Hoopis loeng

Kõndisin Kaunase puiesteel ja vaatasin vana korteri ümbrust. Seal kõndis ka Oudekki. Läksime koos edasi. Ütlesin Oudekkile, et ta on üks väheseid, kes minust ette kõnnib. Oudekki vastas, et ta loodab, et mitte. Saatsin teda tema korteri ukseni ja ajasime juttu. Kui Oudekki oli korteris sees ja mina hakkasin trepist alla minema, küsis Oudekki ema temalt, kellega tema rääkis. Oudekki ütles vale nime. See oli vist ühe vana professori nimi.

Olin saanud teada, et ülikoolis toimuvad ühes ruumis kord nädalas üritused. Hakkasin nende kohta teateid listi saatma ja läksin ka ise kohale. Istusin auditooriumis, kuulasin kõnelejat ja uni tuli peale. Äkki ütles kõneleja, et ma jonni jätaksin ja lahkuksin, istekohtadest tuleb puudus. Nimelt olin hiljuti ülikooli lõpetanud ja mul ei paistnud enam olevat õigust kohal käia. Kõneleja soovitas, et ma parem tööl käima hakkaksin, ülikoolil on kaks vaba töökohta. Ma ei teinud tema jutust välja ja magasin edasi. Mõtlesin, kas ma ei peaks töökohta vastu võtma, hiljem ei pruugi need enam vabad olla. Aga jõudsin järeldusele, et mul pole selle jaoks aega, mul on raamatu koostamine pooleli. Küsisin enda kõrval istujalt, kas see on tõesti loeng. Ta vastas, et on küll. Kui see oleks lihtsalt üritus olnud, siis oleks sissepääs vaba olnud, aga loengus võisid käia ainult üliõpilased. Kuigi kui ma koolis käisin, siis käisid ka mõnda mõne õpetaja tundi võõrad kuulamas. Ütlesin, et võiks vähemalt loengukursuse lõpuni kuulata lasta. Olin lõpetanud ülikooli semestri keskel. Tõusin lõpuks siiski püsti, et ruumist lahkuda. Aga uksest sisenesid direktor ja õpetaja Maimre, et mind lõpetamise puhul tordiga õnnitleda. Loengupidaja oli naiivne praktikant, kes seda ette ei näinud. Kõndisin riidehoiu suunas. Stendil oli seoses minu lõpetamisega foto, millel Tarto ütles, et tuleb liita eliita. Arstid teadsid, et eliit koosneb haigetest inimestest. Juures oli ka mitu naiste fotot, aga need vist minuga seotud ei olnud. Sander ütles, et õige sõna on "eliit", mitte "eliita". Mina ütlesin, et taksofirma nimi oli küll "Eliita". Krister läks mööda ja ütles, et meie kirjastuse vapiloom on ka tigu.

Mõtlesin, et võin saada sellise ajukahjustuse, et mul hakkavad kõik maleseisud ühe hetkega meelde jääma. Siis loeksin läbi lõppmängude õpiku, lõppmängude entsüklopeedia ja "Informaatori" numbreid. See tuleks arvatavasti minu maletulemustele kõvasti kasuks. Aga see ei ole kindel, sest mõelda on ka vaja, raamatus toodud variandis võib viga olla. Aga natuke kasu vast siiski oleks, sest saaksin mängu ajal vaadata, et sellesarnast seisu olen näinud ja sealt edasi mõtlema hakata. Ma ei teadnud, miks senised nii hea mäluga inimesed ei ole maletajateks hakanud.