Öösel karjumine

Oli valge öö. Lamasin oma voodis, mul oli käes ingliskeelne Kiplingi luuleraamat ja karjusin sealt tsitaate nagu "Captain O'Neil of the Black Tyrone". Vahepeal tungis ema tuppa sisse, et raamat kätte saada. Minuga samas toas magas Tõnu, kes püüdis mind emale reeta. Tõnu küsis, kui palju ma tõlkida oskan. Karjusin, et olen tõlkinud ära paar luuletust riimidega, mujalt paar sõna järele vaadanud ja enamuse tähendus mind ei huvita. Ühel korral, kui ema jälle uksele tuli, viskasin teda selle raamatuga. Mõtlesin, et niiviisi võisid ju lehed kortsu minna. Ema küsis, et miks ta näeb raamatus teist luuletust kui mina tsiteerisin. Karjusin, et kust mina tean. Röökisin õudusest. Kui uks tubade vahel oli jälle kinni pandud, läksin riiuli ja kardina taha. Tõnu hüüdis, et mis ma sinna läksin, nii et ema kuuleks. Karjusin, et ta ei ütleks ette. Karjusin, et kus on Hennu voodi, varem magas siin toas Henn, mitte Klaus.

Pille tuli õhtul koju ja tema toast tuli lahkuda, ilma et oleks saanud seal arvutit kasutada. Aga meil oli arvuti nüüd igas toas. Mõtlesin, et võiks oma toas ka arvuti lahti teha. Aga selleks tuli oodata hommikut. Hüüdsin öö läbi veiderdavaid lauseid, ise pooleldi magades. Vennad veiderdasid samuti, aga minust vähem. Kui lähenes hommik, hüüdsin, et kummas voodis mina magasin. Need, kes olid ärkvel, ei saanud aru, ja ütlesid, et mul on siin toas ainult üks voodi. Arst oli pakkunud võimalust, et ma võin võtta endale hooldaja. Olin seda võimalust kasutanud, aga nüüd kartsin, et kui hooldaja külla tuleb ja näeb, kuidas ma käitun, mida ta võib siis mõelda. Seetõttu tahtsin hooldajale helistada, et tema teeneid siiski ei vajata. Ema tuli meie tuppa kreemiseid maiustusi tooma. Ta ütles, et need on need, mis me koos minu sünnipäevaks ostsime. Nõudsin, et kui need on minu sünnipäevaks ostetud, siis pakkugu ta neid esimesena mulle, mitte Klausile. Kui ema teise tuppa läks, siis ma kuulsin, kuidas ta rääkis seal isale, et minu ja Klausi vahel on konkurents. Kõik teised läksid ka suurde tuppa. Isa rääkis seal, et pojad muutuvad lihavateks, aga tema jõuab sellisesse vanusesse, kus tema käitumine muutub piinlikumaks. Hüüdsin parajasti ühe veiderdava lause. Isa ütles minu kohta: "Täiesti läbi." Vennad ütlesid minu kaitseks, et nemad ka veiderdasid. Läksin oma tuppa tagasi. Nüüd olin siin üksi, nii et oli sobiv hetk arvuti käima panna. Aga kui see käivitus, istus minu kõrval siiski Klaus. Arvuti hakkas valesti käituma. Küsisin ekraanil näidatava pildi kohta, miks ei kasva kaerapõllul kaer. Mõtlesin, et see on seletatav sellega, et kui põld on Klausi enda oma, siis ta võib ise otsustada, mida sinna külvata. Klaus läks suurde tuppa ja rääkis seal teistele, et üks minu öeldud lause talle ei meeldinud: "Õu jess, õu jess". Mina polnud sellist lauset öelnud. Henn vastas Klausile: "Jess õu, jess õu."

Üks vene poiss tuli mult kümmet krooni küsima. Sirutasin tema poole isa käest saadud kümnekrooniste paki. Ta võttis sealt ühe ja lahkus. Mina panin kolm kümnekroonist rahakotti. Pakki jäi järele ainult üks. Minu meelest oleks neid seal pidanud olema rohkem. Rääkisin emale, et see poiss varastas võibolla rohkem kui ta küsis. Kohtusin selle poisi ja tema kaaslastega kooli riidehoius. Rääkisin neile, milles ma neid kahtlustan. Nad ei vaielnud vastu, aga andsid iga kord erineva vastuse, mis ei olnud tõsised. Mul oli padja all minu võrguprofiil, mille abil ma jälgisin kolme blogi, millal neisse uued sissekanded lisanduvad. Üks neist blogidest oli selle vene poisi oma. Aga nii tema blogi kui ka üks teine muudeti kinnisteks, nii et neid ei saanud enam jälgida. Nii tegid tavaliselt kõik, kes märkasid, et ma neid jälgisin. Ainuke, mida veel jälgida sai, oli Steinfeldti blogi.