Lapsehoidjad

Mul oli selline haigus, et mul oli õigus võtta endale lapsehoidja, kuigi ma ei olnud enam laps. Kasutasin seda võimalust. Lapsehoidjateks saabusid kaks noort naist. Nad istusid mulle korraks sülle ja siis läksid esialgu minema. Tundsin ära, et olen Linnuonu majas. Linnuonu ise oli reisil. Aga lapsehoidjate ilmumine tema majas tuli sellest, et ta ise oli varem toitnud linde ja võtnud endale koju kõik hulkuvad koerad. Nüüd hakkas akna kaudu sisenema igasuguseid inimesi. Nende hulgas oli ka kuulsaid. Nad tulid vist sellepärast, et Linnuonu oli palunud neil loomadele süia anda, kuni teda ennast kodus ei ole.

Sõitsime autoga. Tõnu juhtis. Märkasin aknast välja vaadates mitmesuguseid ohte. Kui üks laps läks üle tee, siis karjatasin. Tegelikult laps alla ei jäänud, ma olin kaugust valesti arvestanud. Karjatamine võis juhti just segada. Foori all sõitis Tõnu valesti. Üks naine sõitis kohe oma autoga meie auto juurde ja nõudis trahvi. Kutsusin Tõnut mõistusele. Nähtavale ilmus juba ka politseiauto. Aga Tõnu põhjendas oma valesti sõitmist sellega, et foor ise on vale. Nägin nüüd, et selles põleb rohelise tule asemel sinine. Sinist oli raske näha.

Annelinna sõitvate busside arvu taheti vähendada, nii et õhtul ei sõidaks sinna ühtegi bussi. Kirjutasin selle kohta blogisissekande. Sellele sissekandele tuli rohkem kommentaare kui tavaliselt minu blogis. Olin unustanud kirjutada unenägu sellest kohast edasi, kus lapsehoidjad mulle sülle istusid. Nüüd ei tahtnud enam sissekannet täiendada, sest seda oli juba kommenteeritud, aga panin unenäo samuti kommentaaridesse. Teised kommentaarid olid reaalsuse põhjal kirjutatud. Kui ma järgmine päev uuesti blogisse vaatasin, oli sissekandel juba 250 kommentaari. See oli esimene kord, kui ma ei suutnud oma blogis kommentaaride mõtet jälgida. Kommentaarid olid erinevate nimede all. Ma ei arvanud varem, et minu blogil nii palju lugejaid oleks. Aga ilmselt ei olnudki, vaid need kommentaarid olid ühe või kahe inimese kirjutatud, kes ei tahtnud näidata, et nad neid nii palju kirjutavad, mistõttu tegid seda erinevate nimede all. Kui läksin Annelinna lõppu bussipeatusesse vaatama, siis oli keegi sinna välja riputanud reklaamsedeli, millel olid minu nimi, blogi aadress ja selle sissekande pealkiri. Varem oli keegi niimoodi tänaval minu raamatuid reklaaminud.

Kooli raamatukogu ukse taga toimus lõpueksam. Üks lõpetaja läks õpetaja juurde ja rääkis ära, mis ta oli kodus ette valmistanud. Kui ta oli lõpetanud, siis ta mõtles, et võibolla õpetaja arvab, et ta rohkem rääkida ei oskagi. Ta ütles, et kui vaja, siis võib veel rääkida. Õpetaja vastas, et ei ole vaja, kõige tähtsam on hea tuju. Edasi läksin raamatukokku sisse. Seal istus laua taga õpetaja Mitt. Ütlesin, et ma ei mäleta, miks ma siia tulin. Praegu lõpetasin 12. klassi, aga asi oli vist selles, et 9. klassi tunnistusel oli olnud viimast korda Miti antud aine, mis tuli nüüd uuele tunnistusele üle kanda. Selle aine nimi oli vist lugemine, keskkoolis oli selle asemele tulnud kirjandus. Mitt võttis kõik minu konspektid ja pani need riiulisse. Ma oleksin tahtnud neid veel enne järgmisi eksameid lugeda, aga nüüd ei saanud.

Panin oma võrguleheküljele viited Sõltumatu Infokeskuse teadetes tutvustatud natslikele ja salapolitsei teemalistele lehekülgedele. Üks mees oli õiendanud, et miks mina neile teadetele nii suurt tähelepanu pööran. Talle oleks võinud vastata, et alguses mind kutsuti isegi Sõltumatusse Infokeskusesse tööle ja siis ma oleksin nõus olnud minema, kui mulle oleks selle eest ka palka makstud. Klikkisin enda üles pandud linke kirjastuse arvutis. See polnud küll hea, et Jagomägi pealt vaatas. Selgus, et kirjastuse arvutites ei avane need leheküljed korralikult, sest pole kõiki vajalikke fonte.

Lähenesid lihavõtted. Olin oma munad juba mitu päeva varem ära värvinud. Nüüd nägin, et keegi on ühe minu muna sisse suure mõra löönud, mida värvimise ajal veel ei olnud. See ajas mind vihale. Aga võibolla see ei olnudki mõra, vaid see joon võis olla ka koore paksendus.