsitaate nagu "Captain O'Neil of the Black Tyrone". Vahepeal tungis ema tuppa sisse, et raamat kätte saada. Minuga samas toas magas Tõnu, kes püüdis mind emale reeta. Tõnu küsis, kui palju ma tõlkida oskan. Karjusin, et olen tõlkinud ära paar luuletust riimidega, mujalt paar sõna järele vaadanud ja enamuse tähendus mind ei huvita. Ühel korral, kui ema jälle uksele tuli, viskasin teda selle raamatuga. Mõtlesin, et niiviisi võisid ju lehed kortsu minna. Ema küsis, et miks ta näeb raamatus teist luuletust kui mina tsiteerisin. Karjusin, et kust mina tean. Röökisin õudusest. Kui uks tubade vahel oli jälle kinni pandud, läksin riiuli ja kardina taha. Tõnu hüüdis, et mis ma sinna läksin, nii et ema kuuleks. Karjusin, et ta ei ütleks ette. Karjusin, et kus on Hennu voodi, varem magas siin toas Henn, mitte Klaus.

Pille tuli õhtul koju ja tema toast tuli lahkuda, ilma et oleks saanud seal arvutit kasutada. Aga meil oli arvuti nüüd igas toas. Mõtlesin, et võiks oma toas ka arvuti lahti teha. Aga selleks tuli oodata hommikut. Hüüdsin öö läbi veiderdavaid lauseid, ise pooleldi magades. Vennad veiderdasid samuti, aga minust vähem. Kui lähenes hommik, hüüdsin, et kummas voodis mina magasin. Need, kes olid ärkvel, ei saanud aru, ja ütlesid, et mul on siin toas ainult üks voodi. Arst oli pakkunud võimalust, et ma võin võtta endale hooldaja. Olin seda võimalust kasutanud, aga nüüd kartsin, et kui hooldaja külla tuleb ja näeb, kuidas ma käitun, mida ta võib siis mõelda. Seetõttu tahtsin hooldajale helistada, et tema teeneid siiski ei vajata. Ema tuli meie tuppa kreemiseid maiustusi tooma. Ta ütles, et need on need, mis me koos minu sünnipäevaks ostsime. Nõudsin, et kui need on minu sünnipäevaks ostetud, siis pakkugu ta neid esimesena mulle, mitte Klausile. Kui ema teise tuppa läks, siis ma kuulsin, kuidas ta rääkis seal isale, et minu ja Klausi vahel on konkurents. Kõik teised läksid ka suurde tuppa. Isa rääkis seal, et pojad muutuvad lihavateks, aga tema jõuab sellisesse vanusesse, kus tema käitumine muutub piinlikumaks. Hüüdsin parajasti ühe veiderdava lause. Isa ütles minu kohta: "Täiesti läbi." Vennad ütlesid minu kaitseks, et nemad ka veiderdasid. Läksin oma tuppa tagasi. Nüüd olin siin üksi, nii et oli sobiv hetk arvuti käima panna. Aga kui see käivitus, istus minu kõrval siiski Klaus. Arvuti hakkas valesti käituma. Küsisin ekraanil näidatava pildi kohta, miks ei kasva kaerapõllul kaer. Mõtlesin, et see on seletatav sellega, et kui põld on Klausi enda oma, siis ta võib ise otsustada, mida sinna külvata. Klaus läks suurde tuppa ja rääkis seal teistele, et üks minu öeldud lause talle ei meeldinud: "Õu jess, õu jess". Mina polnud sellist lauset öelnud. Henn vastas Klausile: "Jess õu, jess õu."

Üks vene poiss tuli mult kümmet krooni küsima. Sirutasin tema poole isa käest saadud kümnekrooniste paki. Ta võttis sealt ühe ja lahkus. Mina panin kolm kümnekroonist rahakotti. Pakki jäi järele ainult üks. Minu meelest oleks neid seal pidanud olema rohkem. Rääkisin emale, et see poiss varastas võibolla rohkem kui ta küsis. Kohtusin selle poisi ja tema kaaslastega kooli riidehoius. Rääkisin neile, milles ma neid kahtlustan. Nad ei vaielnud vastu, aga andsid iga kord erineva vastuse, mis ei olnud tõsised. Mul oli padja all minu võrguprofiil, mille abil ma jälgisin kolme blogi, millal neisse uued sissekanded lisanduvad. Üks neist blogidest oli selle vene poisi oma. Aga nii tema blogi kui ka üks teine muudeti kinnisteks, nii et neid ei saanud enam jälgida. Nii tegid tavaliselt kõik, kes märkasid, et ma neid jälgisin. Ainuke, mida veel jälgida sai, oli Steinfeldti blogi.

Teisipäev, mai 25, 2010

Mainet peabki kahjustama

Rohelisest erakonnast visati välja pikk nimekiri inimesi põhjendusega, et nad kahjustavad erakonna mainet. Selle loogika järgi peaks väljaviskajad nüüd ise ka välja astuma, sest selgus, et ka see väljaviskamisotsus mõjus mainet kahjustavalt. Ja oma parteidest tuleks välja heita kõik valitsusjuhid, sest tavaliselt võimul olles populaarsus langeb. Aga mainet peavad põhimõtetest olulisemaks ainult populistid.

Lapsehoidjad

Mul oli selline haigus, et mul oli õigus võtta endale lapsehoidja, kuigi ma ei olnud enam laps. Kasutasin seda võimalust. Lapsehoidjateks saabusid kaks noort naist. Nad istusid mulle korraks sülle ja siis läksid esialgu minema. Tundsin ära, et olen Linnuonu majas. Linnuonu ise oli reisil. Aga lapsehoidjate ilmumine tema majas tuli sellest, et ta ise oli varem toitnud linde ja võtnud endale koju kõik hulkuvad koerad. Nüüd hakkas akna kaudu sisenema igasuguseid inimesi. Nende hulgas oli ka kuulsaid. Nad tulid vist sellepärast, et Linnuonu oli palunud neil loomadele süia anda, kuni teda ennast kodus ei ole.

Sõitsime autoga. Tõnu juhtis. Märkasin aknast välja vaadates mitmesuguseid ohte. Kui üks laps läks üle tee, siis karjatasin. Tegelikult laps alla ei jäänud, ma olin kaugust valesti arvestanud. Karjatamine võis juhti just segada. Foori all sõitis Tõnu valesti. Üks naine sõitis kohe oma autoga meie auto juurde ja nõudis trahvi. Kutsusin Tõnut mõistusele. Nähtavale ilmus juba ka politseiauto. Aga Tõnu põhjendas oma valesti sõitmist sellega, et foor ise on vale. Nägin nüüd, et selles põleb rohelise tule asemel sinine. Sinist oli raske näha.

Annelinna sõitvate busside arvu taheti vähendada, nii et õhtul ei sõidaks sinna ühtegi bussi. Kirjutasin selle kohta blogisissekande. Sellele sissekandele tuli rohkem kommentaare kui tavaliselt minu blogis. Olin unustanud kirjutada unenägu sellest kohast edasi, kus lapsehoidjad mulle sülle istusid. Nüüd ei tahtnud enam sissekannet täiendada, sest seda oli juba kommenteeritud, aga panin unenäo samuti kommentaaridesse. Teised kommentaarid olid reaalsuse põhjal kirjutatud. Kui ma järgmine päev uuesti blogisse vaatasin, oli sissekandel juba 250 kommentaari. See oli esimene kord, kui ma ei suutnud oma blogis kommentaaride mõtet jälgida. Kommentaarid olid erinevate nimede all. Ma ei arvanud varem, et minu blogil nii palju lugejaid oleks. Aga ilmselt ei olnudki, vaid need kommentaarid olid ühe või kahe inimese kirjutatud, kes ei tahtnud näidata, et nad neid nii palju kirjutavad, mistõttu tegid seda erinevate nimede all. Kui läksin Annelinna lõppu bussipeatusesse vaatama, siis oli keegi sinna välja riputanud reklaamsedeli, millel olid minu nimi, blogi aadress ja selle sissekande pealkiri. Varem oli keegi niimoodi tänaval minu raamatuid reklaaminud.

Kooli raamatukogu ukse taga toimus lõpueksam. Üks lõpetaja läks õpetaja juurde ja rääkis ära, mis ta oli kodus ette valmistanud. Kui ta oli lõpetanud, siis ta mõtles, et võibolla õpetaja arvab, et ta rohkem rääkida ei oskagi. Ta ütles, et kui vaja, siis võib veel rääkida. Õpetaja vastas, et ei ole vaja, kõige tähtsam on hea tuju. Edasi läksin raamatukokku sisse. Seal istus laua taga õpetaja Mitt. Ütlesin, et ma ei mäleta, miks ma siia tulin. Praegu lõpetasin 12. klassi, aga asi oli vist selles, et 9. klassi tunnistusel oli olnud viimast korda Miti antud aine, mis tuli nüüd uuele tunnistusele üle kanda. Selle aine nimi oli vist lugemine, keskkoolis oli selle asemele tulnud kirjandus. Mitt võttis kõik minu konspektid ja pani need riiulisse. Ma oleksin tahtnud neid veel enne järgmisi eksameid lugeda, aga nüüd ei saanud.

Panin oma võrguleheküljele viited Sõltumatu Infokeskuse teadetes tutvustatud natslikele ja salapolitsei teemalistele lehekülgedele. Üks mees oli õiendanud, et miks mina neile teadetele nii suurt tähelepanu pööran. Talle oleks võinud vastata, et alguses mind kutsuti isegi Sõltumatusse Infokeskusesse tööle ja siis ma oleksin nõus olnud minema, kui mulle oleks selle eest ka palka makstud. Klikkisin enda üles pandud linke kirjastuse arvutis. See polnud küll hea, et Jagomägi pealt vaatas. Selgus, et kirjastuse arvutites ei avane need leheküljed korralikult, sest pole kõiki vajalikke fonte.

Lähenesid lihavõtted. Olin oma munad juba mitu päeva varem ära värvinud. Nüüd nägin, et keegi on ühe minu muna sisse suure mõra löönud, mida värvimise ajal veel ei olnud. See ajas mind vihale. Aga võibolla see ei olnudki mõra, vaid see joon võis olla ka koore paksendus.

Esmaspäev, mai 24, 2010

Stiilide vahetamine

Ühe raamatuna ilmunud päeviku arvustuses oli öeldud, et päeviku esimene sissekanne dikteerib ka kõigi järgmiste sissekannete stiili. Päris nii see ei ole. Pikema aja jooksul olen stiile palju vahetanud. Hiljuti läksin paberile kirjutatavas päevikus uuele stiilile, et kuupäeva ja nädalapäeva järele kirjutan ühe küsilause, ja järgnevas pikemas tekstis otsin vastust sellele küsimusele. Seega sarnaselt kooli arutlevatele kirjanditele, ainult et mitte samasuguse ülesehitusega. Või siis võib seda võrrelda intervjuuga. Paberil läbi mõeldud teemadest saaks blogisse juba lühendatud kokkuvõtteid kirjutada. Aga samaaegselt paberile kirjutamise tahtmise suurenemisega vähenes tahtmine võrgus kirjutada. Eile mõtlesin, et ei viitsi blogis enam eriti muust peale unenägude ja male kirjutada. Aga see on seletatav turniiriväsimusega, mis läheb üle. Kuigi juba enne turniiri kaalusin vastupidi, kas ei peaks unenägusid rohkem valima hakkama, kui nende teemad korduvad. Aga see mõte on praegu ka üle läinud. Laupäeval peale turniiri mängimise lugesin veel Kasparovi raamatut, kes ütles, et igal maletajal on oma stiili, aga stiile peab oskama vastavalt vastase stiilile vahetada.

Väljendite õppimine

Henn ütles titale "mõne" ja tital oli jätk juba meeles, mistõttu ta lisas "...nd aastad". Eriti naljakas oli see sellepärast, et ise oli ta ainult üks aasta vana. Läksin suurde tuppa ja rääkisin vanematele inimestele, et Hennul ja Toomal on uus mäng. Kordasin, mida nad olid öelnud. Mulle vastati, et see tita pole Toomas, vaid Tõnis. Toomas oli juba suur. Ütlesin, et ükskõik.

Ühes Sõltumatu Infokeskuse teates oli loetletud väljapaistvaid eestlasi, kellele on liiga vähe tähelepanu pööratud. Need olid kõik mulle tundmatud nimed. Nüüd tuli uus teade, milles üks teine kirjutaja ütles ühe luuletaja kohta, et see on ka suurepärane inimene. Selle luuletaja nime ma polnud ka varem kuulnud. Tegemist oli ilmselt lihtsalt kirjutaja isikliku tuttavaga. Raun oli pannud teate alla lisa, milles palus veel pikast reast inimestest teateid kirjutada, nii eestlastest kui ka välismaalastest. Need olid juba tuntumad nimed. Tegemist oli erinevate kultuuritegelastega. Aga see lisa oli teist värvi kastis, mistõttu kõik ei pruukinud selle peale tulla, et seda tuleb ka lugeda. Nimekirja järgmine alajaotus oli "Irvitamiseks". Seal olid mõned blogide nimed. Nende hulgas oli üks, mida olin hiljuti kommenteerinud. Seal kirjutati umbes samasugust juttu nagu Oudekki. Minu blogi polnud kummaski alajaotuses nimetatud. Mõtlesin, et ma pean alati andestamatuks, kui minu blogile ei viidata. Aga tuli veel kolmas alajaotus "Isiklikult tähtsat". Seal oli toodud katkend ühest romaanist, milles oli öeldud, et 13-tänaval elavad kurvad ja sünged inimesed. Kuna minu blogi nimes oli ka arv 13, siis võis see tsitaat olla lisatud minu blogile mõeldes.

