Klubi metsas

Olin tunnis. Õppisime saksa keelt. Selleks ütles õpetaja, millistelt lehekülgedelt tuleb avada õpikut "Jutustusi kodumaa ajaloost". Mina neid lehekülgi avades õpetaja nimetatud asju ei leidnud. Tuli välja, et osadel õpilastel oli üks ja teistel teine selle õpiku trükk, mis olid erineva paksusega. Karjusin, et mina lõpueksamile ei lähe. Aga mõtlesin, et kui eksam lähenema hakkab, lähen arvatavasti ikkagi teistega kaasa ja hakkan valmistuma. Lauri N. hakkas mulle õpiku lõpus oleva kronoloogia põhjal küsimusi esitama. Ütlesin talle, et tähtis pole, millal juhtus, vaid mis juhtus. Olin ülikoolis vist vale meetodiga õppinud. Vaatasin Riinu poole. Ma oleks pidanud vaatama hoopis Reeda poole. Aga aeg oli edasi läinud. Juhan Liiv läks Liisile raamatust "Mu kallis Liisi" oma rasket elu kaebama. Liisi kaebas, et ta on kõrgest soost ja peab seepärast kehva toitu sööma.

Mul oli järel veel ainult üks kamba vihik. Kirjutasin selle tagakaanel oleva teksti mälu järgi umbes uuesti. Tagakaanel oli olnud ka minu kirjutatud hind ja kirjutasin ka selle uuesti. Nüüd kordus täpselt sama mõttekäik, mis eelmine kord, et panin kirja kõigepealt rublade arvu, siis mõtlesin, et see on nii väärtusliku asja kohta liiga väike, ja lisasin suurema kopikate arvu. Mul oli valida kahe klubi vahel, kust ühte kirjutajat otsida. Mulle tuli elektronkiri, et üks neist klubidest on nüüd avatud. Läksin sinna. See asus metsa all. Seal oli toimunud pidu ja seetõttu oli liivakast täis peol osalenute junne. Varem ma polnud kunagi sõna "sitt" kasutanud, aga nüüd olin lugenud ühte teksti, kus seda oli tehtud, ja olin võtnud selle oma sõnavarasse. Mulle anti uus elektronposti aadress. Kui ma postkastist lahkusin, küsis arvuti mult, kas külastus oli informatiivne. Tegelikult võis asjal vahel olla mõni muu väärtus kui informatiivsus, aga seda ei küsitud. Mõtlesin, et osade inimestega hakkan kirju vahetama selle aadressiga.