Vanapaber

Ott rääkis, et tema maja pööningul on alles märkmed, mis tema vanaisa tegi 19. sajandil Inglise kodusõja kohta. Ma imestasin, kuidas tema majja nii palju asju mahub, kui lisaks on alles ka värsked asjad. Ajaloo õpetaja parnadas selles käsikirjas aastaarvu ära, millal Inglise kodusõda tegelikult toimus. Ta ütles Otile, et kui käsikiri on nii vana, siis on selle koht arhiivis. Arhiivile loovutamist nõudis seadus. Ainult et minu meelest ei sobinud arhiivis lugeda pabereid, mida õpetaja on oma käekirjaga täiendanud. Selle loo põhjal paistis, et Oti vanaisa ei olnud eestlane. Kodus öeldi, et vanapaberi andmise leping tuleb ümber teha. Lepingu järgi lubati kogu vanapaber anda vanapaberivedajale, aga kui Ott pidi osa pabereid arhiivi andma, siis tuli lepingut muuta, sest leping nõudis ka nende vanapaberiks andmist. Leping oli sõlmitud sellepärast, et meile taheti tuua uut kirjutuslauda ning ühtlasi vana ära viia, milleks taheti selle sahtlid tühjaks teha. Osa sahtleid olid minu omad. Ma hüüdsin, et ma ei luba ühtegi oma asja ära vedada. Minul oli rohkem sahtleid kui ühelgi teisel vennal, sest mulle meeldis asju rohkem alles hoida. Ja need polnud niisama paberid, vaid olin nende põhjal raamatuid välja andnud ja oleks võinud veel anda. Vanapaberivedaja astus minu sahtli juurde ja tahtis seda avada. Tõukasin ta eemale ja hüüdsin, et ta ei soriks teiste sahtlites. Isa hakkas kaebama, et minu käitumine kahjustab tema tervist. Ema ütles, et kaklus on läbi. Vastasin, et kaklust ei olegi olnud, ma ainult tõukasin. Ma ei saanud aru, miks just selle kirjutuslaua sahtlid tühjaks tuleb teha, miks ei või isa enda sahtlite sisu minema visata. Või miks ei või visata ainult nende vendade asju, kes oma asjade alleshoidmisest huvitatud ei ole.

Kirjutuslaua sahtleid taheti ikka veel tühjaks teha. Ma ei saanud aru, miks on vajalik asjade minema viskamine, kui uuel kirjutuslaual on samuti sahtlid ja asjad saaks sinna ringi tõsta. Ainuke halb külg vanade asjade alleshoidmisel oli see, et siis ei olnud ruumi uute asjade muretsemiseks. Kõige väärtuslikumaks ei pidanud ma oma sahtlites mitte enda kirjutatud jutte, mis pakkusid huvi ainult mõnel päeval, vaid maleparetiisid, mis huvitasid iga päev. Küsisin, et kui vanaisa hoidis need elu lõpuni alles, miks peaksin mina need siis ära viskama. Algul oli mul kahju ainult sahtlite sisust, aga nüüd hakkas kahju ka vanast kirjutuslauast endast, mille peal ma olin algkooli ajal õppinud. Ütlesin, et uus kirjutuslaud on kindlasti halvem, sest nii häid enam ei tehta. Teine asi oleks, kui vana kirjutuslaua asemele saaks veel vanema. Magasin oma voodis ja kuulsin, kuidas mulle öeldi, et ma üles tõuseks, sest keegi tuli. Uni nii sügav ka ei olnud, et mul kuulmata oleks jäänud. Tõusingi püsti, kuigi ei olnud veel ärganud. Ema võrdles vana kirjutuslauda vanade mänguasjadega, et vanade mänguautodega ma ka enam ei mängi. Vaidlesin vastu, et kui Tõnis ja Joosep siin käivad, siis mängin.