Vaatasin sahtlist vanu ajalehti. Segamini oli kaks erinevat samasuguses väikses formaadis ajalehte - "Luup" ja "Maleleht". Minu raamatu arvustaja oli kirjutanud, et ajakiri "Luup" on ammu ilmumise lõpetanud. Aga sellega ta ei arvestanud, et see alguses oli ajaleht. Hiljem oli ta tõesti muutunud ajakirjaks, paksemaks ja kriitpaberil ilmuvaks. Näitasin neid vanu ajalehti emale, et varem avaldati ajalehtedes nii häid fotosid, et neid ei ole tahtmist minema visata. Aga kui ma neid fotosid näitama hakkasin, ilmusid siiski sealt ka nähtavale vähestes riietes inimesed.

Taevas lendas üks lennuk. Öeldi, et ega lennukid taevas niisama ei lenda. See tähendas, et tema eesmärk võis olla mulle pomm visata. Või võibolla ei olnudki see lennuk, vaid helikopter. Sel juhul võis tema eesmärk olla saata meie korterisse akna kaudu dessant, et mind kinni võtta. Läksin ilma akendeta ruumi, et kui nad mind ei näe, siis võibolla jääb kallaletung ära. Vaatasime ühte maleseisu. Läksin kooli. Aga õpetaja oli jätnud klassiruumi uksele sildi, et täna jääb tund ära, sest taevas lendab lennuk.

Pühapäev, mai 23, 2010

Tartu meister kaitses tiitlit

Tartu meistriks males tuli Seljodkin, nagu eelminegi aasta. Hiljuti sai ta 75-aastaseks. Ta alustas turniiri kuuenda asetusega, aga tegelikult oli kolmanda reitinguga. Võibolla võeti eksikombel aluseks tema kiirmale reiting, mis on tükk maad madalam. Osavõtjaid registreerides küsis kohtunik kõigilt, mis nende reiting on, ja vaatas tabelist ainult neid, kes ei teadnud. Seljodkin kogus 5 punkti 6-st.

Teiseks tuli nagu eelminegi aasta Peebo, kes kogus samuti 5 punkti. 5 punkti sai ka kolmandaks tulnud Sander. Trohhelev oli 4 punktiga neljas, Muru sama punktide arvuga viies. 3 punkti kogusid järjekorras Harujõe, Runnel, Parts, Enkvist, Zeldukov ja Abubakarov.

Minu mängudes läksid kõik punktid mustadele. Eelviimases voorus võitsin kaotusseisu ja viimases kaotasin võiduseisu. Turniiri eesmärgiks olnud rekordiliselt kõrge viienda koha saavutamiseks piisanuks mul paremas seisus viiki leppimisest. Mõlemas tänases voorus jäin viimasena mängima.

5. voor
Enkvist-Runnel
1. Rf3 d5 2. b3 Rf6 3. Ob2 Of5 4. e3 Rbd7 5. c4 e6 6. cd ed 7. Oe2 Od6 8. 0-0 0-0 9. d3 Le7 10. Rd4 Og6 11. Rb5 Vfe8 12. Ld2 Ob4 13. R1c3 Rf8 14. a3 Oa5 15. b4 Ob6 16. Ra4 Re6 17. Rb6 ab 18. Vfe1 c6 19. Rd4 Rd4 20. Od4 b5 21. f3 Va6 22. Lc3 Vea8 23. e4 de 24. de Re8 25. Od3 f6 26. f4 Of7 27. e5 fe 28. Oe5 Ld7 29. Ve3 Od5 30. Vg3 Lf7 31. f5 Kh8 32. Oe2 Rf6 33. h4 Vg8 34. Ld4 Vba8 35. h5 h6 36. Vg6 Kh7 37. g4 Re4 38. Od3 Rf6 39. Kf2 Vgf8 40. Vag1 Va3 (Sain täpselt käigud täis ja enne minu järgmist käiku kukkus nool. Vastane jäi enne ajapuudusesse, aga ajakontrolli hetkel läksin temast mõeldud aja pikkusega mööda.) 41. g4 Rh5 42. gh Vd3 43. Vg7+ Rg7 44. Vg7 Lg7 ja valge alistus. Valge mõtles 1 tund 40 minutit, must 1 tund 43 minutit.

6. voor
Runnel-Muru
1. e4 c6 2. d4 d5 3. ed cd 4. Od3 Rc6 5. c3 e5 6. de Re5 7. Le2 Le7 8. Ob5+ Od7 9. Od7+ Rd7 10. Oe3 Rgf6 11. Rf3 Rg4 12. Od4 Le2+ 13. Ke2 b6 14. Ve1 0-0-0 15. h3 Rgf6 16. Rbd2 Oc5 17. Kf1 Kc7 18. Rb3 Kd6 19. Re5 Vhf8 20. Rd7 Vd7 21. Of6 gf 22. Rc5 Kc5 23. Vad1 Vfd8 24. Vd4 Vd6 25. Ved1 a5 26. a3 b5 27. b4+ ab 28. ab+ Kc6 29. Vh4 Vh8 30. Vdd4 Ve6 31. Vh5 Ve5 32. Vh6 Ve6 33. Vf4 f5 34. Vfh4 Va8 35. Ve6 fe 36. Vh7 Va3 37. Vh8 Kc7 38. Ve8 Vc3 39. Ve6 f4 40. h4 f3 41. gf Vf3 42. h5 Vf4 43. h6 Vb4 44. h7 Vh4 45. Ve7 Kd6 46. Vb7 Kc5 47. Ke2 Kd4 48. Vf7 Kc3 49. Vf3 Kc2 50. Vf4 (Siin mulle viirastus käigu tegemise hetkel, et kui must lööb h7, siis valge lööb b5.) Vh7 51. Vb4 Vb7 52. Vd4 b4 53. Vd5 b3 54. Vc5+ Kb1 55. Kd2 b2 56. Va5 Vf7 57. Ke2 Vf4 58. Kd2 Vf2 59. Kd1 Vf1 60. Kd2 Vf4 61. Va8 Vd4 62. Ke3 Vd5 63. Ke2 Kc2 64. Vc8+ Kb3 65. Vb8+ Kc3 66. Vb7 Vd4 67. Ke3 Vb4 68. Vh7 Ve4 69. Kf3 b1L 70. Vc7+ Vc4 ja ma alistusin. Valge mõtles 1 tund 34 minutit ja must 1 tund 25 minutit. Vähemalt ühe käigu ajal minu kell ei käinud. See mäng näitab, et pean vankrilõppmänge otsast peale õppima hakkama. Viimases voorus tegin vist käike liiga kiiresti ka. Võibolla pani kiirustama väsimus. Muidu turniiri viimasel päeval magasin paremini kui keskmisel. Malemäng rikub isegi und ja eile lisandusid neile magamistoas tiirutavad sääsed. Täna hommikul ei pannud ma kodus sääski tähele, seevastu kuna mängud viidi üle keldrisse, oli tohutu sääseuputus mänguruumis.

Mustade viies võit

Turniiri eelviimases voorus sain raske võidu Enkvisti üle. Jäime viimastena mängima. Viimases voorus on mul valged vastase vastu, kelle puhul minu võidu tõenäosus on suurem.

Minu nime all

Vennad ronisid puude otsas. Üks oli juba peaaegu ladvas. Hüüdsin, et ladvas ei ronita, see on nii peenike, et murdub ära. Nad hakkasid allapoole ronima, aga samal ajal hakkasid ka oksad murduma. Üks vend kukkuski kõrgelt alla. Ta hakkas nutma. Ütlesin, et ma arvasingi, et ta saab viga. Aga ta vastas, et ta ei nuta sellepärast, et oleks haiget saanud, vaid et kirjad kukkusid taskust välja. Ta arvas, et tuul on need minema viinud, aga kirjad leiti samast puu alt. Ainult üks kiri tundus puudu olevat.

Lugesin füüsikaõpikust ühe peatüki. Ütlesin, et lõpuks ometi sain jälle füüsikaõpikut lugeda. Seal oli ülesanne, milles oli antud kahe asja kohta arvandmed. Nende arvude põhjal arvutasin välja mitu muud arvu. Arvutasin peast ja ümardatult. Vanasti, kui ma veel koolis käisin, oli mul olnud taskuarvuti ja siis olin jätnud sellised arvutused sellele. Läksin teise tuppa. Seal oli üks poiss kirjutanud paberile sama ülesande põhjal vastuseid. Üks tüdruk oli nende alla kirjutanud küsimuse, et kust ta küll kõik need andmed järele vaatas. Ütlesin seetõttu, et lollid on lollid. Siis taipasin, et ma poleks pidanud seda kuuldavalt ütlema, sest üks tüdruk oli parajasti seal toas. Aga lõpuks paistis, et kui mina olin kõik arvutused teinud ise, siis see poiss oli tõesti vähemalt ühe arvu kuskilt järele vaadanud, sest ta oli toonud välja ka hõõrdeteguri, mida ei saanud ülesande andmete põhjal arvutada. Kui olin eelmises toas olnud, oli üks vend kirjutanud arvutisse minu kasutajanime alt, et mitte enda oma ette saamisele aega kulutada. Nüüd lisasin sinna alla: "Ärge kirjutage minu nime all keelevigadega!"

Läksime Paidesse. Pidime ööseks sinna jääma. Õuele hakati panema valmis voodeid, kus me magama pidime. Meid oli palju, seetõttu ka voodeid. Öösel õues magada oleks olnud külm. Kui ma oleks teadnud, et magada tuleb väljas, siis ma poleks Paidesse tulnud. Aga majaomanike tahtele ei saanud vastu hakata. Ühele paberile olid kirjutatud sugulaste nimed ja sugulusastmed. Siiri sugulusastmeks oli märgitud "vari". Toas mängis mitu titat ja suured inimesed jälgisid neid. Üks suur inimene ütles, et on väidetud, et titad on eelmiste titade ümbersünnid, aga tegelikult mängivad kõik titad sama mängu. Ta pidas silmas, et ühel ajal sündinud titad ja et nad siis väidetava eelmise elu mänge ei tunne. Aga teine suur inimene vastas, et üks titatüüp on esivanemate hulgast teised välja tõrjunud.

Koolis toimus lõpuaktus. Üks õpetaja ütles ukse taga, et ta annab auhinna oma pere ainsale lõpetajale. Küsiti, kas ta mõtleb meie pere või ühte teist. Ütlesin Tõnule, et ta unustas, et meie perest ei lõpeta mitte ainult tema, vaid ka mina. Tõnu vastas, et tema pole öelnud, et ta on pere ainus lõpetaja. Seda ütles tõesti õpetaja. Mina lõpetasin keskkooli ja Tõnu põhikooli, mistõttu Tõnule auhinna andmine oli kummaline, kui minu lõpetamine oli tegelikult tähtsam. Aga võibolla mind siiski ei loetud lõpetajaks, sest võidi avastada, et mul on mingi tunnikontroll tegemata. Või oli asi selles, et Tõnu läks saali, aga mina mitte.

Laupäev, mai 22, 2010

Mustade neljas võit

Enne neljandat vooru helistas A. Kuusk kohtunikule, et jätab turniiri üldse pooleli. Loosimine tehti osaliselt ümber ja jätkatakse paaritu arvu osavõtjatega. Mina läksin teisel laual kokku ühe kaotuse saanud Peeboga, esimesel laual mängisid Seljodkin ja Trohhalev.

Runnel-Peebo
1. e4 d6 2. d4 e5 3. Rf3 Og4 4. de Of3 5. Lf3 de 6. Oc4 Lf6 7. Lb3 b6 8. Rc3 c6 9. Oe3 Rd7 10. 0-0 Rc5 11. Oc5 Oc5 12. Vad1 Rh6 13. h3 0-0 14. Vd2 Vad8 15. Vfd1 Vd2 16. Vd2 Lf4 17. Ve2 b5 18. Od3 g5 19. g3 Lg3+ 20. Kf1 Lh3+ 21. Ke1 Rg4 22. Rd1 Rh2 23. Kd2 Rf3 24. Kc1 Rd4 25. Lc3 Re2 26. Oe2 Lc3 alistusin. Valge mõtles 49 ja must 9 minutit. Pärast mängu lõppu ütles vastane, et ta ei jaksa variante arvestada. Mina ütlesin, et kui pooled mängud võidab, siis on kaotuspartiid ka huvitavad.

Mustade kolmas võit

Eile olin rahul, et kuigi ma teises voorus kaotasin, pidasin vähemalt kõige kauem vastu. Aga täna väitis kohtunik, et minu kell vahepeal ei käinud, sest vooru lõpp olevat 20 minutit edasi lükkunud.

Kõrgemate kohtade jagamisel on oluline, et teise asetusega A. Kuusk jättis kohtuniku loal kolmanda vooru vahele, sest mängib kahel turniiril korraga.

Seni on kõikides minu mängudes võitnud must. Pole võimatu, et nii jätkub see turniiri lõpuni.

Abubakarov-Runnel
1. e4 c6 2. Rf3 d5 3. d3 de 4. Re5 La5+ (Seda võimalust ma esimesel hetkel ei märganud, aga mõtlesin vastasest kauem ja enne käigu sooritamist leidsin üles.) 5. Rc3 Le5 6. d4 Lf5 7. Oe3 Rf6 8. Oe2 Rd5 9. Rd5 cd 10. 0-0 g6 11. f3 Og7 12. fe Le4 13. Ld3 Ld3 14. Od3 0-0 15. Of4 Od4+ 16. Kh1 Ob2 17. Vab1 Of6 18. Ob8 Vab8 19. c4 dc 20. Oc4 Of5 21. Vbe1 Vfd8 22. Vd1 Vd1 23. Vd1 e5 24. Od3 Od3 25. Vd3 Vd8 ja valge alistus. Valgetel kulus mõtlemisaega 8 minutit ja mustadel 24.

Tehnika

Strandberg koostas uut tehnikasõnaraamatut. See oli viimasel ajal juba mitmes. Isa ütles, et kogu aeg need tehnikasõnaraamatud. Ta tundis vist kohustust kõik uued raamatud läbi vaadata, aga samal ajal see teema ei pakkunud talle suurt huvi. Ütlesin, et Teaduste Akadeemia 100. aastapäeva raamatut koostatakse ka. Hakkasin kahtlema, kas saab juba 100. aastapäev olla, kui see asutus oleks justkui alles Pätsi presidendiks oleku ajal asutatud. Pille oli öelnud, et enne tuleb meil toad korda teha ja alles siis saab televiisorit parandama hakata. See tähendas, et kõigepealt tuli üles leida televiisori parandamise õpetus. Ütlesin, et ma tean, see on Salora. Ma ei tea täpselt, kus see raamat on, aga kuskil olen näinud. Siis tuli meelde, et meil on uus televiisor Sony, nii et võibolla see raamat enam ei aitagi. Uue televiisori raamatut ma ei tundnud. Hakkasin siiski otsima. Kõigepealt vaatasin plaadikappi. Ütlesin, et ma tean küll, et seal ei ole, aga ma vaatan süstemaatiliselt. Plaadikapis oli peale plaatide ka pabereid, mis olid grammofoni pealt kõrvale tõstetud. Selgus, et seal oli ka peaaegu otsitaval teemal pabereid, kuigi siiski natuke teisel.

Reede, mai 21, 2010

Õhtused mängud

Selle aasta Tartu meistrivõistlustele kogunes 18 osavõtjat, mis on 4 rohkem kui mullu. Tiitlikaitsja on Seljodkin, aga kolm kõrgeima asetusega osavõtjat Peebo, A. Kuusk ja Trohhalev. Kohtunik on esimest korda neil võistlustel Karba. Mängitakse kirjanduse majas, aga kui ülikooli maleklubi tegutseb seal keldris, siis meistrivõistluste kaks esimest päeva mängitakse üleval saalis. Kolmandal päeval on saal kinni ja siis kolitakse keldrisse. Enne kohale minekut kartsin, et keldris võib pime olla, aga saalis mul valguseprobleemi ei tekkinud, eriti kui ei pidanud esimesel päeval käike üles kirjutama. Üks teine mängija, kes oli tulnud tumedate prillidega, siiski tundis huvi, kas valgust ei saa juurde.

Minul on reitingu järgi 8. asetus. Tartu meistrivõistluste valikturniiri mängisin esimest korda aastal 1993 ja sain seitsmest mängust kolm punkti. 1995 mängisin esimest korda finaali, sest valikturniiri ei toimunud. Sain 24 alustanu hulgas 10. koha, kogudes 11 voorust 6 punkti. 1999 oli 10 osavõtjat ja sain 7. koha 2,5 punktiga 9-st. 2002 alustas turniiri algul rohkem mängijaid, aga lõpuks jäi neid järele jälle 10 ja sain jälle 7. koha, seekord 3 arvesse mineva ja 1 mitte arvesse mineva punktiga. 2009 tuli seni kõrgeim koht 6., seda 14 osavõtja hulgas ja 3,5 punktiga 6-st. Edasiminek oleks, kui lisanduks 5. koht.

Esimeses kahes voorus oli mõtlemisaega 45 minutit kummalegi. Edasi on seda 1 tund 30 minutit 40 käigule ja 30 minutit mängu lõpuni.

1. voorus olid mul mustad reitinguta vastase vastu:

1. e4 c6 2. Lf3 d5 3. ed cd 4. c4 Rf6 5. cd Ld5 6. Le3 Rc6 7. Rc3 La5 8. Rf3 g6 9. Ob5 Od7 10. Oc6 Oc6 11. Rd4 Og2 12. Vg1 Od5 13. Rd5 Ld5 14. b3 Le4 15. Le4 Re4 16. d3 Rc5 17. Oa3 Rd3 18. Kd2 Rf4 19. Vac1 Vd8 20. Vc4 Re6 21. Ob2 Og7 22. Ke3 Rd4 23. Od4 Od4 24. Vd4 Vd4 25. Kd4 Kd7 26. a4 Vd8 27. Ve1 e6 28. b4 Ke7+ 29. Kc3 Vd5 30. Kc4 Vd2 31. b5 Vf2 32. Vh1 Vf4 33. Kc5 Va4 34. b6 a6 35. Vd1 Va5 36. Kb4 Vb5+ ja valge jätkas vastupanu veel kuni matini.

2. voor
Runnel-Trohhalev
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 Od6 7. d4 Le7 8. de Oe5 9. Re5 Le5 10. f4 Lc5+ 11. Kh1 Od7 12. Rc3 Rf6 13. Lf3 0-0-0 14. Oe3 Lc4 15. e5 Rd5 16. Rd5 cd 17. Lf2 Of5 18. c3 Oe4 19. Vfc1 f6 20. Od4 fe 21. Oe5 Vhe8 22. b3 Lc6 23. Od4 Vd6 24. Kg1 Vg6 25. g3 Ld7 26. c4 dc 27. bc Vd6 28. Oc3 Vd3 29. La7 Lh3 30. Lf2 Vf3 31. Ld2 Vd8 32. Le2 Ve3 33. Lf1 Lg4 34. Oe1 Ve2 35. Of2 Vdd2 36. h3 Lg6 37. Vd1 Vf2 38. Lf2 Vf2 39. Kf2 (Siin ma lootsin veel natuke vastase ajapuuduse peale.) Lb6+ 40. Kf1 Lb2 41. a4 Lg2+ 42. Ke1 Lg3+ 43. Kf1 (Algul käisin Vac1, mis oli valekäik. Ütlesin vastasele, et ta võib kaks minutit juurde küsida, mida ta ka tegi. Enne seda vooru kehtestati eeskiri, et aega saab küsida juurde, kui seda on järel alla viie minuti.) Lf4+ ja kuna nüüd oli vastasel aega piisavalt, siis ma alistusin.

Hommikune turniir läbi

Täna kogunes päevakeskuse turniirile kaheksa osavõtjat ja see mängiti ringsüsteemis. Esimeseks tuli Seljodkin 6 punktiga. (Sai ainukese kaotuse viimases voorus Tättelt.) Teine oli 5 punktiga Parts. 4 punkti kogusid Ojaste ja Ivainen, kellest Ojaste võitis omavahelise mängu. Kuna õhtul algavad Tartu meistrivõistlused, otsustasin hommikuse turniiri arvel jõudu kokku hoida. Aga osad arvavad, et mängivad samal päeval kahel turniiril. Ja kolmas turniir toimub täna Tartus veel, lisaks peavad osad maletajad õppima eksamiteks, mistõttu soovitakse järgmise aasta Tartu meistrivõistluste nihutamist teisele ajale.

Ei tundnud hammustusi

Vaatasin Riigikokku kandideerinute nimekirja. Rahvaliidul ei olnud linnades kohati üldse kandidaate, peamiselt olid need tal maal. Erakond oleks võinud hoolitseda selle eest, et tal linnades ka toetust oleks. Aga see ei olnud nii kerge, sest ise ma neid ka toetada ei tahtnud. Ühe maletaja kohta kirjutati, et ta on Tartus Rahvaliidu põhitegelane. Varem ma ei teadnud üldse, et ta Rahvaliiduga seotud oleks. Rääkisin teisele maletajale, et ma ei saa aru, kuidas see maletaja saab olla juhtiv tegelane, kui ta ei kanna ülikonda, vaid teksajakki. Teine maletaja ütles, et jah, rahvas on paigast ära. Lisasin, et mina kannan teksajakki sellepärast, et ma ei ole juhtiv tegelane. Olime Paide aias. Märkasin, et sipelgapesast on tekkinud lai sipelgarada saepuru juurde. Ja avastasin, et minu käsi on sipelgaid täis. Ütlesin, et uskumatu, et ma seejuures ühtegi hammustust ei tundnud. Tagurpidi astudes nägin veel kahte sipelgapesa. Aia kaunistamiseks oli sinna pandud kive ja kivide juures oli oht kohtuda rästikuga. Ma olin kuulnud, et neid on siin aias nähtud, aga ise ühtegi näinud ei olnud. Maja trepi sees oli pragu ja selles praos elas vist ka rästik, nagu ma kuulnud olin. Aga kui ma selle kohta järele küsisin, ütles Siiri, et ei mäletagi enam.

Olin maleklubis. Kui olin siin esimest korda Agot võitnud, olin pidanud seda väga suureks saavutuseks, sest Ago oli klubi esimees. Nüüd pidasin juba loomulikuks, et võin võita kõiki klubi liikmeid. Loeti ette turniiri järgmise vooru paarid. Mina pidin mängima ühe poisiga. Vaatasin turniiril osalejate nimekirja. Ühel mängijal oli selline varjunimi, mille järgi võis oletada, et tal on aids, kuigi nimi polnud täpselt Aids, vaid natuke erinev. Varjunimesid oli antud teistelegi mängijatele ja nende hulgas oli paari kaupa üksteisele sarnaseid. Hakkasin oma mängukohta minema ringiga, aga üks teine poiss ei tulnud teelt eest, nagu ma ei olekski pidanud sealt läbi minema. Küsisin Reilt üle, kas mina pean mängima kolmandal laual. Rei vastas jah. Tegelikult ta ei pidanud peast kõigi mängijate laudu mäletama, sest osalejaid oli palju.

Neljapäev, mai 20, 2010

Riimidest ja teemadest

Mulle on ette heidetud, kui ma olen kirjutanud luuletuse, millel ainult viimased silbid riimuvad, et tänapäeval nii ei kirjutata, see olevat 20. sajandi alguse stiil. Ja ühes artiklis kirjutati, et tolleaegne luule on teenitult unustatud. Minu meelest see siiski ei ole unustatud. Seda laadi riimid peaksid tekitama vähem kulumise probleemi. Riimiline luule kõlab küll paremini, aga uut luuletust kirjutama hakates siiski häirib, kui tuleb meelde, et seda riimi on varemgi kasutatud. Kui riimub ainult viimane silp, siis ei pane kordust vist nii hästi tähele. Lühikese lõppriimiga luule tuli otse algriimilise rahvalaulu järel. Siis vist inimestele tundus loomulik, et kui varem oli ühest või kahest häälikust koosnev algriim, siis ei pea ka lõppriim pikem olema. Ja ei öelda ju, et algriim oleks kulunud. Võibolla mõni konkreetne sõnapaar esineb liiga sageli, aga see ei sega, et seda tähte on riimides juba varem kasutatud.

Lugesin veel uuemat reisiluulet. Mõni läheb reisile spetsiaalselt selleks, et kirjutada luuletusi. Mina kirjutaks parema meelega kodus olemisest, mis on minu jaoks meeldivam. Aga unenägude puhul on hea, kui olla rohkemaid kohti ärkvel olles näinud. Võibolla peaksin siis ka reisiluulet kirjutama alles pärast reisilt koju jõudmist? Aga kui unenäos lähevad halvad asjad lihtsalt meelest, siis ärkvel olles püsivad nad paremini mälus. Öeldakse siiski, et head asjad jäävad üldse kauemaks meelde, nii et pikema aja jooksul peaks heade mälestuste osakaal järjest suurenema. Võibolla peaksin siis oma reiside kohta luuletusi kirjutama alles aastaid pärast reisi toimumist. Ja kui vaadata, millised on pikemad sissekanded minu blogi mälestusterubriigis, siis need ongi lapsepõlve suvitusreiside kohta. Üks pikk sissekanne oli ka reisidest väljamõeldud maadele. Pikemalt olen kirjutanud nendest suvituskohtadest, kus ma olen käinud vähem kordi. Aga kui ma hakkasin kunagi paberile mälestusteraamatut kirjutama, alustasin siiski kodust. Ja kummadki mälestused ei ole luulevormis. Luuletusi olen kirjutanud nii kodust kui ka kohtadest, kus ma käinud pole, aga päriselt toimunud reisidest vähe.

Uuring

Raadios hakkas kõlama uus laul. Kuna see oli isa sõnadega, hakkasin seda lindistama. Laulu pealkiri oli "Kolm pliiatsit". See oli ainus, mis oli isa sõnadest järele jäänud, muu oli kõik ümber tehtud. Selle laulu puhul oli laual kolm jämedat pliiatsit. Hoidsin kätt maki nuppude peal, et ei oleks näha, et ma lindistan. Isa küsis ühe nupu kohta, kas ma tegin selle pehmeks. Ta küsis vale nupu kohta. Vastasin, et ma ei teinud ühtegi nuppu pehmeks. Märkasin, et kuigi olin alla vajutanud kaks nuppu, ei olnud nende hulgas lindistamisnuppu, sest olin vajutanud maki valel poolel.

