Hääled inimeste järgi

Kirjutasin doktoritööd, mis oli magistritöö ja bakalaureusetöö edasiarendus. Nüüd kavatsesin teha muudatuse, et kustutan ära kõik lõigud, mis on teemast mööda. Osa lõike oli Leedu ajaloo kohta, aga sisse kavatsesin jätta ainult Itaalia ja Eesti ajaloo. Minu koostatud raamatule anti aasta parima raamatupealkirja auhind. Kuna täna oli 1. aprill, siis ma ei teadnud, kas see on tõsiselt mõeldud. Aga auhinna väljaandmine oligi ilmselt selle kuupäevaga seotud, sest žüriile tundusid kõik pealkirjad naljakad. Üks sugulane ütles, et meil on ühised järeltulijad. Küsisin, kelle järeltulijad. Ta selgitas, et ühtedel kaugematel Ligidel ja kaugematel Runnelitel on ühised lapsed.

Andsin hääle üliõpilasesinduse valimistel. Olin avaldanud ühe raamatu ja mul oli üks hääl. Küsisin K. Sandrilt, et kui ta on avaldanud kaks raamatut, kas tal siis on kaks häält. Ta vastas, et ei ole, hääled käivad inimeste järgi. Ütlesin, et õige jah, muidu mõnel üliõpilasel ei oleks ühtegi häält, sest nad ei ole avaldanud ühtegi raamatut. Koolis oli Krister asutanud natsionaalsotsialistliku laskurdiviisi. Olin taotlenud selle nime muutmist, aga seda polnud tehtud. Ülikoolis oli K. Sander asutanud samasuguse organisatsiooni, vist isegi täpselt sama nimega. Kavatsesin taotleda ka selle nime muutmist. Kuigi kui nime oleks ära muutnud, siis oleks inimesed arvanud, et sisu jääb ikkagi samaks. Mõtlesin, et peaks sellest üldse välja astuma. K. Sander reklaamis oma organisatsioonidest rohkem ülikooli maleklubi, ja natsionaalsotsialistlikku laskurdiviisi üldse mitte. Mõtlesin, et Krister oli naljaninamees, sest kõige rohkem meeldis talle olla naljanina ja ninamees.

Asusime teele vanaema poole, sest oli vana-aasta õhtu. Väljas oli valge. Mina kõndisin teistest eespool. Kui jõudsin Võidu sillani, peatasid teised selja taga ühe bussi ja läksid selle peale. Mõtlesin, kas ma ei peaks ka bussi peale minema, aga jätkasin jala liikumist. Mulle tuli meelde, et täna ei olegi vana-aasta õhtu, vaid esimene aprill, siis me ei peagi vanaema poole minema. Aga ma ei hakanud enam ümber pöörama. Hakkasin jooksma. Olin kõigist teistest jooksjatest kiirem ja läksin neist mööda, ainult üks jooksja suutis minuga sammu pidada. Jooksin ühel kesklinna tänaval. Vaatasin selja tagant eeskõndijate riideid. Mõtlesin, et see on väga pikk unenägu.