Rooma tänavakohvikud

Toimus minu magistritöö kaitsmine. Mulle esitati mõned küsimused, millele oli kerge vastata. Need olid kergemad kui minu esimese magistritöö puhul. Kui kaitsmine läbi sai, läksin koos emaga koju. Kodus tuli meelde, et ma ei oodanud komisjoni otsust ära. Otsus sai olla ainult positiivne, sest muidu oleks esitatud kriitilisi küsimusi. Aga võibolla ma lihtsalt ei saanud aru, et need kriitilised olid. Mõtlesin, et lähen õppehoonesse tagasi.

Tekkis probleem, et miks ei ole Vana-Rooma tänavakohvikutes pissuaare. Roomlased kasutasid pissuaare vee võtmiseks. Aga üks füüsik tõestas, et kohvikutes ei ole pissuaare vajagi, sest vihmavesi peseb ka lauad puhtaks ja voolab seejärel laualt maha. Pissuaarist tuli välja šampoonivalaja. Tegin ennast üleni šampooniga kokku.

"Vikerkaares" ilmus lugu Helinast ja tema kahest lapsest. Esimese lapse nimi oli esimene kord kirjutatud vene tähtedega, et oleks aru saada, et see on venelase järgi pandud. Tagapool tuli sama nimi ladina tähtedega. Selle esimese lapse kohta kirjutati, et see on pärit esimesest abielust. Algul arvasin, et tegu on ilukirjandusliku tekstiga. Aga kui märkasin, et leheküljed jagunevad kaheks veeruks, siis sain aru, et see on artikkel. Autoriks ei olnud Helina ise, vaid ajakirjanik, kes tavaliselt kirjutas kurjategijatest.

Kodus toimus pidu. Kui olin söömise lõpetanud, lahkusin pidulauast ja läksin teise tuppa, kus oli Klaus. Olin laua juurest pikalt eemal, kuigi tegemist oli minu enda sünnipäevaga. Külas olid Maaja ja teised. Sõitsin Klausiga samas bussis. Klaus toetus vastu esiust, mina seisin teise ukse lähedal. Kartsin, et buss võib avada uksed enne peatumist ja Klaus võib välja kukkuda. Klaus tõmbas ise sõitva bussi ukse lahti. Hüüdsin talle, et ta ära lõpetaks. Aga hüüdsin nii kaugelt, et ei teadnud, kas ta kuulis.