Moekunst

Olin pannud üles küsitluse. Kuigi sellele oli tulnud ainult üks vastus, panin üles juba teise paralleelse küsitluse, millega tahtsin teada, kui suur sõber vastaja mulle on. Esialgu ei tulnud ühtegi vastust. Selleks, et vastata, oleks tulnud tõsta üles kanalisatsioonikaevu kaas, mida tehti harva. Läksin kanalisastioonikaevu ja jäin sinna mitmeks aastaks, nagu olid ka teised enne mind teinud. Seal oli kõik olemas. Aga lõpuks märkasin, et kaevu ühel küljel ei ole seina. Hakkasin kartma, et niiviisi võin ära kaduda, mistõttu tulin välja. Vette minnes julgesin ka ainult kalda ääres olla.

Käisin moekunstniku loengutes. Värvisin selle mõjul ühe oma särgi peale kollaseid jooni. Kui seda moekunstnikule näitasin, ütles ta, et ma oma särgist palju ei arvaks, sest seda teemat on juba väga palju kasutatud. Mina ei olnud riideid nii tähelepanelikult vaadanud ja seetõttu ei osanud korduvust näha. Aga tal oli ilmselt õigus, sest ma ei teinudki üleni uut mustrit, vaid jätsin vana sinise mustri alla. Kui ma seda särki emale näitasin, ütles ema siiski, et see on väga ilus särk. Mulle tuli meelde, et olin peale kollase kandnud peale ka muid värve, aga need ei olnud nähtavad jäänud. Või siiski, nüüd leidsin kõhu pealt punase laigu. Ema leidis kõhult ka Arnold Rüütli pildi. Seda polnud ma üldse kahtlustada osanud, et see seal võiks olla. Õnneks olin Rüütli nägu vähemalt moonutanud. Ühe suure ruumi seintel oli tekste ja pilte erinevatest aegadest, sealhulgas ka kommunismiajast. Kommunismi pooldajaid oli ka praegu järele jäänud ja nad väitsid, et enamus maailma on kommunistlik. See näitas, et sellised plakatid tuleb kõrvaldada. Ükskord pidid seinad nii täis saama, et sinna enam uusi asju ei mahu.

Räägiti, et NATO peab Eestit kaitsma, NATO-l on tuumarelv. Minu jaoks oli see tavaline naiivne jutt. Näidati Meelva küla pilte ja räägiti kommentaariks, et see on selline koht, kus tekib kohe tahtmine vastu hakata. Varem olevat olnud Meelva asemel kaks erineva nimega küla, aga siis need liideti ja pandi uueks nimeks Meelva. See, kes rääkis, oli ise selle küla elanik ja meie sugulane. Ta näitas ka uuemaid suuri kahekorruselisi kivimaju ja ütles, et need enam vastu hakkamise soovi ei tekita. Vaatasin koos Erikuga Annelinna maju. Erik kiitis neid. Mina ütlesin, et seest võivad need paremad olla, aga väljast on vanad majad ilusamad. Ütlesin, et vanasti tehti aknad väiksematest ruutudest, et kui üks ruut läheb katki, siis ei lähe kogu aken. Erik virutas ühe klaaspirni kõrgele õhku ja vastu maad ja küsis, mis ma selle peale ütlen. Pirn põrkas üles-alla, aga ei purunenud. Sellega tahtis Erik öelda, et nüüd on leiutatud purunemiskindel klaas ja väikseid aknaruute ei ole enam vaja. Reis jätkus. Küsisin, kus riigis me üldse oleme, me pidime reisima ainult Eesti piires. Erik vastas, et oleme Ukrainas ja läheme majast veel mitmesse riiki. See tähendas, et me olime kogu aeg ühes majas paigal, aga kujutlesime ennast erinevatesse kohtadesse. Ütlesin, et ma peaksin vahepeal emale helistama.