Õpetaja käskis laulda

Ühel tänaval toimusid arheoloogilised väljakaevamised. Peaaegu kogu tänav oli üles kaevatud. Kaevati erinevate sajandite leide. Kõndisin mööda kraavi peal olevaid plaate. Selle tänavaga ristuv tänav oli samuti üles kaevatud ja läbi selle liikus mingi asi, millele ei tohtinud ette jääda. Raamat lõppes lausega, et laps jäi ellu. Selle põhjal võis järeldada, et enne tekib oht, et ta jääb auto alla. Tekkiski, aga kuigi auto möödus temast lähedalt, last ta ei riivanud.

Olin koos emaga inglise keele tunnis. Seisin kahe tüdruku vahele. Üks neist oli Ann. Ta istus klassiruumi nurgas lauast kaugemal ja kirjutas järeltööd. Ta küsis mult, kuidas on inglise keeles "tšau" ehk "bai". Vastasin, et ma ei tohi ette öelda. Ütlesin siiski, et see sõna on kolme tähega. Õpetaja tuli klassiruumi tagasi ja ütles, et mis me siin omavahel räägime. Kontrollisin sõnaraamatust, kas see sõna ikka on "bye" või hoopis "by". Teised laulsid, aga mina lamasin üle nelja tooli ja püüdsin magada. Ma ei laulnud kunagi kaasa. Õpetaja hakkas minuga pahandama, et miks mul on saapad tooli peal ja et ma võiksin üles ärgata ja laulda, ma ei oska ühtegi laulu. Pöörasin korraks pead, aga korraldusi ei täitnud. Mind hakati tooliga õhku viskama, et ma ärkaksin. Ma ei punninud vastu, ainult hoidsin igaksjuhuks kahe käega toolist kinni, juhuks kui nad mind maha pillavad. Õpetaja rääkis midagi minu une teemal. Ütlesin, et kodus ma magan kogu aeg, aga koolis ainult püian magada. Kui olin maha tagasi pandud, saabus ruumi isa. Kuulsin, kuidas õpetaja kellelegi sosinal rääkis, et kui ma olin ühel lõpuaktusel istunud eesreas tagurpidi, oli üks laval lauljatest küsinud, kas ta võib võtta varrukast pussi ja mind sellega torgata. Mäletasin seda aktust. Mul oli seal väga halb.