esmaspäev, mai 31, 2010

Neljakohalised korterinumbrid

Alustasin malepartiid Klausi vastu. Mõtlesin, kas alustada käiguga e4 või d4. Tavaliselt käisin e4, aga seekord d4. Pidin valima uue kursusetöö teema. Õppisin ajaloo osakonnas. Kuna kõik eelmised kursusetööd olin kirjutanud ajaloost, siis seekord valisin geograafiateema. Küsisin, kas ajaloo üliõpilane võib geograafiast kirjutada. Vastati, et võib küll. Töö teemaks valisin ühte Soome linna poe projekteerimise. Selle linna kohta hakkasin andmeid otsima internetist, aga teema oli raske.

Vanaema rääkis, kui ebameeldiv meie autojuht on. Minu meelest oli see autojuht lihtsalt haige. Vanaema ütles, et sellel mehel on juba nimest näha, milline ta on. Tegemist oli võrupärase nimega. Tõnu vaidles vastu, et see on tore mees. Sõitsime selle juhiga Tartusse tagasi. Tartust tahtis ta meid viia edasi järgmisele reisile, aga mina palusin ennast kodu lähedal välja lasta. Oma trepikotta jõudes oli postkastide juures pime. Pistsin käe kastidesse ja võtsin posti välja. Kogemata võtsin vist ka naabrite kastist. Märkasin, et kastide peal on liiga suured numbrid. Meie trepikojas oleks pidanud olema kahekohalised, aga need olid neljakohalised. Küsisin trepist alla tulevatelt inimestelt, kas ma ikka olen oma trepikojas või võõras. Nad vastasid, et oma trepikojas muidugi. Kui jõudsin korteri ukse taha, tulid sinna ka ülejäänud pereliikmed, kes olid minu eeskujul reisi pooleli jätnud. Vaatasin, mis ma õieti postkastist kätte olen saanud. Põhiliselt olid need huvitavad paberasjad, aga oli ka kaks mõttetut plekkpurki. Viskasin ühe neist trepivahest esimesele korrusele, kus see plahvatas. Viskasin ka teise, ja see plahvatas samuti. Nähtavasti oli tahetud postkasti pomm panna ja kaugele viskamine oli päästnud elu. Aga võibolla need siiski ei olnud pommid, vaid nad võisid plahvatada ainult sellepärast, et ma ise viskasin neid nii kõrgelt.

Olin poes. Tuli pakkida toit ostukorvist kotti. Üks tuttav tüdruk hakkas oma kaubaga seda just tegema. Vaatasin ringi, kas ma pean tõesti oma kaupa pakkima selle tüdruku kõrval. Muud võimalust ei olnud. Aga kui panin korvi käest maha, siis läks see tüdruk juba minema, millest oli kahju. Kodus rääkis ema, et meie autojuht, kes meid Tartusse sõidutades oli teinud avarii ja oma ämma surnuks sõitnud, oli nüüd öelnud, et sellest avariist saime nii meie kui ka tema palju kasu. Meile olevat see olnud huvitav kogemus ja tema õigused olid suurenenud. Sellise jutu põhjal võis kahtlustada, et ta ajas ämma alla meelega.

0 vastukaja: