Ohvitseride hukkamine

Praeguse seisuga olen välja mõelnud hulga blogisissekandeid, mille võiks kirja panna, aga päevas üle kahe sissekande avaldada ei taha. Täna saab eesõiguse ülikoolis õpitud eriala.

Eile kirjutas "Postimehe" ajakirjanik, et Poola presidendilennuki allakukkumine on võrreldav "Estonia" uppumisega ja Katõni veretöö eestlaste küüditamisega. Erinevus olevat selles, et eestlastest tuli osa Siberist tagasi, aga hukatud poolakatel seda võimalust ei olnud. Tegelikult võrdleb ajakirjanik valesid asju. Poola ohvitseride mahalaskmist on sobivam võrrelda Eesti ohvitseride mahalaskmisega. Eestlasi oli küll arvult vähem, aga protsentides on vast asi võrreldav. Juba Uues Testamendis õpetati, et annetuse suuruse hindamisel vaadatagu protsenti kogu varandusest, mitte üldsummat.

1989. aasta "Vikerkaare" esimeses numbris ilmus Evald Laasi artikkel "Mis sai Eesti kaadriohvitseridest?", kus ta ütleb, et 1940/41. hävis neist üle 20%. On toodud ka täpne tabel, mille järgi neil aastatel represseeriti 985 Eesti kaadriohvitserist 230 ehk 23,4%. Sealhulgas kindralitest 83,3%, kolonelidest 54,5%, kolonelleitnantidest 44,1%, majoritest 29,5%, kaptenitest 20,5%, leitnantidest 11,2% ja nooremleitnantidest 11,4%. Võimalik, et neid arve on hiljem täpsustatud.

Seda artiklit lugesin juba siis, kui ta ilmus. Olin 11-aastane. Siis tuli külla ajaloolasest vanaisa, kes ütles, et seal oli süngeid andmeid toodud. Andisn märku, et olen ka seda lugenud. Vanaisa kiitis ja ütles, et selles vanuses löövad välja huvid, mis pikemalt püsima jäävad. Tegelikult mind huvitas ajalugu nooremanagi. "Vikerkaart" olen lugenud alates esimesest numbrist suvel 1986. Kaastööd olen saatnud üks kord, aga seda ei avaldatud. Need olid siiski luuletused, mitte ajalugu.