Tähelepanelikud

Istusin loengus ühe mehe kõrval, kellel oli minu kohta verine saladus. Vahetunni ajal hakkas üks poiss trepist alla minema edasi-tagasi üle käsipuude hüpates. Teised tahtsid minna tema järel. Keelasin neid. Üks klassivend ja üks klassiõde tegid omavahel midagi, mida teine klassiõde nimetas musitamistehnikaks. Seda oli raske vaadata. Läksime järgmisse tundi. Ma ei teadnud, kes täna minu kõrval istub. Olime teatris ja vaatasime algavat etendust. Kõrval räägiti, et tuleb esitusstseen. Laval seisis pikk rida inimesi, kes ajasid käed laiali. Kõik vaatasid lavale väga tähelepanelikult. Niiviisi võisid nad mind ka tähelepanelikult vaadata, mis mulle poleks meeldinud. Ühes toas magas põrandal kolm inimest. Need olid üks klassiõde, tema laps ja üks kolmas inimene. Klassiõe tähelepanu juhiti sellele, et teistel magajatel on pea vee all. Klassiõde ütles, et kui vaja, siis saab välja tõmmata. Meie tõmbasime kohe välja. Sellel klassiõel oli mees surnud. Klassijuhataja rääkis, et klassiõde oli palunud tal varjata, et tappis oma mehe ise, ja oli sellega klassijuhataja ära tüüdanud. Ta oli tapnud kogemata. Nüüd tahtis ta laiba uude kohta peita. Ta tõmbas selle ühest kohast veest välja ja viskas teise ning läks minema. Aga kui varem oli ta arvanud, et laip on liiga madalas kohas, siis nüüd oli see veel madalamal ja pealegi otse silla kõrval.