Verised näod

Olin maleklubis. Seal oli ainult kaks naismaletajat - Volpert ja üks teine vana naine, keda nägin esimest korda. See naine küsis, miks tüdrukud malet ei mängi. Vastasin, et ülikooli klubis käib üks tüdruk. Turniir sai läbi. Olin tulnud Taagost ette. Ütlesin, et see on kõige tähtsam. Ütlesin talle, et see on vist esimene kord, kui ma temast ette tulin. Ta vastas, et tegeleb malega vähe. Ütlesin, et mina tegelen ka vähe. Ma tegelen paljude asjadega ja kõigiga vähe. Abram küsis mult, kes esimeseks tuli. Seni olin alati esimesed kolm pähe õppinud, aga täna olin kirjutanud nende nimed paberile, mistõttu ma peast ei mäletanud. Vaatasin paberilt ja ütlesin Abramile ühe nime. Aga siis vaatasin, et see oli hoopis esimese vooru võitja, turniiri võitis üks teine mängija. Ja seda, kes see teine oli, vaatasin ka algul valesti.

Olin saatnud Helenile Inglismaale kirja. Mitu kuud hiljem tuli ta Eestisse ja pahandas, et ta ei saanud midagi teha, sest tema postkast kiilus kinni. See oli vist minu süü, aga seda ma ei hakanud ütlema. Olin trükitähtedega kirja saatmise asemel skänneerinud kirjatähtedega kirja, mis võttis rohkem baite ja mida arvutil oli raskem lugeda. Helen tundis arvutit väga hästi ja oleks võinud arvata, et ta oskab probleemi lahendada. Nüüd soovitas õpetaja, et Helen viimase kirja postkastist välja võtaks. Selle soovituse järgi saigi postkasti kohe korda.

Uudistes teatati, et Madissoni tänavusel meeleavaldusel puhkes vägivald. Juures olid fotod meeleavaldajatest, kellel olid näod üleni verised. Mõtlesin kirjutada blogis, et juhul kui vägivalla algatasid politseinikud, tuleb nad vallandada, aga kui seda tegid meeleavaldajad, tuleb nad vangi panna. Ja mitte Eesti vanglatesse, kus on liiga pehmed tingimused, vaid Venemaa omadesse. Enne kirjutamist vaatasin Madissoni ERSP leheküljele. Seal ta protesteeris meeleavalduse laialiajamise vastu, aga tema nägu fotol ei olnudki verine. Tegelikult kui Raekoja platsil meelavaldust korraldada ei lubatud, oli Madisson nõustunud selle läbi viima Rüütli tänaval. Meeleavalduse laialiajamist põhjendas politsei sellega, et loosungid olid vaenuõhutavad. Mõtlesin, et nii saaks öelda kõigi loosungite kohta. Aga Madissoni loosungid olid ikkagi erilisemad. Mina ja Laar vaatasime meeleavaldust kõrvaltänavalt pealt. Ütlesin, et Madisson peaks kuskil ravil viibima. Laar vastas, et ma kujutaks ette, mis tunne on hullumeelsel, kui talle öeldakse, et tal on kopsud haiged. Kõndisime meie kooli õuele. Laar rääkis, et see, et Madisson kõik valitsuse liikmed surma mõistis, oli muidugi nali, aga haige inimene võib seda ühel hetkel teoks tegema hakata.