Pärast vilet

Hakkasime koolist koju minema. Küsisime Sandrilt, kas ta tuleb koos meiega. Tema küsis, miks ta peaks koos meiega tulema. Nii läks ta alati üksi, kuigi võibolla poleks tahtnud.

Mul tuli kaks pilti väga hästi välja. Näitasin neid emale. Ema küsis, miks ma talle kogu aeg oma pilte näitan. Enda arvates ma kogu aeg ei näidanud.

Olin sõjaväes. Vaatasin õhtul raamatuvirnade vahel maleseisu. Saabus magamamineku kellaaeg. Vanasti oli sõjaväes pidanud riideid vahetama mõne sekundiga, aga nüüd seda enam ei nõutud, vaid kõige tähtsamaks peeti, et sõdur ellu jääks, et sõjavägi oleks tugevam. Pärast vilet vannituppa minna siiski ei tohtinud.

Helina oli sokutanud mulle oma pabereid. Nende hulgas oli ka tema algkooli vihik, sest ta oli kuulnud, et mind algkooliaegsed vihikud huvitavad. Vihik algas veaga. Panin kõik need paberid ühte virna. Pille arvas, et need on mu enda kirjutatud jutud. Ta ütles, et kogume meie pere laste kirjutatud jutud kokku. Vaatasin ka Tooma vanu joonistusi. Tol ajal olin tähele panneud, et talle meeldib joonistada tehnikat, mistõttu olin hakanud nimetama teda tehnikuks.