Hapuoblikad ja kalamari

Olime maal. Ema näitas ühtesid taimi, et need on vist hapuoblikad. Tahtsin neid süia, aga need olid natuke suured ja vanad. Ütlesin, et hapuoblika määrav tunnus on, et ta on harkis jalgadega. Üks teine sarnane taim on ka, aga sellel pole jalad harkis. Või tegelikult võilillel on ka harkis, aga võilille seest tuleb piima, hapuoblika seest mitte. Nüüd nägin ka nooremaid hapuoblika lehti. Kõndisime metsa ääres. Teises suunas paistis taevas midagi kahtlast. Öeldi, et need on vesipüksid. Jooksime nende eest metsa alla, et seal puud kaitsevad vee pähe kukkumise eest. Kui olime juba metsa all, siis öeldi, et ega nii kaugelt vesipüksid meieni ei jõua. Aga kui üks jooksma hakkab, hakkavad alati kõik. Ütlesin, et võibolla need on hoopis tuumaseened. Nägin eespool maja, mis nägi välja nagu meie vana maja. Ütlesin, et seal on juba Tartu. Muidu olime Tartusse sõitnud rongiga, aga nüüd jõudsime selleni jala. Läksime Tartusse sisse ja Volperti korterisse.

Kuulsin pealt juttu, millest sain aru, et täna peab vist toimuma sünnitus. Uus laps oligi juba sündinud. Nüüd oli meil kolm titat - üks väike, teine suur ja kolmas keskmine. Täna sündinud väiksel tital oli nahk kortsus. Võibolla ta hiljem pidi siledamaks muutuma. Uus tita nühkis pead vastu oma ema. Ta torkas sõrme keskmise tita silma suunas. Vanemad titad olid juba selgeks õppinud, et nii ei tohi teha, aga halba eeskuju nähes torkas nüüd suur tita ka. Tegin kurja häält. Vanemate titade pealt oli teada, et neile maitseb kalamari. Seetõttu oli ka uue tita kõrvale pandud taldrik kalamarjaga. Ta hakkas seda lusikaga sööma. See oli uskumatu, et ta oskas juba elu esimesel päeval lusikaga süia.