Klaus küsis, kas me tahame saada Venemaa pangast kasu. Henn hakkas kohe tahtma. Klaus küsis, kas ta tahab, et tema raha pangas ära sulaks. Henn hakkas nutma. Klaus ütles, et tegelikult viis ta läbi sotsioloogilise uuringu. Minu meelest oli kaks vastajat sotsioloogilise uuringu jaoks liiga vähe. Aga tegelikud küsimused oleksid olnud, et kas me tahame, et meil läheks teistest paremini, ja kas me tahame, et meie raha tehtaks sulaks ehk peenrahaks. Olime käinud ühes linnas ühes majas. Nüüd vaatas isa arvutist selle maja mudelit, et mis asutuste sildid seal veel on. Mina poleks nii hästi vaadata osanud. Rääkisin, et iga aasta toimub võistlus, kus alati saavad oma vanusegrupis auhinna kaks kindlat poissi. Seal esitatakse väga raskesti vastatavaid küsimusi. Näiteks küsiti, kas ühel alal räägitakse bulgaaria-rumeenia segakeelt või slaavi ja romaani keelte segu. Keegi polnud vastata osanud, väljaarvatud üks neist kahest poisist.

Kolmapäev, mai 19, 2010

Vaikijad

Jumal sarnaneb autistile, sest kuigi tema poole pöördutakse palvetega sageli, vastab ta harva. Ja kui autistil võib olla ülihea mälu, siis jääb ka Jumalal kõik meelde ning viimsel kohtupäeval mõistab ta selle alusel kohut. Võibolla tuleks öelda, et nagu kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi, nii ka autistid.

Jumalasõna on vähemalt prohvetid ilmutuse alusel kirja pannud, aga hoopis puudub inglisõna. Inglite poole vist isegi ei palvetata, sest lootust vastust saada on veel vähem.

Vanapaber

Ott rääkis, et tema maja pööningul on alles märkmed, mis tema vanaisa tegi 19. sajandil Inglise kodusõja kohta. Ma imestasin, kuidas tema majja nii palju asju mahub, kui lisaks on alles ka värsked asjad. Ajaloo õpetaja parnadas selles käsikirjas aastaarvu ära, millal Inglise kodusõda tegelikult toimus. Ta ütles Otile, et kui käsikiri on nii vana, siis on selle koht arhiivis. Arhiivile loovutamist nõudis seadus. Ainult et minu meelest ei sobinud arhiivis lugeda pabereid, mida õpetaja on oma käekirjaga täiendanud. Selle loo põhjal paistis, et Oti vanaisa ei olnud eestlane. Kodus öeldi, et vanapaberi andmise leping tuleb ümber teha. Lepingu järgi lubati kogu vanapaber anda vanapaberivedajale, aga kui Ott pidi osa pabereid arhiivi andma, siis tuli lepingut muuta, sest leping nõudis ka nende vanapaberiks andmist. Leping oli sõlmitud sellepärast, et meile taheti tuua uut kirjutuslauda ning ühtlasi vana ära viia, milleks taheti selle sahtlid tühjaks teha. Osa sahtleid olid minu omad. Ma hüüdsin, et ma ei luba ühtegi oma asja ära vedada. Minul oli rohkem sahtleid kui ühelgi teisel vennal, sest mulle meeldis asju rohkem alles hoida. Ja need polnud niisama paberid, vaid olin nende põhjal raamatuid välja andnud ja oleks võinud veel anda. Vanapaberivedaja astus minu sahtli juurde ja tahtis seda avada. Tõukasin ta eemale ja hüüdsin, et ta ei soriks teiste sahtlites. Isa hakkas kaebama, et minu käitumine kahjustab tema tervist. Ema ütles, et kaklus on läbi. Vastasin, et kaklust ei olegi olnud, ma ainult tõukasin. Ma ei saanud aru, miks just selle kirjutuslaua sahtlid tühjaks tuleb teha, miks ei või isa enda sahtlite sisu minema visata. Või miks ei või visata ainult nende vendade asju, kes oma asjade alleshoidmisest huvitatud ei ole.

Kirjutuslaua sahtleid taheti ikka veel tühjaks teha. Ma ei saanud aru, miks on vajalik asjade minema viskamine, kui uuel kirjutuslaual on samuti sahtlid ja asjad saaks sinna ringi tõsta. Ainuke halb külg vanade asjade alleshoidmisel oli see, et siis ei olnud ruumi uute asjade muretsemiseks. Kõige väärtuslikumaks ei pidanud ma oma sahtlites mitte enda kirjutatud jutte, mis pakkusid huvi ainult mõnel päeval, vaid maleparetiisid, mis huvitasid iga päev. Küsisin, et kui vanaisa hoidis need elu lõpuni alles, miks peaksin mina need siis ära viskama. Algul oli mul kahju ainult sahtlite sisust, aga nüüd hakkas kahju ka vanast kirjutuslauast endast, mille peal ma olin algkooli ajal õppinud. Ütlesin, et uus kirjutuslaud on kindlasti halvem, sest nii häid enam ei tehta. Teine asi oleks, kui vana kirjutuslaua asemele saaks veel vanema. Magasin oma voodis ja kuulsin, kuidas mulle öeldi, et ma üles tõuseks, sest keegi tuli. Uni nii sügav ka ei olnud, et mul kuulmata oleks jäänud. Tõusingi püsti, kuigi ei olnud veel ärganud. Ema võrdles vana kirjutuslauda vanade mänguasjadega, et vanade mänguautodega ma ka enam ei mängi. Vaidlesin vastu, et kui Tõnis ja Joosep siin käivad, siis mängin.

Teisipäev, mai 18, 2010

Kartulihalud

Puuhalgu ei saa otse tikuga põlema panna, aga tikule jääb kohe tuli külge ja kiiresti jääb see ka halu küljest lõigatud laastudele. Samasugust nähtust märkasin ühel päeval ka elektripliidil kartuleid soendades. Panin vanad kartulid kuiva pajaga pliidile soenema. Algul panin alla liiga suure kuumuse, mistõttu kartulid jäid paja põhja külge kinni. Murdsin nad lahti ja keerasin kuumuse väiksmeks. Murdmiskohtadele jäid põhja külge väiksed libled. Väiksema kuumusega kinnijäämine enam ei kordunud, aga need libled kõrbesid ära, samal ajal kui suured kartulid läksid vaevu soojaks ja jäid kollasteks. Ma pole kontrollinud, aga siis peaks ka pannil praetud kartuliviilude puhul väiksemad minema pruunimaks kui suured. Küsisin selle kohta suuremalt söögitegijalt, kes vastas, et sõltub ka asendist pannil, aga tendents on küll.

Kogenud pakikandja

Töötasin sadamas laadijaabi abina. Ühele tüdrukule vist ei meeldinud, et mul nii tähtsusetu amet on. Sadamast lahkudes hargnesid ühes kohas teed kaheks. Seal üks mees jagas ära, et enamus läheb ühte teed, aga mina ja veel mõned teist, sest meie oleme tähtsamad. Ta ütles, et meie oleme Savisaare kosija kandidaadid. Algul seisime kindlal pinnal, aga see muutus järjest rohkem veeks. Toetusime veel vesiroosi lehtedele, aga need jäid ka järjest väiksemaks. Peebo jõudis hilinemisega kohale ja tuli minuga sama teed. Ütlesin, et kindlat pinda jääb vähemaks. Peebo vastas, et jääb jah.

Mõtlesin õppida doktorantuuris pakikandmist. Kandsin pakke ka praegu. Mul oli neid suurem hulk korraga käes. Mõtlesin, et kogenud pakikandja püiab jätta pakid samasse järjekorda. Siis muutsin siiski järjekorra teiseks ja mõtlesin, et kogenud pakikandja proovib erinevaid asendeid. Jõudsin kohta, kus oleks pidanud olema auto, millesse ma pakke kandsin. Aga ma ei tundnud ära, kas seal on õige auto ja kas selle juures on õiged mehed. Mõtlesin, et kogenud pakikandja küsib järele. Aga küsida ma ei jõudnud, sest mehed läksid autoga kanali äärde. Sinna ma ei järgnenud ja mõtlesin, et kogenud pakikandja kannab pakke ainult õigele territooriumile.

Toimusid olümpiamängud. Üks mees hakkas tribüünil natsitervitust tegema. Seetõttu äratas ta politsei tähelepanu, samuti temaga seotud naine. Nad otsiti läbi. See mees oli Hitler. Hiljem müüdi taskumalelaudasid poes nimetuse all Adolf Hitleri malelaud. See oli arusaamatu, sest minu teada oli malemäng vanem kui Hitler. Aga võibolla oli asi selles, et neis komplektides olid nupud Hitleri disainitud kujuga.

Olin kunagi välja mõelnud lauamängu, millel ruutude asemel olid kolmnurgad. Suur kolmnurk jagunes väikesteks kolmnurkadeks, lisaks suurele kolmnurgale oli laual ka väiksem kujund, mis koosnes samuti kolmnurkadest. Nimetasin seda oma esimeseks lauamänguks. Nüüd mängisid vennad mingit sarnast mängu. Tundus, et nende mängulaud on joonistatud minu kunagise mängulaua eeskujul. Mind riputati lakke, nii et mu jalad enam ei puutunud põrandat. Aga sain ennast õõtsutades edasi liigutada ja läksin niiviisi kööki. Seal avastasin, et saan õõtsutamise abil minna igale poole.

Esmaspäev, mai 17, 2010

Kindel tunne

Ühel päeval räägiti, et kui väike laps on harjunud kõndides tasakaalu säilitamiseks kellelgi sõrmest kinni hoidma, siis tunneb ta ennast kindlamalt ka juhul, kui hoiab peos pulka, mis kuskile ei toetu. Selle peale tuli mul meelde, et olen praeguses vanuses ka kindlama enesteunde jaoks kätt rusikasse surunud.

Deklaratsioon eelarvesse

Raun soovitas, et ma räägiks mõnele Isamaliidu poliitikule, et Riigikogu võiks deklareerida, et Eesti on endiselt iseseisev. Praegu käis riigieelarve arutelu ja Rauna arvates oleks võinud deklaratsiooni panna eelarvesse. Ta soovitas, et ma räägiks seda Oleskile, sest olen koostanud Oleski raamatu. Eelarvesse pandi punkt, et Euroopa Liidu eelarve täiendab ja laiendab Eesti eelarvet. Mul tekkis küsimus, kas siis Eestis lisaeelarve vastuvõtmise korral tuleb vastu võtta ka Euroopa Liidu lisaeelarve. Olesk kutsus ise minu ja ühe mehe kokkusaamisele. Läksin kohale, aga ei tahtnud hästi Rauna soovitatud teemal rääkida. Kui kokkusaamine läbi sai, ütles Olesk sellele mehele, et neljapäeval saame uuesti kokku. Küsisin, aga mina. Olesk ütles 17.10. Ma ei saanud aru, kas see on kuupäev või neljapäevane kellaaeg. Ja kas ta ütles seda mulle või sellele mehele. Mõtlesin, et järgmine kord Oleskiga kohtudes küsin, kas ma peaksin välja andma uue raamatu. Ja kui, siis mis liiki raamatu. Aga kui see päev kätte jõudis, siis ei läinud ma kuskile, sest Olesk oli nimetanud ainult aega, aga mitte kohta.

Algas kiirmaleturniiri kolmas voor. Mina pidin minema esimesele lauale. Üks osavõtja ütles, et ma võin turniiri võita. Vastasin, et kõik võivad võita, siin on kõik ühe tugevad. Aga esialgu ei olnud mul veel kolme punktigi, vaid ainult kaks. Mõtlesin, et tegelikult päris kõik ühe tugevad ei ole.

Pühapäev, mai 16, 2010

Rooma tänavakohvikud

Toimus minu magistritöö kaitsmine. Mulle esitati mõned küsimused, millele oli kerge vastata. Need olid kergemad kui minu esimese magistritöö puhul. Kui kaitsmine läbi sai, läksin koos emaga koju. Kodus tuli meelde, et ma ei oodanud komisjoni otsust ära. Otsus sai olla ainult positiivne, sest muidu oleks esitatud kriitilisi küsimusi. Aga võibolla ma lihtsalt ei saanud aru, et need kriitilised olid. Mõtlesin, et lähen õppehoonesse tagasi.

Tekkis probleem, et miks ei ole Vana-Rooma tänavakohvikutes pissuaare. Roomlased kasutasid pissuaare vee võtmiseks. Aga üks füüsik tõestas, et kohvikutes ei ole pissuaare vajagi, sest vihmavesi peseb ka lauad puhtaks ja voolab seejärel laualt maha. Pissuaarist tuli välja šampoonivalaja. Tegin ennast üleni šampooniga kokku.

"Vikerkaares" ilmus lugu Helinast ja tema kahest lapsest. Esimese lapse nimi oli esimene kord kirjutatud vene tähtedega, et oleks aru saada, et see on venelase järgi pandud. Tagapool tuli sama nimi ladina tähtedega. Selle esimese lapse kohta kirjutati, et see on pärit esimesest abielust. Algul arvasin, et tegu on ilukirjandusliku tekstiga. Aga kui märkasin, et leheküljed jagunevad kaheks veeruks, siis sain aru, et see on artikkel. Autoriks ei olnud Helina ise, vaid ajakirjanik, kes tavaliselt kirjutas kurjategijatest.

Kodus toimus pidu. Kui olin söömise lõpetanud, lahkusin pidulauast ja läksin teise tuppa, kus oli Klaus. Olin laua juurest pikalt eemal, kuigi tegemist oli minu enda sünnipäevaga. Külas olid Maaja ja teised. Sõitsin Klausiga samas bussis. Klaus toetus vastu esiust, mina seisin teise ukse lähedal. Kartsin, et buss võib avada uksed enne peatumist ja Klaus võib välja kukkuda. Klaus tõmbas ise sõitva bussi ukse lahti. Hüüdsin talle, et ta ära lõpetaks. Aga hüüdsin nii kaugelt, et ei teadnud, kas ta kuulis.

