Piiri alt

Vene piirivalvepunkti alt viis läbi tunnel. Et piirivalvurid mind ei näeks, ületasin piiri tunneli kaudu. Pärast kohtusin ühe eestlasega, kes rääkis, et käib üle piiri koos Tšetšeenia presidendiga. Küsisin, kas ta läheb ka tunneli kaudu. Ta vastas, et seda ta ei tee. Mõtlesin, et peaksin ise ka järgmine kord maad mööda minema, muidu tunnelist väljudes tuleb veel tükk aega ennast peita ja roomata. Küsisin, kas Tšetšeenia president läheb ka maad mööda. Eestlane vastas, et Tšetšeenia president läheb loomulikult tunnelist. Venelastele ei tohtinud märku anda, et seal tunnel on, muidu nad võisid selle likvideerida. Olin Peedu suvilas. Sinna tuli ka üks venelane. Seina sees hakkas parajasti elektrooniline kell mängima. See äratas kohe venelase tähelepanu. Nüüd pidi järgnema läbiotsimine. Põgenesin. Läksin roomates rongipeatuse suunas. Jalgadel kõndides oleks jõudnud kiiremini, aga roomata oli kindlam. Nägin ühte tuttavat autoga. Küsisin, kas ta saaks mind sellega Tartusse viia. Ta vastas, et läheb hoopis Viisjaagu järve ujuma. Roomasin edasi.

Olin koolis. Oli vahetund. Mõtlesin, et võiks öelda, et õudne mõelda, mis tund võib järgmine olla. Kogunesime järgmise tunni ukse taha. Tristan rääkis ja teised olid vait. Mõtlesin, et vaikimine on palju ilusam kui rääkimine. Vaikimine on rohkem eestlaste moodi. Vahepeal võis mõne lause öelda.