Ovaal

Olin rääkinud ühe naisega seotud teemal. Ühtede meeste kohta öeldi, et nad said instinktiivselt aru, et sellele jutule tuleb järg. Nad seadsid autod valmis minu jälgimiseks ja võtsid politseiautode katustelt lambid maha. Nad asusid mind jälitama ja mina põgenesin oma autoga eest. Ühed sugulased kiitsid mind selle eest, et ma põgenesin autoga läbi majade ja aedade. Toomemäel õngitsesin ühest august hapukapsaid. Neid ei olnud seal enam nii palju kui varem. Varem oli sealt meie pere liikmetele hapukapsaid tasuta antud, aga nüüd seisnes minu privileeg üksnes selles, et mina neid üldse õngitseda viitsisin. Ühe maletaja kohta öeldi, et ta näeb lagunenud välja. Vastasin, et tal tekivad males ka lagunenud seisud.

Läksin raudteejaama. Seal nägin ühte tüdrukut, kes oli ükskord Raekoja platsil istunud ja kellega olin seal rääkinud. Nüüd ta arvas, et kuna Helinat ei ole minu sõprade leheküljel enam kirjas, siis nüüd on tema minu sõber. Aga seda ta ei teadnud, et Helina ei kustutanud mitte üksnes minu kontakti, vaid terve oma lehekülje. Selle tüdruku isa nimi oli Leiva ja ema nimi Saia. Minu ema arvas, et need on naljanimed, mitte päris perekonnanimed. Aga mina teadsin, et neil on ikka eesnimed ka, mis on täiesti tavalised. Kohtusin vahel tänaval mõne endise klassikaaslasega. Nad ütlesid alati, et nii ammu ei ole näinud, või küsisid mõne muu kolmest kindlast küsimusest. Nendega järgmine kord kohtudes kavatsesin küsida, kas nad küsivad alati ühtesid ja samu asju. Minule tundus aja pikkus teine kui neile, sest minu elu oli huvitavam. Näiteks oli mul praegu väga huvitav minna läbi jaamahoone ukse. Aga mulle tuli meelde, et teised reisivad minust veel rohkem ja peavad reisides saama samasuguseid elamusi. Rongis istusin vaguni otsa Klausi kõrvale, kus polnud rohkem ruumi, et see tüdruk ja tema vanemad ei saaks minu kõrvale istuda. Aga nad istusid ikkagi lähedusse. Hakkasin värvipliiatsitega suurele paberile joonistama. Joonistasin enamuse paberit katva ovaali, mille igas veerandis domineeris erinev värv. Kõigil neil värvidel oli kindel tähendus. Aga paberi servasid hakkasin katma tähenduseta värvidega, põhjendades seda sellega, et siis on alateadvusel ka oma osa. Alla vasakule kandsin siniseid toone, vasakule keskele erinevaid pruune toone ja vasakule üles punast, mis pidi vastanduma kollasele. Ütlesin, et praegu on hea joonistada, sest kõik pliiatsid on teritatud. Vahel olid paljud nürid, aga praeguseks oli isa kõik ära teritanud. Kunstiõpetaja vaatas minu pilti ja ütles, et see näeb välja nagu kunstiteos, selline kunst on ka lubatud, aga see ei ole ilus. Minu meelest küll oli. Aga nüüd hakkas ühe punase pliiatsi värv laiali voolama. Õpetaja ütles, et ma sinna rasvakriidiga ei teeks. Pidi ootama, kuni värv kuivab. Joonistada oli huvitav, aga oodata igav. Õpetaja joonistas kõrval oma pilti ja sellele hakkas ka vesi voolama. Paistis, et see vesi tuli minu pildi seest.