Küsitlus ebaõnnestus

Küsitluse unenägude värvide kohta võtsin teisel päeval maha, sest hääletamine oli takistatud. Esimesel päeval panin ise esimese vastuse, et minu unenäod on värvilised, keegi teine vastas, et ei tea, mis värvi, rohkem vastuseid ei tulnud. Teisel päeval käisin kodus veel ühele inimesele peale, et ta hääletaks, kuni ta nõustus. Aga kuigi ta tegi seda teise arvutiga, hääle andmine tal ei õnnestunud, vaid arvuti ütles, et ta on juba hääletanud. Ei aidanud ka küpsiste kustutamine. Lisaks ei olnud ta rahul vastusevariantidega, sest tal olevat olnud nii värvilisi kui ka mustvalgeid unenägusid. Mul oli plaanis veel igasuguseid küsitlusi läbi viia, aga kui ei arvestata võimalusega, et ühes korteris võib elada üle ühe inimese või on seal mõni muu programmeerimisviga, siis seda programmi ma rohkem kasutada ei soovi.

Laupäev, mai 15, 2010

Õpetaja halastus

Ajalooõpetaja oli pannud mulle kõigi vastamatajätmiste eest kahed. Ta otsustas, et lõputunnistusele mulle ajaloo hinnet välja ei pane. See oli halastus, sest alternatiiv oleks olnud kaks panna. Mind lõputunnistuse hinded ei huvitanud, sest käisin koolis juba teist korda. Lõpueksamitele ei kavatsenud ma üldse minna. Kunagi oli mulle meeldinud eksameid teha, aga enam ei meeldinud. Viimase kontrolltöö olin siiski ära teinud ja nüüd andis asendusõpetaja selle tagasi. Kontrolltöös olin pärisõpetajat sõimanud ja andnud talle hindeks 2. Tema oli tööd kõvasti parandanud, aga hindeks oli mulle pannud 4+, mis oli jälle heatahtlikkuse märgiks. Aga sõimu peale oli suhtumine siiski kohe muutunud, sest varem olin saanud viisi. Ülikoolis olin saanud ajaloos ainult viisi. Kui nüüd koolis pandi madalamaid hindeid, siis sellega võibolla taheti näidata, et meie kooli tase on kõrgem kui ülikooli oma. Vaatasin koos Sandriga oma vihikust kaarte, mille olin sinna joonistanud. Need olid mul uskumatult hästi välja tulnud. Praegu poleks ma enam nii hästi joonistada osanud. Üks kaart oli siiski veidi ebaõnnestunud. Olin hakanud joonistama Eesti kihelkondade kaarti, aga kihelkonnad tulid liiga suured, nii et palju peale Viljandimaa peale ei mahtunud.

Külastatavuse sagedus

Küsimusele "Kui sageli sa külastad seda blogi?" vastati 15 korda. Neist 33% juhtudel valiti vastus "sageli", 27% "mõnikord" 27% "esimest korda" ja 13% "saladus". Enamusel blogi külastamistel ei vastatud midagi. Sellest võib järeldada, et mida aktiivsem lugeja, seda aktiivsem vastaja, sest põhiliselt tullakse otsingumootoriga ja mitte spetsiaalselt seda blogi otsides. Vastusevariante välja pakkudes ma ei arvestanud võimalusega, et kõik ei pruugi mäletada, kas nad on varem käinud selles või mõnes teises blogis. Võibolla jätsid vastamata aktiivsed RSS-iga lugejad, kes küsitlust ei näinud. Küsitlus oli üleval seitse ja pool ööpäeva. Et vastajaid ikka leidus, panin nüüd üles uue küsitluse, mis puudutab unenägude värve.

Reede, mai 14, 2010

Tootmise tasuvus

Oli matemaatika tund. Tunnis oli direktor, kes õpilaste peale karjus. Mõtlesin, et võiks vastu hakata. Tahvlile kirjutati tehteid. Üks valem näitas, et selleks, et tootmine ennast ära tasuks, peab toodangu maht alati olema suur. Alati pidi üks näitajatest olema üks ja sama. Klaus sai minust paremini aru ja ütles, et sümbolid Alt Ja Del tähendavad sama, mis televiisori juhtimispuldil. Mõtlesin, et nüüd olen saanud sellise tugevusega prillid, millega näen tahvlilt kõike, aga kui nägemine jälle halvemaks läheb, siis ma enam jälle ei näe.

Olin otsustanud hakata kodus alati kõik ära õppima. Täna oli esimene päev, milleks olin seda püüdnud teha. Aga kõige õppimiseks võis ikkagi ajast puudus tulla. Seetõttu mõtlesin kasutusele võtta sellise süsteemi, et õpin erinevateks tundideks nende tunniplaanis esinemise järjekorras, et kui hilisemateks tundideks ei jõua kodus kõike õpitud, saab seda teha veel koolipäeva jooksul. Oli inglise keele tund. Helen rääkis minu kohta, et mul on õppimata. Vaidlesin vastu, et kust tema teab. Õpetaja ütles mulle, et tõepoolest, kust teised peavad seda teadma. Ta küsis, kas minu mehelikud huvid ei olegi kaardimäng, naised ja üks kolmas. Sellise küsimuse peale ei vastanud ma midagi, nagu oli varemgi juhtunud. Minul ei olnud enda arvates mehelikke huvisid, vaid lihtsalt huvid. Kaarte ma üldse ei mänginud. Õpetaja ütles, et kuna kaks eelmist tundi olid kehaline kasvatus, siis nende ajal ma õppisin muid aineid. See oli vale.

Jätkub kaheratsu avang

Täna tähistati Ojaste 85. sünnipäeva. Kõnedes tõstis Peebo esile juubilari head tervist ja Särgava rääkis, et Ojaste on Kassi kõrval üks kahest Tartu maletajast, kes on avanguteooriat uuendanud.

Toimus ka kuue vooruga kiirturniir, millel oli 14 osavõtjat. Esimeseks tuli Peebo, kes võitis kõik mängud. 4,5 punktiga järgnesid Raidväli ja Arst, kellest Raidväli oli omavahelise mängu tulemuse põhjal parem.

Mina kogusin punkte 2,5. Alustasin nagu esmaspäevalgi lahtise avanguga:

1. voor
Parts-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. d4 ed 5. 0-0 Re4 6. Ve1 d5 7. Od5 Ld5 8. Rc3 La5 9. Re4 Oe7 10. Od2 Lb6 11. Og5 Oe6 12. Oe7 Re7 13. Reg5 0-0 14. Re6 fe 15. Rg5 d3 16.Ld3 Lf2+ 17. Kh1 Rg6 18. Vf1 Lb6 19. b3 Vad8 20. Le4 Vf1 21. Vf1 e5 22. Lg4 Ld6 27. Rf7 Vf8 28. Lc4 Le7 29. Rh6+ Kh8 30. Lg8+? Vg8 31. Rf7+ Lf7 32. Vf7 Vf8 0:1

2. voor
Runnel-Šukis
Prantsuse kaitsest jõudsin kahe enametturiga vankrilõppmängu, aga lasin selle ajapuuduses viiki.

3. voor
Ojaste-Runnel
Lippuetturi avangust jõudsin enametturiga vankrilõppmängu, aga ühel liinil oli topeltettur ja valesti etturilõppmängu üle minnes tungis vastase kuningas minu etturite juurde ja sain kaotuse.

4. voor
Runnel-Harujõe
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oc6 dc 5. 0-0 f6 6. d4 ed 7. Rd4 Oc5? 8. Lh5+ ja kuigi enamviguri realiseerimine võttis aega, oli vastane sunnitud lõpuks alistuma.

5. voor
Peebo-Runnel
1. d4 d5 2. Og5 Rd7 3. Rf3 Rgf6 4. e3 e6 5. c3 c5 6. Od3 b6 7. Rbd2 Oe7 8. 0-0 0-0 9. Le2 h6 10. Oh4 Ob7 11. Og3 a6 12. a4 c4 (Vastase sõnul on ta sellise käigu järel kõik mängud võitnud.) 13. Oc2 b5 14. ab ab 15. e4 de 16. Re4 Re4 17. Oe4 Oe4 18. Le4 Rf6 19. Lb7 Va1 20. Va1 Rd5 21. Lb5 Lc8 22. Va4 Og5 23. h4 Oc1 24. Va1 1:0

6. voor
Runnel-Tätte
Jätsin Philidori avangus etturi ette, esialgu saavutasin surve vastase nõrgestatud etturile, aga seda kätte saada siiski ei õnnestunud. Vastane vallutas vaba liini, edasi saabus mulle halvem lipulõppmäng. Ajapuuduses loobusin ühel käigul tulistamisest, võttes selle asemel etturi, mispeale vastane tulistas ise ja vahetas lipud välja. Etturilõppmäng oli mulle kaotatud.

Neljapäev, mai 13, 2010

Koide tapmine

Kas on õige tappa koisid, või tuleks nad elusolenditena ellu jätta? Aga kui tappa vähem koisid, kas see ei tähenda, et tuleb tappa rohkem lambaid? Ja et rohkme lambaid tappa, tuleb neid rohkem kasvatada, millega nad hävitavad rohkem rohtu. Kui ei valmistata just lambanahkset kasukat, saab teda pügada ka ilma tapmata, aga vanadusse tal ikkagi surra ei lasta.

Sattusin meeleavaldusele

Asutati Maleliit. Tegelikult oli see juba palju aastaid olemas, aga uuesti asutamisega sai ta Spordiliidu liikmeks. Maleliidu liikmeks astujad pidid kirjutama alla lepingule, millega nad kohustusid osalema turniiril. Mina pidin mängima Arturiga. Artur ei olnud eriti malega tegelenud, aga kavatses võita ja irvitas koos oma sõpradega. Hoiatasin teda, et kui ma mängin halbade inimestega malet, siis ma tavaliselt võidan. Artur valis Prantsuse kaitse. Mängisin avanguvariandi peale, aga siis tuli meelde, et olin raamatust lugenud, et see variant on mustale parem.

Tulin kirjastusest ja kõndisin Vanemuise mäest alla. Seal toimus meeleavaldus euro kasutuselevõtu vastu. Osalejaid oli päris palju, kuigi mitte väga palju. Jäin rahva hulka seisma, et kõnelejaid kuulata. Kõneleja hüüdis mikrofoni, et saabus Simo Runnel, saadame teda koduni. Mulle tuli meelde, et rahvas hüüdis Jeesusele algul hosianna, aga pärast lõi ta risti. Ja kui poleks hosianna hüüdnud, siis vist poleks risti ka löönud. Üks tüdruk astus minu juurde ja küsis, kas ma olen euro vastane. Vastasin, et hääletasin Euroopa Liitu astumise vastu. Tüdruk küsis, millistel põhjustel. Vastasin, et sellepärast, et meie elu oli juba niigi hea. Tüdruk ütles, et see ei ole huvitav, ja läks eemale. Mõtlesin, et kui mulle oleks esitanud sama küsimuse mõni teisest soost ja teises vanuses inimene, siis oleksin vastanud midagi muud. Läksin kodu suunas edasi. Turu ja Võidu silla vahel hakkas üks musta habemega vene mees mulle selja tagant zdrastvui hüüdma. Vaatasin korraks selja taha ja ütlesin strast-strast.

Kolmapäev, mai 12, 2010

Madalaim võim

Rahvas on põhiseaduse järgi kõrgeim võim, sest saadikud valib rahvas. Saadikud omakorda valivad riigipea. Kas siis riigipea on madalaim võim? Tol ajal, kui rahval veel võimu ei olnud, oli kõrgeim võim riigipea, aga nüüd on riik pea peale pööratud.

Õpetaja käskis laulda

Ühel tänaval toimusid arheoloogilised väljakaevamised. Peaaegu kogu tänav oli üles kaevatud. Kaevati erinevate sajandite leide. Kõndisin mööda kraavi peal olevaid plaate. Selle tänavaga ristuv tänav oli samuti üles kaevatud ja läbi selle liikus mingi asi, millele ei tohtinud ette jääda. Raamat lõppes lausega, et laps jäi ellu. Selle põhjal võis järeldada, et enne tekib oht, et ta jääb auto alla. Tekkiski, aga kuigi auto möödus temast lähedalt, last ta ei riivanud.

Olin koos emaga inglise keele tunnis. Seisin kahe tüdruku vahele. Üks neist oli Ann. Ta istus klassiruumi nurgas lauast kaugemal ja kirjutas järeltööd. Ta küsis mult, kuidas on inglise keeles "tšau" ehk "bai". Vastasin, et ma ei tohi ette öelda. Ütlesin siiski, et see sõna on kolme tähega. Õpetaja tuli klassiruumi tagasi ja ütles, et mis me siin omavahel räägime. Kontrollisin sõnaraamatust, kas see sõna ikka on "bye" või hoopis "by". Teised laulsid, aga mina lamasin üle nelja tooli ja püüdsin magada. Ma ei laulnud kunagi kaasa. Õpetaja hakkas minuga pahandama, et miks mul on saapad tooli peal ja et ma võiksin üles ärgata ja laulda, ma ei oska ühtegi laulu. Pöörasin korraks pead, aga korraldusi ei täitnud. Mind hakati tooliga õhku viskama, et ma ärkaksin. Ma ei punninud vastu, ainult hoidsin igaksjuhuks kahe käega toolist kinni, juhuks kui nad mind maha pillavad. Õpetaja rääkis midagi minu une teemal. Ütlesin, et kodus ma magan kogu aeg, aga koolis ainult püian magada. Kui olin maha tagasi pandud, saabus ruumi isa. Kuulsin, kuidas õpetaja kellelegi sosinal rääkis, et kui ma olin ühel lõpuaktusel istunud eesreas tagurpidi, oli üks laval lauljatest küsinud, kas ta võib võtta varrukast pussi ja mind sellega torgata. Mäletasin seda aktust. Mul oli seal väga halb.

Teisipäev, mai 11, 2010

Aja piirid

Nõukogude aeg algas vabastamisega ja lõppes tagastamisega. Vabastati omandist. Vabastati ka hingi kehadest, aga need jäid tagastamata.

Kook kapis

Vaatasime televiisorist filmi. See sai läbi. Tavaliselt ma filme ei vaadanud, aga nüüd mõtlesin, et järgmine kord vaatan jälle. Olime Peedul. Läksin ema tuppa, mis oli maja kõige otsmine. Avastasin, et ema on toonud sinna Tartust minu vanade asjade sahtlist neli asja, et neid lugeda. Võibolla ka selleks, et need ära põletada. Võtsin need uuesti oma kätte ja karjusin ema peale tükk aega. Läksin läbi Tartu linna. Mõtlesin, et ema võttis minu vanu pabereid sellepärast, et olin andnud Oudekkile ka kamba vihiku tagasi. Tahtsin Oudekkile kirjutada, et see vihik ei ole mitte ainult tema oma, vaid ka minu oma, sest seal on minu tekstid. Seetõttu peab ta selle alles hoidma. Hakkasin kahtlema, kas minu pabereid üldse viis Peedule ema, sest mulle tuli meelde, et olin neid varem ise Peedule kaasa võtnud. Võibolla olin unustanud nad tagasi viia ja ema viis nad lihtsalt ühest toast teise.

Kui mul kamba vihikud olid, siis ei kiskunud neid minu käest enda kätte mitte ainult vaenlased, vaid ka oma kamba liikmed, kes jooksid nendega eest ära ja lukustasid ennast teise tuppa, et neid pabereid lugeda. Mina ei tahtnud neid kellelegi lugeda anda, sest olin umbusklik. Praegu vaatasin külmutuskappi ja leidsin sealt koogi. Seda analüüsides jõudsin järeldusele, et selle kapis olemine tähendab, et ma saan emaga endiselt hästi läbi, kuigi meil oli olnud Peedul tüli. Ema ütles, et see kook on kogu aeg kapis olnud. Sellest järeldasin, et olen emaga kogu aeg hästi läbi saanud. Läksin vannituppa, võtsin särgi seljast ja hakkasin pesema. Märkasin, et kraanikausi nurgal on raamatud, millele vesi peale pritsib. Läksin neid vee eest päästmiseks riiulisse viima, kuigi ilma särgita oli imelik vannitoast väljuda. Selgus, et raamatud olid vannitoas sellepärast, et isa oli seal midagi remontinud ja oli kasutanud neid käsiraamatutena. Aga seal ei olnud mitte ainult väärtusetud remondiraamatud, vaid ka väärtuslik soome-eesti sõnaraamat.

Mõtlesin, et pean kogu aeg mõtlema hakkama, et mitte aega kaotsi lasta. Pean muid asju tehes ka mõtlema. Ülikoolis olin lugedes ainult aastaarve meelde jätnud, sest seda mult eksamitel oodati. Olin õppinud kõigiks eksamiteks sama meetodiga ja olin kõik eksamid edukalt ära teinud. Nüüd oli ülikool läbi ja mul oli võimalus minna üle paremale lugemismeetodile, esitades lugedes sisulisi küsimusi. Praegu lugesin ühte raamatut Saksamaa ajaloost. See käis ühe Saksamaa riigijuhi kohta. Lugesin juba teist köidet, aga mul polnud esimene köide hästi meelde jäänud. Nüüd küsisin endalt, kas tegemist oli üldse Ida-Saksa või Lääne-Saksa riigijuhiga. Võibolla oli ta jõudnud juhtida mõlemat riiki. Küsisin mõttes, mis aastal ta valitses. Seejärel märkasin tekstis aastaarvu 1955. Järelikult ta oli juhtinud ainult Ida-Saksamaad. Raamatus kirjutati, et katoliiklased tundsid muret protestantide pealetungi pärast. Küsisin, et kas autor arvab, et Saksamaal on katoliiklasi rohkem kui protestante. Küsisin, kas seal Jehoova tunnistajaid ka on. Minu kõrval seisis üks tüdruk, kes märkas laual elektronmängu. Ta küsis, kuidas seda mängitakse. Seletasin, et sellega ei saagi enam mängida, sest ei ole enam patareiga ühendust. Magasin oma voodis ja see elektronmäng oli mul käes. Märkasin mängu küljes nuppu, mida ma varem tähele polnud pannud. Nuppu vajutades hakkas mäng uuesti tööle. Hakkasin mängima. Sain palju punkte. Vennad jälgisid mind teistest vooditest. Üks pani tähele, et mul on silmad pahupidi, ja järeldas sellest, et tegelikult ma magan. Ärkasin üles. Aga mõtlesin, et unenäos leitud lahendused osutuvad vahel õigeteks, pean minema vaatama, äkki mängul on tõesti selline nupp. Mäng oli laua peal. Tõusin püsti ja kõndisin laua suunas. Aga selgus, et tegelikult ma ikka veel magasin. Üks vend hakkas kuutõbist nähes oma voodis kartma. Ta ütles, et nüüd ma tulen ja tapan. Rahustasin teda, et tema mind üldse ei huvita. Mängul oli tõesti reset-auk. Sinna vajutades hakkas ta tõesti uuesti tööle. Segaseks jäi ainult, miks ta siis patarei vahetuse järel üks kord juba korraks selletagi käivitunud oli. Rääkisin, et sellest august mitte teadmise tõttu pidasin ühte täis patareid tühjaks ja viskasin ta minema.

Esmaspäev, mai 10, 2010

Mälestusi mustadest nuppudest

Täna tähistati päevakeskuses Kääbi ja Seljodkini sünnipäevi, kellest Seljodkinil on see ümmargune. Turniiril osales 10 inimest ja see mängiti ringsüsteemis. Esimeseks tuli Trohhalev 8,5 punktiga. Teist-kolmandat kohta jagasid Tiit ja Arst 6,5 punktiga, tehes omavahel viigi. Parima sünnipäevalapsena tuli Seljodkin 6 punktiga neljandaks.

Mina turniiril ei osalenud, aga mängisin Partsiga välkmalematši, võites enamuse partiisid. Paremini jäid meelde mustadega mängitud:

Parts-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. d4 ed 5. 0-0 Re4 6. Ve1 d5 7. Rbd2 dc 8. Re4 Oe7 9. h3 0-0 10. Rg3 Ve8 11. Of4 Oe6 12. Ld2 Ob4 13. c3 dc 14. Ld8 Vad8 15. Ve6 Ve6 16. bc Oc3 17. Vc1 Oa5 18. Vc4 Vd1+ 19. Kh2 Ob6 20. Re4 h6 21. Rc5 Ve8 22. Og3 Ra5 ja ma võitsin ajaga.

Parts-Runnel
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Oc4 Rf6 4. d4 ed 5. e5 d5 6. Ob5 Rg4 7. Rd4 Od7 8. Oc6 bc 9. e6 fe 10. Lg4 Oe7 11. 0-0 e5 12. Lh5+ g6 13. Le5 Vf8 14. Ve1 Vb8 15. Og5 Vf7 16. Lh8+ Vf8 17. Lh7 Vb2 18. Lg6+ Vf7 19. Rc3 c5 20. Oe7 Lb8 21. Oc5+ alistusin.

Parts-Runnel
1. e4 c6 2. d4 d5 3. Rc3 de 4. Re4 Rd7 5. Oc4 e6 6. Rf3 Rgf6 7. Rg3 Oe7 8. h4 0-0 9. Ob3 Ve8 10. Og5 Rd5 11. Ld2 Og5 12. hg b6 (Alguses käisin Rf4, aga vastase soovil võtsin käigu tagasi. Ühes valgetega mängitud partiis võttis tema samuti viguri ettejätmise tagasi.) 13. 0-0-0 Oa6 14. c3 c5 15. Oc2 cd 16. Oh7+ Kf8 17. Rd4 g6 18. Re4 Rc5 19. Rf6 Rd3+ 20. Kb1 Rf6 21. Og6 fg 22. Vh8+ Rg8 23. Le3 Oc4 24. Lf3+ Ke7 25. Vh7+ Kd6 ja ma võitsin ajaga.

Runnel-Parts
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rf6 4. d3 Oc5 5. Oc6 dc 6. Re5 jne. valge võiduga. /TÄIENDUS: Kommentaarides näidati, et must võidaks 6. ... Ld4 järel, aga mängus jätkus 6. ... h5 7. Og5 Ld6 8. Rc4./

Kodus vaatasin pühapäeval vanu vanaisa ajalehest välja lõigatud malenurkasid, kus peale huvitavate partiide on ka palju huvitavaid lauseid. 10. septembri 1978 "Noorte Hääles" kirjutab Heuer ühest Karpovi-Kortšnoi matši partiist. Kuna Kortšnoil olid valged, sai ta kommentaatorite arvates algul paremuse. Ühte käiku kommenteerib Heuer: "Enamik maletajaid hüppab halvas seisus vabatahtlikult kuristikku, hirm on suurem kui oht ise. Karpov nende hulka ei kuulu." Kortšnoi eksis 39. käigul ja oleks saanud kolme käiguga mati, kui poleks alistunud. Selle kohta kirjutab Heuer: "Seda sorti kaotus võrdub kolme kaotusega. Isegi hullemaga, seejärel kaob kõige kangem eneseusk." Mis mulle vähem meeldib, et üheainsa partii kommentaarides on kaks korda kiidetud alkohoolseid jooke, ja Nõukogude korraga pahuksisse läinud Kortšnoi vastu ollakse liiga kriitiline, kuigi mitte otseselt poliitikaga seostatuna.

Kergemini mõistetavaid partiisid vaatasin 4. veebruari 1983 "Spordilehest". Need on mängitud Luzerni maleolümpial, ja Randviir võtab need kokku sissejuhatava lausega: "Kiire tempo tõttu on maleolümpiad rikkad paeluvate lühipartiide poolest."

Minu kursus

Ruumis algas loeng. Mina pidin oma malenupud kokku panema ja lahkuma. Kohe ma ei lahkunud, vaid vaatasin üliõpilaste nimekirja, et sealt kursusekaaslaste nimed välja kirjutada. Ülikool oli just alanud ja ma ei tundnud veel oma kursust. Lootsin nimesid vaadates kuidagi aru saada, kes on minu kursuselt, aga see polnud kerge, mistõttu esialgu ei kirjutanud ma midagi. Selle üle, et ma kursusekaaslasi ei tundnud, tehti nalja, aga keegi mind ei aidanud, sest nad vist ise ka hästi ei tundnud.

Läksin trepist alla. Vastu tuli rühm vene poisse. Vaatasin ühe nägu. Nad kommenteerisid omavahel, et see on esimene kord, kus ma kellelegi neist otsa vaatan. Ja see, kellele olin vaadanud, ütles, et võibolla ma vaatasin sellepärast, et tema on ukrainlane, mitte venelane. Üks neist torkas mulle noaga sõrme. Rääkisin pärast seda eestlastele, et see oli juba teine kord, kui need venelased mind noaga lõid. Eelmine kord olid nad torganud rindu. Ütlesin, et võibolla seekord torgati sõrme kartusest, et löök võib märgist mööda minna. Nende venelaste endi hulgast oli üks noaga ära tapetud.

Henn näitas mulle Tartu skeemi. Tartu asus künka otsas, oli ümmargune ja teda ümbritses ringtee. Ringtee oli laiem kui linn ise. Isa kuulas seoses uue kiriku ehitamise plaaniga asjatundja nõuandeid. See rääkis, et võeti vastu seadus, millega on kirikute jõe äärde ehitamine keelatud. Ta soovitas, et kirikut ei tasu ehitada suunaga ühelt kindlalt asulalt teisele. Mõtlesin, et ehitaja ei oskagi üldse määrata, mis suunda need asulad jäävad. Kõndisin Tartu kesklinna. Seal oli ühe uue maja esimese korruse peale kirjutatud "Postimees", teisel korrusel oli teine "Postimees" ja üle kolmanda ja neljanda korruse oli kirjutatud laiemalt "Postimees", et saadaks aru, et seal on õige "Postimees", mis asub esimeselgi korrusel, aga mitte teisel. Siis vaatasin, et teisele korrusele on siiski kirjutatud üks teine sõna, mis mul lihtsalt assotsieerus "Postimehega". Kõndisin selles hoones, sest see oli meie õppehoone. Oli lõppenud üks tund ja pidi algama järgmine, aga ma ei teadnud veel, mis tund see on. Humanitaaraineid ja reaalaineid õpetati erinevates tiibades. Kuna eelmine tund oli olnud humanitaaraine, siis läksin nüüd reaalainete tiiba. Võibolla oli praegu üldse söögivahetund, sest oli lõppenud neljas tund, aga esialgu ma sööklasse ei läinud. Vaatasin Raido vihikusse. Sinna oli kirjutatud kalender, mis sisaldas muuhulgas kõigi kursusekaaslaste sünnipäevi, nagu paljude teistegi kursusekaaslaste vihikutes. Mina ei pidanud vajalikuks neid endale üles kirjutada. Raido kalendris oli teistegi sündmuste kuupäevi. Palju kohti oli ta vahele jätnud ja kirjutanud nende asemel "ei mahu".

Pühapäev, mai 09, 2010

Jätkan lugemist

Eelmises raamatuteemalises sissekandes kiitsin Anna Haava kogutud luuletuste esimest tsüklit. Nüüdseks olen lugemisega edasi jõudnud ja tagapool vaimustus juba vähenes. Üks põhjus on arvatavasti see, et üllatust jääb vähemaks. Teine, et tagapool on vanemana kirjutatud luuletused. Öeldakse, et luulet kirjutavad paremini noored, kes on emotsionaalsemad, proosat vanad, kes on elukogenumad. Kolmandaks olin ühel päeval tavalisest rohkem hajevil ja loetu ei jõudnud nii hästi kohale. Päev hiljem hakkasin vastupidi iga luuletust eraldi analüüsima, aga niiviisi leidsin enda ja autori seisukohtade lahkuminekuid. Osad Haava mõttekäigud on tuttavad ka tema kaasaegse Jaan Tõnissoni artiklitest, kust olen üht-teist õppinud, aga ei pea sada protsenti nõustuma. Tõnisson kirjutab, et peab olema kas kuum või külm, leigus ei kõlba kuskile. Haava ühes luuletuses on pöördutud kellegi poole, et see peab pöördujat vihkama või armastama. Ma olen mujalt ka tähele pannud, et need, kes armastuse sõna rohkem kuritarvitavad, näitavad tegelikult rohkem viha välja. Mina ei leia, et kõik äärmused on võrdselt head. Kui keegi ikka oma abikaasat vihkab, siis nad lähevad arvatavasti lahku. Aga mis saab siis, kui ta vihkab oma lapsi? Lapsed ei saa iseseisvalt hakkama. Üks variant on, et nad antakse lastekodusse. Tänapäeval lõppevat enamus abielusid lahutusega, võibolla siis tulevikus jõutakse ka selleni, et enamus lapsi antakse lastekodusse.

Minu kriitiline suhtumine äärmuslike emotsioonide väljendamisse ja mõnede autorite vastupidine suhtumine tuleb ilmselt introvertide ja ekstravertide vahelisest vastuolust. See teooria ei ole küll täiuslik, sest kui pean ennast introverdiks, kirjutan keskmisest inimesest tunduvalt rohkem. Aga kui lugesin Jungi arvamusi psühholoogiliste tüüpide kohta, siis seal ta ei öelnudki, et introvert ainult vaikiks, vaid et nad võivad esitada oma seisukohad raamatutes.

Nüüd ütlesin ma ühelt poolt justkui, et Haava vanemana kirjutatud luuletused on halvemad, sest ta muutus vähem emotsionaalseks, teiselt poolt kritiseerisin teda liigse emotsionaalsuse pärast. Vastuolu võib tulla erinevate raamatu osade puhul kasutatud erinevast lugemismeetodist. Varasemate luuletuste puhul tajusin emotsioone, mis suutsid mõningal määral nakatada, hiljem analüüsisin programmilisi seisukohti, mille rakendamist ma samal ajal nii hästi ei tajunud.

Tegelikult arvan endiselt, et üldiselt on tegemist hea raamatuga. Kavatsen lugeda ta lõpuni ja võibolla mitu korda.

Teist korda sõjaväes

Olime maletrennis. Henn ja Toomas tahtsid ülesandeid lahendama hakata. Toomas oli ühe ülesannete raamatu pooleli jätnud ja uut alustanud. Henn pidi lahendama kergemaid ülesandeid kui Toomas, sest oli vähe aega trennis käinud. Talle pakuti ühtesid ülesandeid, aga need polnud sellest raamatust, mis tal pooleli oli, vaid tema jaoks liiga rasked. Ta ütles ise ka, et selliste ülesannete kallale asumiseks peab hulk aega trennis käima. Sellest sai ta aru malet õppimatagi. Mina vaatasin kodus maleülesannete vastuseid. Mõnel ülesandel oli mitu lahendust. Mõnda oli lihtsalt sõnaliselt kirjeldatud, näiteks, et üks variant on viik teha. Ühe ülesande kohta olid toodud Tali sõnad, et seal on valida, kas anda ära miljon krooni või kaks oda. Selles ülesandes olid peal odad ja etturid. Vaatasin, kas ma saan sellest aru.

Isa oli oma raamatus avaldanud tekste erinevate sõnade kohta. Nüüd istusime mina ja mõned mehed laudade taga, meil olid puhtad paberid ees ja isa dikteeris meile mõned neist sõnadest, et võrrelda, mida meie nende kohta kirjutame. Kuna osad sõnad olid minu jaoks roppused, ei kirjutanud ma ühtegi üles. Magasin keset tuba. Olin kokku leppinud kahe erineva naissugulasega, et saan nendega täna kokku. Selleks oleksid nad pidanud tulema ja mind üles äratama, aga kumbki ei tulnud. Nad olid minuga kokkuleppe sõlminud vist just selleks, et näidata, et kõik valetavad, sugulased ka valetavad. Ise ma neile peale käima ka ei läinud, sest ma polnud kindel, kas ma oskaksin nendega millestki rääkida. Päris sügavalt ma ei maganud. Tõusin püsti ja proovisin sõrmedega silmi lahti teha. Olime teist korda sõjaväes. Artur ütles, et tulemus on ikkagi sama, Ariel saab alles nelja aasta pärast vanakeseks. Sõjavägi kestis neli aastat. Vastasin, et sõjavägi on mõttetu koht, mind ei ole võimalik füüsiliselt treenida. Läksin käimlasse. Seal oli silt, mida tuleb teha. Ma ei teinud seda. Kui aru pärima oleks tuldud, siis oleksin öelnud, et kust mina tean, kes selle sildi välja riputas. Läksime mitmekesi vannituppa. Ütlesin, et siin on väga huvitav peegel ka. Unenäod vannitoa kohta olid huvitavad just sellepärast, et olin näinud seal peeglit. Hakkasime kõik lahti riietuma. Teised jätsid mind vannituppa üksi. Lendasin ilma riieteta vannitoast välja, et minna tüdrukuid kallistama. Ühest peeglist nägin, et osa riideid on jälle seljas. Ärkasin oma voodis. Hingasin sügavalt. Olin just lugenud artiklit läbi une liigutamisest ja nüüd olin ise ka liigutanud. Olin magades jalgu õhus hoidnud. Mul tekkis alati see unehäire, millest olin viimati lugenud. Hakkasin uuesti vannitoa suunas roomama, ise seejuures valju häälega rääkides. Ema tegi minu toa ukse lahti ja ütles, et tuli vaatama, miks ma ei maga. Vastasin, et ma ise ka ei tea. Tahtsin, et ta ära läheks.

Laupäev, mai 08, 2010

Võimuvahetus Nigeerias

Kolmapäeval suri 58-aastaselt Aafrika suurima rahvaarvuga riigi Nigeeria president Umaru Musa Yar'Adua südamehaiguse tagajärjel. Ta oli kehva tervisega juba viimased 15 aastat ja poole aasta eest muutus haigus raskemaks.

Neljapäeva hommikul astus ametisse uus president Goodluck Jonathan, kes on sündinud novembris 1957 ja sai aastal 2007 asepresidendiks. Ta kavatseb kandideerida järgmise aasta aprillis toimuvatel ametlikel presidendivalimistel. Tal on doktorikraad zooloogia erialal ja ametisse astudes lubas ta võidelda korruptsiooniga. Praegu peab ta konsultatsioone uue asepresidendi leidmiseks, kelle ta peab esitama parlamendile ametisse kinnitamiseks põhiseaduse järgi teisipäevaks.

Orjapidamise tulevik

Kas orjapidamine keelati sellepärast, et inimesed muutusid paremateks? Kuidas nad said paremaks muutuda, kui usku jäi vähemaks? Võibolla muutusid orjad tehnoloogia arengu tõttu ülearusteks? Tänapäeval saab põllule saata traktori, aga vanasti traktoreid ei olnud ja saadeti selle asemel ori. Võibolla siis nafta lõppedes tuleb orjapidamine tagasi? Esialgu loodetakse asendada naftat biokütusega. Aga mõned riigid soovivad juba biokütuse põldudel tootmist keelata, et leevendada näljahäda. Ja kuna jätkub maakera elanikkonna kasv, kõrbestumine ja vee alla jäämine, siis tulevikus võib karta veelgi suuremat näljahäda. Kuigi on ka vastupidiseid arvamusi, nagu toiduainete tootmine koliks põllult geenitehnoloogial põhinevatesse vabrikutesse. Aga kas vabrikus kasvatatud olend ei ole rohkem ori kui looduses elav? Orjade all mõeldakse küll tavaliselt inimesi. Aga loomaõiguslaste arvates on inimesed ja loomad võrdsed.

Reede, mai 07, 2010

Teede hargnemine

Sain teada, et kui abiellujatel on lapsi, siis ei pea laulatusel mitte ainult abiellujad käest kinni hoidma, vaid nende käest peavad hoidma ka nende lapsed. Vaidlesin sellele vastu, et nendel laulatustel, kus mina olen käinud, küll nii ei ole tehtud. Aga kui ma järele mõtlema hakkasin, siis ei tulnud mul kedagi meelde, kellel neist selleks ajaks lapsi oleks olnud. Pidime täna minema ühte pulma. Inimesed asusid kõik koos teele. Ühes kohas hargnes tee kaheks. Enamus inimesi läks ühte teed, aga mina, Pille ja mõned Pille vanused tüdrukud teist. Mina kõndisin nende taga. Aga vahemaad meie vahel kasvasid, nii et ma nägin veel ainult ühte eeskõndijat ja tedagi vaevu. Ise ma teed ei tundnud. Aga lõpuks jõudsid kõik minuga sama teed läinud korraga uuesti sellesse kohta, kus tee hargnes. Jätkasime teed seda rada mööda, kust olid läinud ülejäänud juba enne. Nüüd vahetasime kohad, et mina läksin ees ja tüdrukud minu taga. Sisenesin ühte majja, kus pidin minema mööda millegi hunnikuid üles ja jälle alla. Niiviisi sain üleni briljanditolmuga kokku. Ütlesin mõttes, et sain taas hakkama mägedega ja sain hakkama ka orgudega. Taipasin, et kohe olengi kuningalossis päral.

Pidin sõitma maleturniirile. Tahtsin selle jaoks välja magada, aga nagu turniiride ajal varemgi, ärkasin juba väga vara hommikul. Võtsin sahtlist vanad spordilehed ja hakkasin neist malenurkasid välja lõikama. Üks partii jagunes mitme veeru vahel ja lõikasin iga veeru eraldi välja ja liimisin kokku. Seletasin ühele maletajale, et need malenurgad ei ole minu välja lõigatud, vaid juba minu vanaisa. Täpsustasin, et selle malenurga lõikasin siiski ise. Vanaisal olid osad lõikamata jäänud. Ütlesin, et minu vanaisa tegeles kõigi spordialadega, aga spordilehest lõikas välja ainult malenurkasid, nagu minagi.

Oponeeritud käigud

See nädal kirjutati ajalehes, et Kerese ausammast Tõnismäel ei hooldata, see asub eramaal ja kohas, mis ei ole Kerese tegevusega seotud. Soovitakse selle Nõmmele kolimist, kus Keres elas. Aga see kuju kujutab teda vist sellises vanuses, mil ta veel Nõmmel ka ei elanud. Sellega ma ei tahtnud võtta seisukohta, kus kuju asuma peaks.

Veel mõtlesin, et kõrget malejärku on raskem omandada kui teaduskraadi. Minu magistritöö pidi olema 100 lehekülge pikk ja oponent kirjutas selle kohta ainult leheküljepikkuse kõne. Aga males saab vastane kritiseerida iga käiku. See oleks võrreldav sellega, kui magistritöö kohta kirjutataks tööga sama pikk kõne ja kulutataks sellele sama palju aastaid nagu töö kirjutamisele. Sellist iga lause vaidlustamist võib kohata mõnes vaidluslistis. Nõukogude ajal partei poliitikale vastu vaielda ei tohtinud, aga oma mõtete väljendamine malelaual oli lubatud. See on vast üks põhjustest, miks male oli tol ajal populaarsem kui praegu. Partei soodustas malemängu veel omalt poolt, et näidata üleolekut välisriikidest. Mõnes küsimuses võisid rahva ja partei huvid kokku langeda.

Esimene küsitlus

Eile vend soovitas, et hakkaksin blogisse koomikseid riputama. Selle asemel panen täna üles esimese lugejate küsitluse, et kui sageli lugejad siin üldse käivad. Kuna mul on teadusmagistri kraad, siis võiks blogi kasutada teadusuuringute tegemiseks. Küsitluse mahavõtmise aeg ei ole veel otsustatud, aga lõpptulemused ilmuvad statistika rubriiki.

Neljapäev, mai 06, 2010

Katse muuta valimissüsteemi

Kunagi liitusin portaaliga Täna Otsustan Mina, aga jätsin sinna ainult ühe kommentaari. Nüüd on sellest saanud Osalusveeb, kuhu tegin täna uue kasutajanime. Esialgu selleks, et toetada ettepanekut kaotada valimistel viie protsendi künnis. Põhiseaduses on öeldud, et valimissüsteem on proportsionaalne, aga kui 4,9 protsendi häältega 101-kohalisse Riigikokku ei pääse, siis vähemalt häälte alumises otsas proportsionaalsus ei kehti. Künnise kaotamine võibolla muudaks valitsuskriisid pikemaks, aga loodetavasti vähendaks usalduskriisi, kui rohkematel kodanikel oleks oma esindaja. Minu huvidele see künnis igatahes ei vasta, sest minu valitud nimekirjad on korduvalt jäänud joone taha. Jätsin Osalusveebi leheküljele ka sellise kommentaari:

Suure parteide arvu ja tasavägiste valimiste korral võib teoreetiliselt juhtuda, et viie protsendi künnise ületab kunagi ainult üks partei, näiteks mitte-eestlaste oma. Juhul kui praegune ettepanek läbi ei lähe, võiks valimisseadusele lisada ikkagi täiendava lause, et Riigikokku pääseb vähemalt kaks nimekirja.

Kui kehtib künnis, ei anna osa kodanikke häält mitte selle järgi, millist nimekirja nad kõige rohkem toetavad, vaid selle alusel, kellel on rohkem lootust künnis ületada. Seetõttu võib mõni partei valimata jääda teadlikult moonutatud avaliku arvamuse uuringu tagajärjel.

Instinkt

Google'i tõlge oli paremaks muutunud. Hakkasin selle abil lugema saksakeelset ajalehte, tõlkides kogu teksti kohe ära ja hakates omapoolset tõlget vihikusse kirjutama. Arvutis oli juba nii hea tõlge, et mul tuli parandada ainult sõnade järjekorda. Osa sõnu oli jäänud saksakeelseks, aga need olid kõik sellised sõnad, mille tähendust teadsin peast. Ainult et kui ma enamust sõnu nägin otse eesti keeles, ei õppinud ma saksakeelseid sõnu juurde. Vene lehes kirjutati, et Saksamaa otsib konflikti, sellega, et ta on hakanud taasrelvastuma. Venemaa esitas üldse kõigile maailma riikidele nõudmisi. Ei olnud teada, kas ta kavatseb alustada tuumasõda või lihtsalt Saksamaaga diplomaatilised suhted katkestada. Saksamaa küsis, et kui ta on igas muus suhtes edukas riik, miks tal siis relvi ei või olla. Ainult et kui lubada relvi Saksamaale, oleks järgmiseks tekkinud küsimus, miks mitte lubada neid Iraanile.

Olin käinud saiaga metsas. Nüüd näitasin seda saia Toomale, et ta ütleks, kas ta teab, mis loomad seal peal on, kas need on seeneussid. Toomas vastas, et seeneussid need ei ole. Neid oleks võinud mikroskoobiga vaadata. Mõtlesin, et isa ütleb, et kõik toidud tuleb ära süia, aga seeneraamatus on ka kirjas, et osad seened on mittesöödavad, sest nad on nii halva maitsega, kuigi nad ei ole mürgised. Läksin teisele poole maja, et vaadata, kas sealt ka ühed tüdrukud paistavad. Paistsid küll. Leidsin maast korvpalli palli, millel ei olnud eriti õhku sees. Kuna ühtegi omanikku juures ei olnud, oli see võibolla meie oma. Meilt oli mitu aastat tagasi üks pall ära varastatud ja võibolla oli tegemist sama palliga. Eemalt lähenes inimene suure koeraga. Hakkasin tuppa minema, et enne koera kohalejõudmist kaduda. Koer tuli otse minu suunas. Ta tegi seda instinkti põhjal.

Kolmapäev, mai 05, 2010

Vähem müra

Eilses "Tartu Postimehes" teatab politsei, et üliõpilaspäevad ei toonud talle tööd juurde, üliõpilased olevat pidanud ennast hästi üleval ja neil soovitatakse jätkata samas vaimus. Kui kanali ääres toimunud aeroobikaüritus oli üliõpilaspäevade osa, siis seda ei saa heaks käitumiseks pidada. Me tõesti ei helistanud politseisse, aga siiski arutasime, kas seda ei peaks tegema. Tahtsin teha kodus vaimset tööd, aga tohutu võimendusega karjumise sees ei olnud see võimalik. Lisaks oli müra tõttu halb olla. Seejuures ei ole meie maja sündmuskohale veel kõige lähem. Loobusin sel päeval ka majast väljumisest, sest tänaval poleks isegi kaitsvat aknaklaasi vahel olnud. Lõpuks taipasin, et saan minna maja kaugemasse poolde, kus on natuke vaiksem. Aga kõigis korterites seda võimalust ei ole.

Kõverad väljad

Kõndisin tänaval käpuli ja Klaus minu kõrval püsti. Kodus kuulsin, et on otsitud nimekirja raamatutest, mida Tõnisson vanglas luges, aga seda pole leitud. Ilmselt talle raamatuid ei lubatudki. Ta oli lugenud peast Piibli olulisemaid raamatuid. Need jäid talle pähe vist selle tõttu, et ta oli käinud kirikus ja seal oli neid ette loetud. Istusin isa laua taga ja lugesin Piiblist samu kohti. Lugemise ajal oigasin. Tõnisson arvatavasti ei oianud. Enne hukkamist lubati ta vahepeal vanglast välja. Enne seda saatis ta kodumaale kirja, et talle rongile vastu tuldaks. Aga keegi ei tulnud, sest kardeti arreteerimist. Ainult mõned Vene ohvitserid olid jaamas ja irvitasid. Vanglast viidi Tõnisson vahepeal Stalini juurde. Stalinile ütles ta, et päike ei paista enam kõikide asjade peale. Stalin vastas, et Tõnisson ei räägiks kõiki asju nii nagu tema. Kommenteeriti, et ise nad piinasid ja siis ei ole rahul, et inimene muutub nõrgaks. Televisioonis näidati vigaselt, nagu oleks Tõnissoni surma aeg ja koht teada. Tegelikult oli see ainult oletus. Ja oletus kirjutati ka ekraanile vigaselt. Aga olulisem oli, et varsti pidi ilmuma raamat ilma vigadeta.

Mängisin maleklubis turniiri. Täna tuli turniirile ka Mark, kes ei olnud vahepeal mitu aastat trennis käinud. Rei hoiatas teda, et paremini vormis olijate osalemise tõttu ta esikohta ei saa. Ja küsis, et või ei ole Mark varem ka veel esikoha vormis olnud. Mina olin ükskord esikoha saanud, aga Mark oli minust vähem mängu õppinud. Ta jäi eelviimaseks. Viimaseks jäi üks vana mees. Ta oli sama vana, nagu varem oli olnud A. Voon, aga tugevam. A. Voon oli ka vahel edukalt kahinud. Mängisin üksi malelaual, mis koosnes kahest tükist. Üks pool jäi peaaegu täiesti tühjaks, seal oli ainult kaks nuppu. See oli tühi poolkera. Tegelikult tuli need tükid panna kokku teist külge pidi kui mina olin teinud, et etturid saaks edasi minna. Sellel malelaual olid väljade vahel kõrgemad servad ja osad väljad olid kõverad.

Teisipäev, mai 04, 2010

Revolutsioon või vastupidi?

Riigikorra järsku uuendamist või uuendamiskatset nimetatakse revolutsiooniks. Aga võidakse püüda taastada ka vana korda, mida saab nimetada erinevalt - reaktsioon, tagasikiskumine, kontrrevolutsioon, restauratsioon. Viimane revolutsioon Eestis oli laulev revolutsioon. Aga kas seda revolutsiooniks pidada, sõltub vaatepunktist. Oktoobrirevolutsiooni jüngri jaoks oli ilmselt tegemist kontrrevolutsiooniga, sest taastati Nõukogude võimu kehtestamise eelne riik. Teisest vaatepunktist võib pidada reaktisooniliseks oktoobrirevolutsiooni ja juunipööret ennast, sest nende käigus likvideeriti demokraatia alged ja pöörduti justkui tagasi keisririigi aegse isevalitsuse juurde, isegi veel äärmuslikumal kujul, kui mitte arvestada asjalolu, et valitseja tiitel polnud enam perekondlikus liinis pärandatav.

Kolm okupatsiooni

Ilves jõudis järeldusele, et Eesti laeval oli Vene spioon ja andis selle mehe kohtu alla. Üks lääneriikide esindaja ütles talle selle peale, et luurajad töötavadki laevadel, kas Eesti luurajad siis ei tööta. Sellest sain idee ise ka luurama hakata. Võtsin binokli ja vaatasin sellega kaldal olevaid inimesi ja puid.

Ajalehes avaldati katkendeid blogidest. Blogide tsiteerimise maht suurenes järjest. Täna oli esikohal katkend minu blogist. See oli pandud sinna selleks, et see inimesi ärritaks. Ajaleht oli veel ilmselt meelega teinud mitu trükiviga, mida originaalsissekandes ei olnud. Ütlesin ajalehe toimetajale, et nad võiks honorari ka maksta. Mõtlesin, kas küsida kroon rea eest või viis senti rea eest. Ütlesin, et seekord ma veel honorari ei nõua, aga põhimõtteliselt võiks seda maksma hakata, muidu paneb üks inimene üksinda terve ajalehenumbri kokku, ilma et see talle midagi maksma läheks.

Lugesin sellest, kuidas Nõukogude väed okupeerisid Eesti. Seejärel lugesin Saksa okupatsioonivägede saabumisest. Isa näitas näpuga minu poole ja ütles: "Õudne!" Vastasin, et olen täna juba kolmest okupatsioonist lugenud. Kirjutati, et sakslaste saabumise järel tekitas inimestes hirmu see, kui üks ajaloolane ütles raadiosaates, et on teema ära unustanud. See oli märk tsensuuri sisseseadmisest. Sakslased keelasid rääkida sotsialistidest. Kirjutaja ütles, et kuigi ta pole ise sotsialist, ei saa ta sellest aru. Samuti keelati meenutada iseseisvusaega. Saksamaal endal oli tsensuur nõrgem, sest seal ei tahetudki muust rääkida, kui Saksamaa ajaloost.

Esmaspäev, mai 03, 2010

Augustamine on parem

Täna käisin bussidega sõitmas. Mul oli mingist ajast taskusse jäänud kaks talongi. Enne minekut kontrollisin, et need ei ole juba augustatud. Aga esimeses bussis, mille peale läksin, oli hoopis selline komposter, mis ei löönudki auke, vaid kirjutas paberile numbreid. Nende olemasolu polnud mul meeles kontrollida. Mina pooldan augustajatele tagasiminekut.

Ovaal

Olin rääkinud ühe naisega seotud teemal. Ühtede meeste kohta öeldi, et nad said instinktiivselt aru, et sellele jutule tuleb järg. Nad seadsid autod valmis minu jälgimiseks ja võtsid politseiautode katustelt lambid maha. Nad asusid mind jälitama ja mina põgenesin oma autoga eest. Ühed sugulased kiitsid mind selle eest, et ma põgenesin autoga läbi majade ja aedade. Toomemäel õngitsesin ühest august hapukapsaid. Neid ei olnud seal enam nii palju kui varem. Varem oli sealt meie pere liikmetele hapukapsaid tasuta antud, aga nüüd seisnes minu privileeg üksnes selles, et mina neid üldse õngitseda viitsisin. Ühe maletaja kohta öeldi, et ta näeb lagunenud välja. Vastasin, et tal tekivad males ka lagunenud seisud.

Läksin raudteejaama. Seal nägin ühte tüdrukut, kes oli ükskord Raekoja platsil istunud ja kellega olin seal rääkinud. Nüüd ta arvas, et kuna Helinat ei ole minu sõprade leheküljel enam kirjas, siis nüüd on tema minu sõber. Aga seda ta ei teadnud, et Helina ei kustutanud mitte üksnes minu kontakti, vaid terve oma lehekülje. Selle tüdruku isa nimi oli Leiva ja ema nimi Saia. Minu ema arvas, et need on naljanimed, mitte päris perekonnanimed. Aga mina teadsin, et neil on ikka eesnimed ka, mis on täiesti tavalised. Kohtusin vahel tänaval mõne endise klassikaaslasega. Nad ütlesid alati, et nii ammu ei ole näinud, või küsisid mõne muu kolmest kindlast küsimusest. Nendega järgmine kord kohtudes kavatsesin küsida, kas nad küsivad alati ühtesid ja samu asju. Minule tundus aja pikkus teine kui neile, sest minu elu oli huvitavam. Näiteks oli mul praegu väga huvitav minna läbi jaamahoone ukse. Aga mulle tuli meelde, et teised reisivad minust veel rohkem ja peavad reisides saama samasuguseid elamusi. Rongis istusin vaguni otsa Klausi kõrvale, kus polnud rohkem ruumi, et see tüdruk ja tema vanemad ei saaks minu kõrvale istuda. Aga nad istusid ikkagi lähedusse. Hakkasin värvipliiatsitega suurele paberile joonistama. Joonistasin enamuse paberit katva ovaali, mille igas veerandis domineeris erinev värv. Kõigil neil värvidel oli kindel tähendus. Aga paberi servasid hakkasin katma tähenduseta värvidega, põhjendades seda sellega, et siis on alateadvusel ka oma osa. Alla vasakule kandsin siniseid toone, vasakule keskele erinevaid pruune toone ja vasakule üles punast, mis pidi vastanduma kollasele. Ütlesin, et praegu on hea joonistada, sest kõik pliiatsid on teritatud. Vahel olid paljud nürid, aga praeguseks oli isa kõik ära teritanud. Kunstiõpetaja vaatas minu pilti ja ütles, et see näeb välja nagu kunstiteos, selline kunst on ka lubatud, aga see ei ole ilus. Minu meelest küll oli. Aga nüüd hakkas ühe punase pliiatsi värv laiali voolama. Õpetaja ütles, et ma sinna rasvakriidiga ei teeks. Pidi ootama, kuni värv kuivab. Joonistada oli huvitav, aga oodata igav. Õpetaja joonistas kõrval oma pilti ja sellele hakkas ka vesi voolama. Paistis, et see vesi tuli minu pildi seest.